Art Matters!

 See väike raamat on mu "pean lugeda saama, muidu suren" nimekirjas olnud juba aastaid. Neil Gaimani nimi ei vaja ilmselt kellelegi liigset tutvustamist. Minu esimene kokkupuude temaga oli "Neverwhere" raamatu kaudu. Sellele järgnesid "Ameerika jumalad", siis juba "The Graveyard Book", "Ja tee lõpus on ookean" ja nii edasi... Esimesest kokkupuutest alates kuulub ta lemmikute hulka ning sinna on ta ka jäänud. Ainsaks erandiks vist "Tähetolm", mis mulle filmina väga meeldis, kuid raamatuna ei suutnud mind endasse haarata. Muidugi olin ma filmi raamatu lugemise ajaks juba mitmeid kordi lugenud ning küllap seegi jättis oma jälje elamusele. 

Siinräägitavast raamatust sain ma teada kunagi veebiavarustes surfates ja otsides. Komistasin kord piltidesse pandud essee "Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest" otsa ning kui ma teada sain, et see essee ning veel mõned on ühtsesse kogumikku koondatud, oli selge, et see raamat peab leidma tee mu raamaturiiulisse.

Enne raamatu minuni jõudmist olin ma lugeda jõudnud veel nii mõnedki Chris Riddelli raamatud. Nii Ada Gooti kui Ottoline seiklused on lummavad, kuid ma ei hakka siin neist eraldi räkima, sest sellest kõigest kirjutasin ma mõne nädala eest, Chris Riddelli sünnipäeva paiku Tartu linnaraamatukogu blogisse. Kes tahab, võib ise uurima minna. Igal juhul, kui eelmise aasta lõpupoole oli aeg mõelda lapse jõulukingituse peale, sai lisaks tema kingitusele tellitud ka jõulukingitus iseendale. Nii ma siis mõnulesin mõnusate esseede kallal sel ajal, kui ülejäänud pere voodisse oli läinud ning esimese unenäo saatel ägisedes verivorste seedida püüdsid. See viimane pole nimelt üldsegi üleliia kerge töö, kuigi aprilli lõpuks võivad sellised detaili ununenud olla. Kuulasin ümbritsevat nohinat, tõmbasin teki tihedmalt jalgade peale, lasin talveööl enese ümber mähkuda ja nautisin. 

Mida nad siis nii väga ütlesid? Ei, ega nad midagi "uut" ju öelnudki, kuid vahel on vaja alla joonida teadmisi, et unistamine on meile kõikidele lubatud ning unistamine on elu edasi viiv jõud. Julge unistada! Ja julge oma unistuste nimel tegutseda! Ja kui sa tunned, et soovid end väljendada, vahet pole, millist kunstiliiku kasutades, siis tee seda. Võitjateks oled nii sina kui ka maailm.

Kuskil poole raamatu peal tabas mind mõte, et huvitav, kui palju sellest, mida ma loen, on Gaiman, kes on lause moodustanud, ning kui palju Riddell, kes selle visuaalsesse vormi on valanud. Ilmselgelt hakkas mõte kummitama, kui mõne koha peal näis pilt rõhutavat veini nihestatud fookust. Pildis oli võim võimendada või pisendada üht või teist sõna, mängida piirialadega või kujutada keskteed. Mõte kummitas, kuid tol hetkel polnud mingit tahtmist maagiat lõhkuma hakata ning guugeldama minna ning sestap see sinna jäi. Alles nüüd, kui Riddelli tegemiste tutvustamiseks materjali otsisin, sain vastuse oma küsimusele - Gaimanil on kombeks anda Riddellile vabad käed. Ja kui sealt edasi ja tagasi mõelda ning siis taas raamat kätte haarata ja üle vaadata, on selge, et nende mõlema mõttemaailm on neis esseedes üsna täpselt võrdselt esitatud. 

