Sunday, March 16, 2014

Koletu (miira)

Selles, et mul on teismeline tütar, on ka mõned positiivsed jooned. Ma võiksin vabalt lugeda Jane Eyre'i ja pidada seda "hariduslikuks erivajaduseks". Tõsi, mainitud raamatut pole ma kunagi kaanest kaaneni
läbi lugenud - pubekana jumaldasin ma selle algust, kuid tulekahjule järgnevad paarsada lehekülge olen alati edasi keeranud (kuigi ma olen üritanud seda lugeda, korduvalt) ja hüpanud laia kaarega õnneliku lõpu peale.

Aga see pole Jane Eyre, kuigi samas nagu on ka. Ehk siis klassikaline kaunitari ja koletise muinasjutt tänapäevases maailmas. Ei ole printsi, on kooli popim teismeline, kelle isa on suure telekanali uudisteankur. Ehk poiss, kes on kasvatatud teadmises, et tunded on möga ning hea välimuse ja piisava rahaga saab kõike. Kuni ühel päeval... Kuni ühel päeval paneb nõid talle needuse, mis muudab poisi koletiseks, jättes väljapääsuna armastuse (klassika!). Kui leidub tüdruk, kes poisi karvasest ka küüniselisest välimusest hoolimata temasse armub ning keda poiss ka vastu armastab, siis... Üllatus-üllatus, suudlus võidab kõik...

Lootusetu, kas pole? Muutub veel lootusetumaks, kui isa pojast loobub, talle maja ostab ja teenija ning eraõpetaja (pimeda loomulikult) kaasa annab ning nad siis endast eemale juhib ja kõrvalisemasse linnaossa peidab. Lootus tuleb alles siis, kui üks narkomaan ta kasvuhoonesse sisse murrab ja enda elu päästmise nimel on nõus maha müüma... ei midagi vähemat ega enamat oma tütrest...

Loomulikult läheb kõik hukka!
"... Kas me võiksime nüüd millestki rõõmsamast rääkida? See "Hüljatud" oli täitsa naljakas raamat."
Ja loomulikult on lool õnnelik lõpp! Igal muinasjutul peab, lihtsalt peab olema õnnelik lõpp (muidu mina ei mängi)! Kuigi, tuleb tõele au anda (SPOILER), väike merineitsi muutus siiski merevahuks.

Aga Jane Eyrest alustasin ma sellepärast, et tollest raamatust oli siin ka juttu, nagu ka Hüljatutest, Moby Dickist, Jumalaema kirikust... <- Ehh! jumal tänatud, et ma ei pea enam päevagi teismeline olema! Kogu see äng on vanainimese jaoks ikka õõvastavalt masendav... Aga noortele kirjutatud lugusid on vahel ikka hea kätte võtta ja lugeda (kuigi Jane Eyre'i need vahepealsed kakssada halalehekülge jäävad minust veel puutumata).

Müürililleks olemise iseärasused (Marie)

Hakkasin ka siis lõppuks täis pubekaks ja lugesin midagi täiesti mitte minulikku. Ma ei viitsigi raamatu sisu väga kirjeldada, sest kirjelduse leiab netist üles. Nii palju võin ma öelda, et seal on mingi poiss, kes kirjutab kirju oma sõbrale. Raamat jättis sellise mulje, nagu oleksin mina see sõber.

Olles raamatuga poole peal, siis ma olin kindel, et ma ei soovita seda raamatut kellelegi. Ma ei oska õelda miks, ma lihtsalt teadsin, et ma ei soovitaks seda raamatut. Raaamatu teine pool oli aga palju parem. Kui raamatu algusest midagi vahele jätta, siis võibolla võiks ema seda isegi lugeda, aga hetkel mitte. See raamat on selline, et korra loeb selle teismelisena läbi, aga siis enam ei taha.

Raamatu lõppupoole oli kül kohati naljakaid mõtteid näiteks

On kummaline mõelda, et ka õpetajad on inimesed,...

Ja korra tekkis küsimus, et kas oma tüdrukuga rääkides (peategelane on poiss) võib panna telefoni lauapeale, et ise vetsus käia. Tüdruk teisel pool telefoni ei pannud poisi lahkumst tähelegi.

Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga kellelegi teisele ma seda raamatut ei soovita, tõsi ma ei tea väga mida teised inimesed loevad, seega sõnastame lause teisiti. Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga emale ma seda raamatut kohe kindlasti ei soovita.