Monday, October 10, 2016

Mina olen Surm (autorinurgake)

No nii, nüüd on siis aeg teha järgmine sissekanne autorina. Noorteromaan, sel korral siis puhas noortekas - on teismelised tegelased oma igapäevases soustis (kool, sõbrad, vanemad), aga selle pisikese nihkega, et peategelane ise pole just päris normaalne. Või noh, defineerigem normaalne!

Roomet on kümnendat klassi alustav noormees, kelle pea lõikab pigem reaalainetes ning kelle mõistus naerab igasuguse ülemäärase religioossuse ja esoteerika peale. Maailm on lihtne ning peaks alluma füüsikaseadustele. Ja ometi, kõige selle tavapärasuse juures näeb ta surma, näeb elude pikkusi, eesseisvaid ohte ning vältimatuid kukkumisi. Esimese hooga, kui kogu jama alles algas, ei varjanud ta sõpradegi eest oma mõtteid, kuid üks asi viis teiseni ning üsna kibeda südamega jättis ta põhikooli lõpuga koduse Lihula maha, kolis vanatädi juurde Viljandisse ning astus Viljandi Gümnaasiumisse. Selle koha pealt raamat algabki, kuid igasuguseid sisukokkuvõtteid ja põnevaid reklaamlauseid saab mujaltki lugeda.

Eelmise aasta septembris sattusin ma sületäie tõlgitud noortekate peale, mis tekitasid küsimuse, et kuidas pagana moodi on see ikkagi võimalik, et peategelane, kes alguses on täitsa tavaline (ehk keskmisest veidi nohiklikum), avastab endas korraga võimed (teate küll, ikka sellised hullumeelsed võimed - temast saab parim deemonikütt või haakub mingi nõiakogukonnaga või leiab oma vampiirid või...), käib sellegi poolest rahuliku südamega koolis edasi ning mitte keegi ei märka. Olgu, no ei ole eriti sõpru, aga pagan võtaks, kui sa viibid klassikaaslastega päevad läbi lähestikku, keegi ju ikka räägib sinuga vahel, keegi märkab sind eemalt. Sa ei ole maailmas üksi, vahet pole kui suurel määral üks teismeline hing nii arvata võib. Noh ja kuidagi läks nii, et ma tahtsin ise proovida, et kuidas mina siherduse olukorra lahendaksin. Nende punaste kaante vahele see mõte siis saigi.

Ma vist ei pea hakkama rääkima, mis seos mul Viljandiga on, kuid viimase tõuke andis mu armas õde, kes täiesti alatul moel mind mullu Viljandisse linnajooksule lohistas. No, mis see siis ära ei ole, mingi 10,4km!? Selle kas või roomab lõpuni. Ja siis selgus tõsiasi, et kõik võimalikud Viljandi mäed olid raja sisse joonistanud ning minusugune diivanikaunistus tõepoolest roomas pool maad. Surin ja roomasin... Aga seda kauem oli mul aega oma loole mõelda ja keskenduda.

Ja selle mõtlemise tulemusena sündis žanrilises mõttes YA urban fantasi ehk eestikeelsena: noorte fantaasialugu kaasaegse ühiskonna kastmes.

Mine tea, äkki meeldib see lugu kellelegi nii palju ka, et piiks hirvelossi panna.

Tuesday, October 4, 2016

Väljajuuritud

"Halba see ometi teha ei saa," teatasin, kuid seepeale heitis lohe mulle ärritunud pilgu.
"Kahtlemata saab," vastas ta. "Kas sa ei kuulanud, mida ma äsja ütlesin? Terve raamat tuleb ühekorraga loitsuna ette kanda ja kui sul selleks jõudu ei jätku, variseb kogu loits hävitavalt kokku, kui sa end ära kurnad. Olen ainult korra näinud, kuidas seda laususid ühisel jõul kolm võlurit, kes kõik olid õpetanud endast nooremat ja andsid raamatut lugedes käest kätte. See viis nad peaaegu hauda ja nad ei olnud kohe kindlasti nõrkade killast."

Naomi Novik on kogu raamatule taolise needuse/õnnistuse peale pannud. Ei, mitte raamat ei varise koost, ega isegi mitte lugu, mida loed, vaid su oma elu mureneb tasapisi loo vahel nii ebaolulisteks killukesteks, et isegi nõusid pestes tahaks iga puhastatud taldriku järel veel lehekülje jagu lugu neelata.

Ei mingit aeglust ega rahulikkust, vaid iga mõne lehekülje tagant toimub väiksem või suurem pöörang, mis viib läbi paljude legendide ja jalutab siiski täpselt klassikalise fantaasialoo rada. Autor ise on öelnud, et soovis selle looga oma tütrele anda emotsiooni, mille sai lapsena ema jutustatud lugusid kuulates ja see emotsioon oli ka kõrvalseisjale selgelt välja loetav - soe hoolivus, trotslik edasipürgimine ja grammikene õnne. Mõne koha peal mind ehk häiris, et kangelannal polnud ainsatki puudust (ühiskonna poolt etteheidetud plekirida kleidil ja allavajunud soeng ei kvalifitseeru mu meelest puuduseks, kui sa üritad maagiat käsitledes ellu jääda ja samal ajal teisigi päästa).

