Thursday, March 4, 2021

Tondilatern

 "Tondilatern" on oodanud mind juba üle aasta. Aasta tagasi panin isegi plakati seinale ja lubasin, et esimesel võimalus loen ma selle loo läbi, et teada, mida ma siis propageerin oma toa kujundusega. Tuleb välja, et head eesti ulmet propageerin.

Rajar on Elva gümnaasiumi gümnasist, keda vaevad unenäod, mis tegelikult ei olegi unenäod vaid pigem mingit tüüpi transiseisund. Igaljuhul on ta kohutavalt väsinud ning natuke ka hirmul, mida see kõik peaks tähendama. Kuidagi õnnestub tal sõbruneda Siiriga - nunnu, peaaegu nagu animest välja hüpanud tüdruk - ning pooljuhuslikult satuvad nad Rajari unenägusid lahendama (lõpuks tegeletakse asjaga juba sihikindlalt, kuid algus on selline kohati kokkusattumuste jada). 

Igaljuhul on tegu toreda esimese armastuse looga. Tegelased tunduvad natuke liiga lapsikud või kuidagi natuke ebausutavad, kuid see võib ka lihtsalt minu viga olla, et ma ise gümnaasiumis ainult nohikute ja introvertidega suhtlesin. Minu sõpradest ei oleks küll keegi nii kergekäeliselt võtnud väljavaadet klassi kordama jäämisest või kasvõi mõne tunni üle laskmisest ja samal ajal ei olnud meie pohmakad nii hullud.

Samal ajal kui ma virisen tegelaste üle, pean ma ka nentima, et Siiri on üks mu lemmiktegelasi üleüldse. Ta suudab olla nii nunnu ja ehe oma anime armastusega. Ma ei saa üldse aru, miks peaks keegi tema üle nalja tegema, ta näeb ju äge välja! Roosad juuksed... oh kui mul oleks heledad juuksed siis oleksin ma juba ammu ka roosa järgi proovinud. Tõsi Siiri kannab parukaid, mistõttu imetlen ma teda veelgi rohkem, sest ma ei usu, et ma eales tahaksin vabatahtlikult igapäevaselt parukat kanda (tundub nagu midagi ülipalavat), kuid samas need parukad annavad Siiri välimusele selle olulise viimistluse. Ühesõnaga ma armastan Siirit. Ma kadestan ta välimust ning soovin kõigest väest, et mul oleks võimalus temaga rääkida ning koos mingeid sarju vaadata ja filmisoovitusi saada ja, noh, lihtsalt rääkida, kui imeline on fantasy

Natuke veel nurinat. Lugedes oli aru saada, et toimetajale endale meeldis ka see lugu. Mida kaugemale looga jõudsin, seda rohkem hakkas sisse imbuma typosid :D Kui typode asi oli lihtsalt natuke naljakas, siis kohutavalt häiris mind ingliskeelse sõna valesti vormistamine. Nimelt oli seal vahepeal paar lehekülge, kus räägiti zombidest. Eestikeelne sõna ÕSi sõnul on "zombi", kuid raamatus oli kasutatud sõna "zombie" ehk siis inglise keeles hoopis. Kui kasutada ingliskeelset sõna oma tekstis, siis eesti keele reeglid minu teada nõuavad, et käsikirjas tõmbad lainelise joone alla ja trükikirjas kasutad kaldkirja ehk sõna "zombieloba" asemel oleks pidanud olema kas "zombiloba" või "zombieloba". Ma saan aru, et teoorias võib autor oma raamatus teha, mis ta tahab, aga see konkreetne asi mind vähemalt häiris.

Jällegi tahaksin mainida, et ma norin pisidetailide üle ja tegelikult ma jumaldasin raamatut. Eesti autoreid ma ikka natuke kardan (pole mõtet küsida miks, sest ma ei tea) ning enamasti üritan vältida, kuid see oli järjekordne meeldetuletus, et mõned eesti autorid isegi oskavad kirjutada midagi muud kui kraavikaevamise käsiraamatut või lugu mis algab depresiooniga ja lõppeb hullemini. Teatud mööndustega oli "Tondilaternal" positiivne ja nunnu lõpp - head võitsid. Kokkuvõttes oli tegu toreda eesti teismeliste armastuslooga, kuhu oli sisse pikitud palju ulmelist (sõja)tehnikat.