lohelugude nimekirjast

Ja sama asi siis ka lohelugudega http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/02/16/draakonid-ja-lohed/

Sinisega on taas raamatud, mis mõlemal loetud, rohelisega need, mis loetud minul ja mida lapsele kohe soovitaks ja oranž staatuses "kasva veel natuke". Nendest ülejäänutest võib mulle vabalt rääkida. Ntx. McCaffrey raamatud on tugevalt ootelistis (kohe kui kätte saan, loen läbi). Ja küllap seal on teisigi vastikult häid asju. Tolkieni juures on lahe rida - kääbikut ei soovita - aa lihtsalt seetõttu, et ta talvel alustas ega suutnud lõpuni lugeda... küllap ta ise otsustab millalgi, kas tahab uuesti ette võtta või mitte.

Anderson, P. Murtud mõõk .- Tartu, 1999
Asprin, R. Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused .- Tallinn, 2003
Asprin, R. Müüt ja eksiteed. Edu või müüt .- Tallinn, 2004
Asprin, R. Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga .- Tallinn, 2004
Belials, V. Ashinari kroonikad .- Tallinn, 1997
Buzzati, D. Koer, kes oli näinud Jumalat .- Tallinn, 2006
Colbert, D. Harry Potteri võlumaailmad .- Tallinn, 2002
Colbert, D. Sõrmuste isanda võlumaailmad .- Tallinn, 2003
Day, D. Tolkieni entsüklopeedia .- Tallinn, 2002
Ende, M. Ilma lõputa lugu .- Tallinn, 1996
Farmer, N. Trollide meri .- Tallinn, 2010
Gardner, L. Sõrmuste isandate valdused .- Tallinn , 2006
Hobb, R. Kuninglik salamõrtsukas I .- Tallinn, 2007
Hobb, R. Kuninglik salamõrtsukas II .- Tallinn, 2009
Hobb, R. Salamõrtsuka õpilane .- Tallinn, 2000
Le Guin, U. Atuani hauad .- Tallinn, 1994
Le Guin, U. Kaugeim kallas .- Tallinn, 1995
Le Guin, U. Meremaa võlur .- Tallinn, 1994
Le Guin, U. Tehanu .- Tallinn, 1996
Lewis, C. S. Hobune ja tema poiss .- Tallinn, 2000
Lewis, C. S. Hõbedane tool .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Imetegija öepoeg .- Tallinn, 1998
Lewis, C. S. Koiduränduri teekond .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Lõvi, Nõid ja riidekapp .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Prints Caspian .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Viimane lahing .- Tallinn, 2006
Loon, P. v. Õuduste käsiraamat .- Tallinn, 1994
Martin, G. R. R. Kuningate heitlus I .- Tallinn, 2008
Martin, G. R. R. Kuningate heitlus II .- Tallinn, 2009
Martin, G. R. R. Mõõkade maru .- Tallinn, 2010
Martin, G. R. R. Troonide mäng I .- Tallinn, 2006
Martin, G. R. R. Troonide mäng II .- Tallinn, 2007
McCaffrey, A. Lohelaul .- Tallinn, 2001
McCaffrey, A. Lohelend .- Tallinn, 1999
Moorcock, M. Elric Melniboest .- Tartu, 1999
Novik, N. Tema Majesteedi lohe .- Tallinn, 2010
Paolini, C. Brisingr .- Tallinn, 2009
Paolini, C. Eragon .- Tallinn, 2005
Paolini, C. Vanem .- Tallinn, 2006
Pratchett, T. Vahid! Vahid! .- Tallinn, 2002
Pähkel, K. Ehatähe rüütel .- Tallinn, 2008
Roberts, A. R. R. R. Kööbik .- Tallinn, 2005
Robillard, A. Samarkandi rüütlid .- Tallinn, 2009
Rothfuss, P. Tuule nimi I .- Tallinn, 2008
Rothfuss, P. Tuule nimi II .- Tallinn, 2009
Rowling, J. K. Fantastilised elukad ja kust neid leida .- Tallinn, 2001
Rowling, J. K. Harry Potter ja Azkabani vang .- Tallinn, 2000
Rowling, J. K. Harry Potter ja Fööniksi ordu .- Tallinn, 2003
Rowling, J. K. Harry Potter ja saladuste kamber .- Tallinn, 2005
Rowling, J. K. Harry Potter ja segavereline prints .- Tallinn, 2005
Rowling, J. K. Harry Potter ja surma vägised .- Tallinn, 2007
Rowling, J. K. Harry Potter ja tarkade kivi .- Tallinn, 2005
Rowling, J. K. Harry Potter ja tulepeeker .- Tallinn, 2005
Simak, C. D. Talismani vennaskond .- Tartu, 2007
Stalker 2002 .- Tartu, 2001
Tolkien, J. R. R. Hurini lapsed .- Tallinn, 2008
Tolkien, J. R. R. Kaks kantsi .- Tallinn, 2008
Tolkien, J. R. R. Kuninga tagasitulek .- Tallinn, 2010
Tolkien, J. R. R. Kääbik .- Tallinn, 2007
Tolkien, J. R. R. Leht ja puu .- Tallinn, 1993
Tolkien, J. R. R. Lõpetamata lood .-Tallinn, 2006
Tolkien, J. R. R. Roverandom .- Tallinn, 2003
Tolkien, J. R. R. Silmarillion .- Tallinn, 1999
Tolkien, J. R. R. Sõrmuse vennaskond .- Tallinn, 2007
Täheaeg 2. Doominosillad .- Tartu, 2003