Peagi kirjutan kuhugi ka täpsemalt (äkki hirvelossi, ja kindlasti goodreadsi, kui keegi on viitsinud sinna eestikeelse väljaande lisada,...), aga praegu siis selline tilluke õrritaja. Olgu vaid öeldus, et lõpetasin kell 4.15 hommikul ja kaks tundi hiljem ajasin end voodist välja, et lapsele hommikukohvi keeta. Kohutav raamat! Absoluutselt ebasoovitav, kui on plaan korralik ööuni magada.

Saturday, February 6, 2016

Süsteem

Tilluke reklaaminurgake: selline näeb siis välja minu esimene romaan. Peamiselt postapokalüptiline, kuid lõiguti ka apolalüptiline ning diskreetsete sammude haaval ka nende kahe vahele jääv ulme. Oh jah, see žanri määramine kõlas nüüd kohutavalt teoreetiliselt, vähemasti loo enese kõrval, kuid andkem nüüd paar vihjet ka loo enese kohta:

Reinita, selle loo peategelane, on natuke minu moodi naine. Tõsi, ta on kaugelt targem ja tugevam kui mina, otsuse- ja enesekindlam ning kindlasti ilusam. Parem kui mina? Noh, selles pole ma enam kindel. Naine, kes armus mehesse, kes kannab ammu väljasurnud linnu nime ühest ammu väljasurnud keelest ning sel moel valib ta nime ka oma pojale - ammu väljasurnud lind ühes ammu väljasurnud keeles. Kuidas saaksimegi eeldada, et kaurid ja hüübid kolmekümne teisel sajandil, tuhat aastat pärast Maailma Murdumist, veel looduses huikaksid? Meie tibatillukesest keelestki pole tolleks ajaks enam järel palju enamat kui mälestus, kuid inimesed, kes sel laiuskraadil elavad, on endiselt kinnised ja põikpäised, koduselt nurgelised. Teisiti siin ju ei saakski ning minu meelest nii ongi hea.

Ja siis on veel Laura, kes on vist ka natuke minu moodi naine, kuid seda ei tea päris täpselt enam mitte keegi. Esiteks elas too hüpoteetiline Laura tuhat aastat enne Reinitat ning teiseks, pole teda õieti loos seeski. Kuigi ma ei tea, kas Laura just ülemäära minu sarnane on, siis igal juhul saan ma väita, et Reinita on pagana palju Laura moodi. Mingite kohtade pealt on Reinita rohkem Laura kui omaenese vanemate moodi ning see ongi kõikide jamade alguseks. Tillukesed ja näiliselt nii ebaolulised markerid nende geenikaartidel on hukutavalt ühtemoodi reastunud.

Lugu sellest, kuidas mõtted, mis ühel hetkel näivad ainsad päästmaks kõike (ning mine sa tea, ehk olidki), võivad aja jooksul väänduda nii, et see toetamise asemel lammutama hakkab. Ma ei taha siia rääkida sellest, mida ma mõtlesin või mida öelda tahtsin. Selle pärast ma ju loo kirjutasingi, et tundus nagu oleks mul sõna või paar öelda, seega jäägu need lugeja avastada. Üks on aga kindel: kui maailm murdub (vahet pole, kas mikro- või makrotasandil), õmmeldakse ta omal moel taas kokku, kuid seda, millised armid neist pistetest jäävad, näitab vaid aeg.

Ei mingit maagiat! (Kui te just inimlikult ekslike otsuste tegemist maagiaks ei pea.) On küll legendid ja hirm, tehnoloogia poolt toidetud hirm. On lood, mis lubavad, et kord tuleb keegi, kes lammutab ühiskonna, koondab enese selja taha õelate ja hiiglaslike lepatriinude armee, ründab kõike ja kõiki. Reaalsus on aga palju pragmaatilisem - koristamist ootavad kodud, mõranevad kruusid, armastust vajavad lapsed ja naeratust ootavad silmad. Seega: ei mingit maagiat!

Nüüd on siis raamat trükikojast väljas ja loodetavasti nädala või pooleteise jooksul ka poelettidel. Kes aga tunneb, et ta nii kaua oodata ei jaksa või lihtsalt terake odavamalt ning koos minupoolse naeratusega raamatut saada soovib, andku teada. (Loodetavasti, kui Kadri haigeks ei jää, olen esmaspäeval ka kaarte mängimas ning teisipäeval võib mind töölt leida.)

Ahjaa, siia lõppu veel tilluke lõik holograafilisest malest käesoleva male aasta meeldetuletuseks (sel mängul on loos üsna suur roll kanda):

Kahurid olid Kauri lemmikvigurid. Aastaid oli ta jälginud tillukest tagasilööki massiivsetes masinates hetkel, mil kuulid lendu tõusid ning peaaegu graatsiliselt rahulikku ja täiuslikku kaart pidi liikuma hakkasid. Esmalt tõusis kahuritoru piisavalt kõrgele, et kuul õigesse kohta maandada, seejärel süttis tilluke süütenöör, kõlas pauk, kahurid hüppasid oma väikese tagasilöögi, kergitasid õhku tillukese suitsunire, kui kuulid, joonistades vahetult kõrvalplatsi pommitades pea poolemeetrise kaare õhku, laskusid vaikselt, paisates lendu muda, verd ja vaenlase kehaosi.