Tänaseks, mil raamat on minu valduses olnud neli kuud, olen ma seda juba üsna loendamatu arv kordi avanud, et üht või teist kohta lugeda või imetleda, nähtu üle mõtiskleda ning seejärel vaikselt omaette naeratada. Kõikidele, kes kultuurivallas tegutsevad või tegutseda sooviksid, võiks "Art Matters!" pakkuda emotsionaalset tuge või innustust. Kuid mitte ainult neile! Kindlasti on see tore lugemine neilegi, kes ise lugemist või kujutava kunsti vaatamist naudivad, muusikat kuulavad või muul moel kunstidest osa saavad. Ja ka lapsevanemaile, kes pole päris kindlad, kuidas julgustada lapsi unistama. Ja ehk ka kõikidele teistele. Kui mitte muul põhjusel, siis selleks, et meenuks mõte unistamise võimalikkusest.

The Crowns of Croswald

 

Selle raamatu sain ma vastutasuks ausale arvustusele (selle, mis ma kirjutasin inglise keeles võib leida nt goodreadsist). Lugedes mu arvustust, võib küll ilmselt tekkida küsimus, kas see on päriselt aus, kuid jah. Ma ausõna fännasin seda (jah, ma tean ma fännan kõiki raamatuid, mida ma loen või vähemalt arvustan). Tegu oli ühe natuke koomilise ja väga maagilise looga. 

Ivy on terve oma elu veetnud teenjannana kuskil pärapõrgus asuvas lossis, tema tööks on hooldada lohesid. Või noh täpsemalt lohesid, keda kasutatakse ahjudena, kahjuks otsustab üks lohe haigeks jääda ning natuke mustikakoogi tainast Ivy ülemusele näkku aevastada ning selle tulemusena visatakse mõlemad lossist välja. Algul on see Ivy jaoks mõtlemapanev, sest mida ta nüüd peaks tegema, aga vastust ei pea kaua ootama. Vastus tuleb kutse näol siseneda maagia kooli. 

Sealt edasi läheb maagiline teekond, kus Ivy leiab sõpru ja saab oma päritolu kohta natuke rohkem teada. Ühe sõbra kohta ma küll päris kindel ei ole, kas tegu on siira sõbraga või on tegu selle kuripahaga, kes teeb näo nagu ta oleks sõber. Fyn käitub täpselt nii nagu üks armunud teismeline võiks käituda, aga see ikkagi tundub liiga ilus ja ma natuke kardan, et hilisemates raamatutes selgub, et tegu on kuripahaga. 

Iseenesest ega Fyni töö (ükskõik, kas armunud teisemelisena või kuripahana) hoida Ivyt elus ei ole lihtne, arvestades, et tüdruk teeb täpselt seda, mida ise tahab. Fyn võib ette loetleda kõik vead Ivy plaanis ning tüdruk võib nendega isegi nõustuda, aga see ei takista tal plaani ellu viimast. 

Loo algus oli natuke veniv ja igavavõitu (eriti proloog), kuid koogitainast aevastav draakon püüdis mu lõksu ning edasi läks lugu aina kaasahaaravamaks. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma lugesin e-raamatut ja ei saanud nii kergelt endale ära spoilida nagu ma tavaliselt seda teeks. Igal juhul kuskil poole peal oli mul juba vaja teada, mis edasi juhtub.

Ka tegelased tundusid natuke lapsikud, kuid siis ma sain aru, et see on lihtsalt tänu sellele, et ma olen liiga palju YA kirjandust lugenud. Seal on tihti peale 16-aastased peategelased, kes käituvad nagu täiskasvanud ning nüüd ma eeldan seda juba ka keskmise vanuseklassi kirjanduselt (middle-grade literature). Kuid tegelikult on ju selle loo teismelised õigemad, sest 16-aastane ei ole täiskasvanu, ta on veel laps (kohati võib ta ise mõelda, et on täiskasvanu, kuid see ei muuda tema tegelikku olemust ja käitumist täiskasvanulikumaks). 

Lugedes tekkis ka küsimus, et huvitav, kas E. D. Night on pseudonüüm, sest raamatus on tegelane Edgar Derwin Night (autor on minu teada noor naine). Kas tegelane on autori järgi nimetatud või on autor tegelase järgi nimetatud?

Kokkuvõttes oli tegu ühe südantsoojendava looga ning ma kavatsen seda sarja kindlasti ka edasi lugeda.