Leitud nimekiri (meeldetuletus iseendale)

Kunagi netis surfates sattusin sellise lehe peale: http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/07/27/noiahakatised-ja-volurite-opipoisid/Hullult šeff nimekiri, kas pole? Ja nüüd, mil ma eile seisin jälle vastamisi küsimusega: "Emme, mis ma homme loen?" tuli see ootamatult meelde. Ja tekkis sportlik huvi, mis ma ise neist siis läbi lugenud olen.

Lloyd Alexander “Kolme raamat” (Tiritamm, 1999), “Must pada” (1999), “Llyri loss” (2001), “Rändur Taran” (2001), “Kõrge kuningas” (2003) - hmm, nendest ei tea ma suurt midagi

Robert Asprin “Jälle üks mõnus müüt” (Festart, 2003), “Müüt ja eksiarvamused” (2003), “Müüt ja eksiteed” (2004), “Edu või müüt” (2004), “Müüt ja kadunud kaaslased” (2004), “Müüt ja pisike pandipiiga” (2004) -loetud nii mul kui lapsel, kiidetud, itsitatud ja muhedalt nauditud lood (ilmuvad peagi ka blogisse laiema kirjeldusega)

Trudi Canavan “Võlurite gild” (Pegasus, 2007), “Õpilane” (2008), “Ülemlord” (2008) - loetud nii mul kui lapsel, pisut "ja mis siis" mulje jäi lõpuks, kuid seda te juba teate.

Maite Carranza “Emahundi klann” (Varrak, 2007), “Jäine kõrb” (2008), “Odi needus” (2008) - loetud nii mul kui lapsel. Ai, mulle meeldis! Ja tuleb peagi ka siia nii minu kui lapse sulest

Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norell” (Pegasus, 2007-2008) - tahan, tahan lugeda!!! (ehk üks paljudest ootelisti raamatutest)

Lian Hearn “Üle ööbikupõranda” (Varrak, 2004), “Rohuvoodi asemeks” (2005), “Kuu hele valgus” (2005), “Haigru kähe huige” (2007), “Taeva võrk on lai” (2008) - ka sellest pole ma suurt midagi kuulnud

Robin Hobb “Salamõrtsuka õpilane” (Varrak, 2000, 2007), “Kuninglik salamõrtsukas” (2007, 2009) -kuulnud olen palju, kilgatakse, kiidetakse, kuid millegi pärast pole ma ise nendeni jõudnud (ja pole ka tekkinud seda "pean lugema" sundmõtet - ma ei tea, miks - aa iseenesest vastu ka pole)

Lene Kaaberbøl “Nägija tütar” (Tiritamm, 2009) - pole kuulnudki.

Ursula Le Guin “Meremaa võlur” (Kunst, 1994), “Atuani hauad” (1994), “Kaugeim kallas” (1995), “Tehanu” (1996) - minul loetud ja lapsele soovitatud (üks armsamaid raamatuid enda pubeka east). Peaks üle lugema.

