Talismani vennaskond (Miira)

Teatud hämmastusega pidin nentima, et ma polegi seda raamatut lugenud. Ja nüüd, mil ma seda viimaks lugesin, valisin ma absoluutselt kõige ebaõigema päeva. Esimene aprill! Kui muidu on raamatud mind alati aidanud seda päeva mööda saata (lugedes suudan ma olla maailmast piisavalt eemalseisev, et muutun kuidagi veidralt norimatuks ja tüngameistrite suhtes immuunseks), siis sel korral oli vastupidi. Kui ma raamatu lõpetasin, oli asi selge - minu kulul tehti korralik tüng ja ma veel tänasin neid selle eest. Tõsiusklik paroodia... lugejast...

Raamat minust ja minusugustest:

Andrew (perssekukkunud emeriit - põhimõtteliselt idioodist päevavaras)

- "Olen kogu oma elu igatsenud olla Jumala sõdur. Seda ma mõtlesingi, kui emeriidiks hakkasin. Püha ind põles mu rinnas, ehk mitte liiga eredalt, kuid vähemalt see põles. Ma proovisin paljusid asju, et tõestada oma pühendumust. Aastate kaupa istusin, vahtides küünlaleeki, võttes aega vaid toidu leidmiseks ja tarbimiseks ning oma ihulike vajaduste rahuldamiseks. Magasin vaid siis, kui ei suutnud enam ärkvel püsida. Vahel jäin ma tukkuma ja kõrvetasin oma kulme küünlaleegiga. Ja küünlad olid kallid. Vahel oli raske seda tegevust jätkata. Ja ma ei jõudnud kuhugi. Küünlavahtimine ei lahendanud kunagi minu jaoks ühtegi asja. See isegi ei meeldinud mulle. Kui ma leeki vahtisin, ütlesin endale, et võiksin nii saada üheks lehe langemisega, linnulauluga, päikeseloojangu õrna värviga, ämbliku kootud keeruka võrguga, saades niimoodi üheks universumiga - ja midagi ei juhtunud. Lehe langemine ei tähendanud mulle midagi. Ma ei hoolinud lindudest ega nende laulust põrmugi rohkem kui enne. Kas minus oli midagi puudu või läks selle tegevusega midagi valesti või olid need, kes edu lubasid, vaid kiilaspäised valetajad. Mõne aja pärast sain ma aru, et olen eksinud."

Vaim (kummitus, kel pole kuskil kummitada - elu ajal luuser ja päevavaras, surnuna põdev argpüks)

- "Mina olen Vaim," ütles ta õõnsal, kõmiseval häälel, "kellel pole, kus kummitada. Tavaliselt kummitab vaim oma surmapaigas, aga kuidas võiks kummitada tammepuu all? Rüüstajad leidsid mu padrikust, kus ma peitusin, ja poosid otsekohe üles. Nad oleksid võinud olla nii viisakad, et puua mind suure tammepuu külge, ühe neist metsa patriarhidest, mis on meie metsades nii tavalised, mis kõrguvad teiste kohal ja on väga jämedad. Kuid seda nad ei teinud. Nad riputasid mu viletsa, kidura tamme külge. Isegi mu surmas tehti minu üle nalja. Kui olin elus, palusin kirukuukse juures almust ja sain vähe raha, sest üldiselt räägiti, et mul polnud kerjamiseks mingit põhjust, et ma oleksin võinud töötada sama hästi kui iga teinegi. Nad ütlesid, et ma vaid teesklen, et olen haige."

Nõid (kes arvab, et ta on kuri (sest ta peab oma elukutseks kuri olema), kuid seda ei usu keegi... ok, peale emeriit Andrew loomulikult. Küll aga meeldivalt egoistlik ja lahe luuser)

- "Ma nägin palju vaeva," kaebles naine, "ja nii palju aastaid. Ma püüdsin nii väga muutuda elukutseliseks nõiaks, kellele mu kliendid loota võiksid. Õppisin kabalat ja harjutasin - ma harjutasin lõputult, et oma kunsti täiustada. Ma töötasin kõvasti ja otsisin pidevalt materjale, mida oma kunstis vajasin. Ma ei taha meenutada kesköiseid tunde, mida ma veetsin surnuaedades, otsides erinevaid hauahallitusi..."

