- "Mu Noor Armuline!" lausus Foldingot, kes oli Oksa kulinaariaalastest soovitustest erksaks muutunud. "Mul on hirm, et jänesehautise degusteerimine on teie mao heaolu silmas pidades võimatu. Kuid ma teen ettepaneku rõõmustada end kalafilee ja hernestega umbes kella ühe ajal. Ah! Nõudepesumasin annab märku, ettevalmistused on lõpule jõudnud!"
- "Nõudepesumasin?" üllatus Oksa.
- Kõik saatsid silmadega väikest jalule karanud olendit, kes avas nõudepesumasina ja võttis sealt välja plastikkarbi. Foldingot avas selle ja karbist pääses valla terve tossupilv - ja niisamuti keelt alla viiv kalaaroom.
- "Ärge öelge, et ta küpsetab kala ja herneid nõudepesumasinas!" hüüatas Oksa.
- "Noor Armuline, võudepesumasin viib täiuslikkuseni hautatud palad, see on kindel ja mokkamööda."
- "See Foldingot on ikka täiesti pöörane," kommenteeris Gus jalust rabatuna. "Nii lahe..."
- "Kui Noorel Armulisel on tahtmist, võivad ka porgandid seda hautamist tunda saada, et neid kala kõrvale serveerida. Sellest tahtmisest peab märku andma, et need saaksid minna töösse järgmisel nõudepesumasina ringil."
...
Lasteraamat, noorteraamat, kuid te peate ju minuga nõustuma, et juba pelgalt see üks stseen toiduvalmistamise mitmekesisusest annab värvingu, mis sünnib ka täiskasvanule süüa. Jah, tüdruk, kes avastab, et ta pole pelgalt tüdruk ja maailm, mille kõrval on veel teinegi, kust tüdruk tegelikult pärit on... Tavaline, tahaks öelda... ja siiski omamoodi armas. Natuke ehk liiga roosa oma armsate veidrate olenditega.
Ahjaa, olendid! ma armusin Foldingotidesse. Mitte ainult nende kulnaarsete võimete, vaid ka lingvistilise suutlikkuse pärast. No sa lihtsalt pead neisse armuma, kui nad nii jaburat juttu suudavad rääkida!
- "... Lisandus ka üks teine probleem: jälestusväärne Abominari praktiseeris kaotsiminekut."
Või:
- "Ühel päeval, kui minule kuuluv sõrm giljotineeriti hirmsa väitsaga, samal ajal kui viisin läbi porgandite koorimise manöövrit..."
Ja nüüd pean ma siis olema see eesel, kes esimesena kõneleb ja seeläbi kogemata teise mõtteid võib kujundada, aga noh, okei, lepime sellega (kivi ja vesi ja kõik need teised asjad). Njah, üks 13-aastane plikanäkats saab teada, et tema isa poolne suguvõsa on võluvõimetega Edefia põgenikud ja... ja tema ema ei tea sellest midagi... Lahe! Puberteet! Mõned purskavad kraanid, lendlevad esemed ja paar süttimist ning emal ongi pilt selge... ja närvivapustus saavutatud. Prr, seda lapsevanema rolli! Mitte, et see niisamagi alati teismelise kõrval kerge oleks, aga teadmine, et su tütar pole üldse samast seeriast ja sinu mees pole see, kelleks sa teda pidanud oled ja... Noh, ja teisest küljest on nad just needsamad inimesed, kes endiselt hoolivad ja vajavad hoolt. Lihtsalt üks pisike daam on solvunud, et tema kõige tähtsama inimese, ema, eest on varjatud aastaid perekonna kõige tähtsamaid saladusi. Noh, nagu te kõik aimate, siis lõpuks on kõik hästi, või õigemini, üsna pea saab see teema lahendatud.
On head ja on pahad ja pahad üldjoontes ei ole head (kuigi, vihjeid oli pillutud). Mis mind häiris? Mind häiris, et Marie ja Paveli abielulised suhted olid alguses natuke liiga lääged. Hiljem, kui nii Oksa kui tema ema Marie sattusid järjest sekeldustesse, kadus imaluse tunne ära. Nojah, üsna steriilne jutuke - eakohane vanusele 10-13 - kuid sellegi poolest meeldiv ja loetav (lihtsalt kiita ja kritiseerida on keerulisem kui mõnda teist samale vanusegrupile kirjutatud raamatut). Hoogne, armas, läbini roosa, huvitav, veidrate loomakeste ja taimedega (ja selle koha pealt on autorid viitsinud ka vaeva näha)...
Ahjaa, üks eluline vastuolu oli sees! Peaaegu oleksin unustanud. Kas te saate aru, et põhipahaks oli kujutatud matemaatika ja füüsika õpetajat!? Ma tundsin ennast kohe puudutatuna. Nojah, ma saan aru, et pole võimalik mõnest filoloogist kirjutada tõsiseltvõetavalt kalkuleerivat põhipaha, kuid jääb ju veel terve hulk ebamääraseid aineid, mille õpetajatelt võiks peaaegu kõike oodata (bioloogia, geograafia, ajalugu...). Ja peategelase jaoks olid need lemmikained, milles ta ülikõva oli. Veider kokkusattumus, mul on siin üks samasugune... Ja samamoodi püsib peamine lummus astronoomia kandis...
Muide, tõlkijale olen ma nõus au andma, kuid ka TEA kirjastus on toimetajad töölt lahti lasknud. Kas kõik keeletoimetajad läksid buumi ajal soome ehitajaks?
Ma kommenteerisin küll Juuli raamaturiiulisse, kuid lisan sama kommentaari ka siia:
ReplyDeleteMa üldse ei võrdleks seda raamatut Potteriga, kuid üsna alguses hakkasid jooksma paralleelid trudi Canavani Musta Võluri triloogiaga. Sealjuures pean ma Oksa lugu mitmeski aspektis tugevamaks. Tegelastel oli rohkem "oa nägu" ja kõik need väljamõeldud sõnad ja olevused/taimed olid kasutatud rohkemana kui pelgalt uue sõnana. Lugu oli ladusam ning tundub, et need autorid ei viska õhku vihjeid, millel poleks plaani areneda edasi (teine raamat tõestas, et ongi nii etteaimatav nagu ma kartsin ja vihjed sedavõrd hästi kasutatud nagu ma lootsin).
AGA, ma kartsin esimese raamatu ajal triloogia ülesehitust - noh, et esimene on aeglane ja rahulik süsteemi ülesehitus, teine põhilooga lõdvalt seotud vaheraamat ning kolmandas sis järsku hakkavad asjad juhtuma (seitse asja lehekülje kohta) -> olgem ausad, teine raamat süvendas mu hirmu... liiga palju vihjeid... Ja see ülesehitus vihastas mind Canavani puhul.
Steriilsuse olen ma nõus mõlemale andeks andma, sest tegemist on lasteraamatutega ning nii tulekski neid võtta. Vanusegrupp 10-13 ei pane seda veel pahaks. Ahjaa, Oksas oli laste vanuse ja käitumise suhe ilmselgelt paremini paigas kui paljudes briti või usa päritolu kirjanike puhul.