- "Sa pingutasid väga, et olla nõid," ütles Conrad.

- "Poisu, seda ma tegin. Ma olin aus nõid. Ja ausaid nõidu pole väga palju. Kurje on rohkem. Nõias peab olema pisut kurjust. Muidu ta polekski nõid. Kuri, aga aus."

Deemon (vast kõige "heam" ja intelligentsem tegelane. Ta lihtsalt osutus liiga heaks, et tega karjääri põrgus ning erinevalt teistest kannatajatest sai ta sellest ise pagana hästi aru.)

- "Ma kujutlen väga paljusid asju. Ma kujutlen, kuidas oleks võinud olla, kui asjad oleks teisiti läinud. Kui ma oleksin deemoni õpipoisina läbi löönud, oleksin praegu seeniordeemon või päris tõenäoliselt ka juuniorkurat. Oleksin palju suurem kui praegu, kuigi mitte ehk just pikkuses. Olen äbarik, tead, olen alati olnud äbarik. Võib-olla, et selles ongi minu häda. Ehk peavadki äbarikud äparduma, ehk ei saa äbarikud kunagi millegagi hakkama. Aga isegi kui ma seda tean, võin ma ikkagi edasi kujutleda. Võin näha end seeniordeemonina või juuniorkuradina, suure kõhuga ja juustega rinna peal ja väga vastiku naeruga. Seda ei suutnud ma kunagi saavutada, seda hirmsat naeru, mis võib tarretada inimese vere ja panna ta hinge värisema."

Nojah, terve lugemise aja tabasin ma end aegajalt mõtisklemas küsimuste üle:

Kas tögati usklikke või uskumatuid? - Ma ei tea, aga irvitati igal juhul.

Kas irvitati intelligendirajakate või rumalate pihta? - igal juhul irvitati.

Kas armastuse kallal tögati? - Oo jaa... ja samas - mitte kuskil.

Kas optimism või pessimism? - ilmselgelt küüniline irvitus.

Ja kõik selleks, et viia ese punktist a punkti c (kuid lõpuks jõudsid kõik p-sse nagu tavaliselt...)

...

Ja siis tuli Grand Finale:

- "Andrew!" möirgas Duncan, kuid emeriit tormas juba edasi, kiirustades sülemi poole, helendavat talismani kõrgel peakohal hoides, kepp pekslemas teises, suu lahti, sõnu karjudes, mis polnud üldse sõnad.

Ups, vale mees, vale talisman ja üldse! (Kõik ei peagi ellu jääma ning see surm oli ju omamoodi täitsa... armas...)

- Duncan torkas käe kukrusse, ta sõrmed kõverdusid ümber käsikirja, tuues selle välja, selle sahiseva, ragiseva massi. Püsti tõustes hoidis ta seda kõrgel pea kohal ja ründas võidukarjega terendavat sülemit.

Aagrrrh!? Mida perset? "Aprill!" irvitas hääleke minu sees. Jabur raamatuke. Jabur, aga armas (noh, teda võiks ju kirjeldada ka kui tavalist kangelase eepilist missiooni, mis lõppes kaunitariga kangelase kaisus - poleks ju ka vale...).

Ehk, ainus järgi jäänud küsimus: kas aprillisiga on parem olla kui märtsijänes? (Ilm on üldjuhul aprillis juba tiba soojem...)

Ahjaa, kas see on mingi kirjastuste ühine kokkulepe, et fantaasiaraamatutele nad toimetajaid ei raiska (kuigi, see raamat kvalifitseerub ka alternatiivreaalsuse, huumori ja ulme alla - ja mitte ühegi neist neljast samal ajal).