Henri Lœvenbruck “Emahunt ja tüdruk” (Pegasus, 2009), “Huntide sõda” (2009), “Emahundi öö” (2010) -lugemata, aga tahaks! (see on ka juba pikalt nimekirjas)

Terry Pratchett “Tillud vabamehed” (Varrak, 2005), “Kübaratäis taevast” (2006), “Talvesepp” (2011), “Eric” (2002) - vist enamik siinmainituid loetud. Pratchett on lihtsalt selline meeldiv vahelugemine (lapsel veel see maailm avastamata)

Otfried Preussler “Krabat” (Eesti Raamat, 1982; Tiritamm, 2000; Tänapäev, 2009) - oeh, minu kõigi aegade lemmik. Aa laps pole veel vedu võtnud

Philip Pullman “Kuldne kompass” (Tiritamm, 2002), “Inglite torn” (2004), “Vaigust kiiker” (2005) - mul loetud, lapsel mitte. Kohe, kui ta vedu võtab, tuleb siia ka (tahaks ise tollest sarjast kirjutada, kuna mõned asjad kriibivad hinge)

Celia Rees “Nõialaps” (Varrak, 2005), “Nägijanaine” (2006) - pole kuulnudki

J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (Varrak, 2000, 2005) , “Harry Potter ja saladuste kamber” (2000, 2005), “Harry Potter ja Azkabani vang” (2000, 2006), “Harry Potter ja tulepeeker” (2000, 2006), “Harry Potter ja Fööniksi Ordu” (2003), “Harry Potter ja segavereline prints” (2005), “Harry Potter ja surma vägised” (2007) - loetud, kiidetud, tsiteeritud, korduvalt vastastikku lõike ette loetud - no lihtsalt on selline sõbralik sari. (Kui küsida minult, siis viies ja seitsmes raamat meeldisid mulle enim.)

Patrick Rothfuss “Tuule nimi” (Varrak, 2008-2009) - olen nagu kohanud, kuid mitte lugenud.

Angie Sage “Wõlukunst” (Pegasus, 2010), “Lend” (2011) - Wõlukunst on mul loetud, kiirkommentaarida ei oska, kuid ma arvan, et Mariele veel täitsa meeldiks.

Michael Scott “Alkeemik” (Pegasus, 2008), “Maag” (2009), “Nõid” (2010), “Surnumanaja” (2011) - tahaks kunagi lähemalt näppida staatuses. Pealistis pole, kuid kui aega üle peaks olema, siis loeks... vähemalt ühe neist...

Jonathan Stroud “Samarkandi amulett” (Pegasus, 2005), “Golemi silm” (2007), “Ptolemaiose värav” (2007) - "tahan lugeda!" nimekirjas taaskord.

Ehk sellest nimekirjast on endalgi loetud lausa naeruväärselt vähe lugusid.

Eragon (Marie)

Tegelikult ma lõpetasin selle sarja kolmanda raamatu juba ammu. Ma ei tea, kas see blogi oli juba olemas või mitte, aga ma ei oleks viitsind nii kui nii tol ajal kirjutada. Ilmund on selles sarjas kolm raamatut "Eragon" "Vanem" ja "Brisinger". Eragon on huvitav ja armas sari. Huvitav on ta, sest viimased sada lehekülge pühenduvad ainult sõjale. Armas, sest seal on armsad lohed. Eriti armsad on lohe pojad. Kui ma ütlen, et see raamat on huvitav siis ma ei mõtle ainult sõda vaid ka kõike muud, näiteks selliseid kohti:

...Siis tõi Saphira kuuldavale heli, mida Eragon veel eal varem kuulnud polnud - veidrat hüplikku lõrinat - ja ta märkas nende ühenduses ääretult kummalist tunnet.
- Saphira kordas seda heli ja raputas pead, otsekui selleks, et vabaneda tüütute kärbeste parvest. Armas aeg, ütles ta. Mul on tunne, et ma luksun.
- Eragonil vajus suu lahti. Ta püsis hetke liikumatult, siis aga tõmbas kööku ja naeris nii kõvasti, et mööda tema nägu voolasid pisarad. Iga kord, kui ta oli end peaaegu kogunud, luksatas Saphira uuesti ja tema pea jonksatas nagu õngekork, ning Eragoni tabas uus naeruhoog. Viimaks toppis ta endale sõrmed kõrvadesse, vahtis lakke ja luges üles kõigi metallide ja kivide tõelised nimed, mida teadis.
- Kui ta lõpetas, hingas ta sügavalt sisse ja tõusis püsti.
- Hakkas parem? küsis Saphira. Tema õlad vappusid, kui teda tabas uus luksatus.
- Eragon hammustas keelde. Hakkas... Tule, lähme Tronjheimi. Sa peaksid natuke vett jooma. Sellest võiks abi olla. Ja siis peaksid sa magama.
- Kas luksumist ei saa mõne loitsuga ära võtta?
- Võib-olla saad. Ilmselt saab. Aga ei Brom ega Oromis ei õpetanud mulle, kuidas seda teha. Saphira mühatas mõistvalt ning hetk hiljem järgnes uus luksatus. Veelgi kõvemini keelde hammustanud, vahtis Eragon oma saapaninasid. Kas lähme?

Te peate ju nõustuma, et see lõik on nunnu ja armas. Seal olid veel mõned sellised armsad lõigud. Nagu te arvata võite on peategelase lohe kõige armsam tegelane nendes raamatutes. Ta on safiirsinine ja ta nimi on Saphira. Eriti nunnu on väike lohepoeg Saphira. Selle sarja puhul häirib mind ainult üks asi, selle "triloogia" neljas raamat justnimelt triloogia neljas raamat ilmub alles sügisel ja ma lõpetasin kolmanda raamatu talvel või kevade algusel! Ees ootab pikk suvi.

Tema majesteedi lohe (miira)

Võibolla on see tingitud viletsatest ilmadest, võibolla alanud koolivaheajast või võib lihtsalt olla, et mul ongi kodus üks selline isend. Ehk veidral põhjusel sundis see raamat mind üha uuesti ja uuesti naeratama mõtte "teismelised!" juures. Noh, ma arvan, et iga lapsevanem, kes kord teismelist kasvatanud on (ja poiste vanematest on mul sealjuures lausa kahju) noogutab mõistvalt selle komplekti tsitaatide peale:

- "Temeraire? Jah. Minu nimi on Temeraire." Ta noogutas, see liigutus oli kummaline, sest tema pea jõnksles pika kaela otsas, ja ütles siis tungivamalt: "Mul on kõht tühi."

... , ja sirutas innukalt kaela värskelt veristatud kitse auravat punast liha täis püti poole...

...Temeraire hakkas oma tömbi ninaga Laurence'i põske nügima, et teda üles äratada ja teatas: "Mul on jälle kõht tühi."

...Sel kombel jätkates pistaks Temeraire värske liha nädalaga nahka ja Laurence'il polnud aimugi, kas lohe üldse sööb soolaliha või pole sool talle kasulik.

- "Kas ta kala võtaks?" pani kokk ette...

...Ülejäänud nädal möödus umbes samamoodi: Temeraire magas, kui ta just parajasti ei söönud, aga ta sõi ja kasvas ärevust tekitavalt.

Ja siis nad tahavad sust mööda kasvada (uskumatu kiiruse ja mängleva kergusega).

- "Kas ta loeb sulle ette?" küsis leedi Allendale lõbustatult.

- "Jah, vaadake, ma ei saa ise raamatuid hoida, sest need on nii väikesed, ja lehti ei suuda ma ka eriti hästi keerata," selgitas Temeraire.

"Sa said valesti aru - teda rabas hoopis see, et ma üldse olen nõus raamatut avama..."

---------

"Nüüd, mil me oleme Duncani läbi lugenud, lootsin ma, et ehk sa loed mulle veel midagi matemaatikast; minu meelest oli väga huvitav, kuidas sa seletasid, et pärast pikka merelolekut piisab oma asukoha määramiseks sellest, kui tead kellaaega ja teed mõned võrrandid."

...

Kui see annaks Temeraire'le mõtlemisainet ja hoiaks muredest eemal, oli Laurence valmis võtma kokku isegi oma ladina keele oskuse ja lugema talle originaalis ette "Principia mathematika", mistõttu ta vaid ohkas omaette.

--------

-"Kas sa jääd magama või hakkame täna õhtul veel lugema?"

- "Anna andeks, Laurence, ma arvan, et olen liiga unine," kostis Temeraire ja haigutas uuesti. "Laplace'ist on raske aru saada isegi siis, kui ma täiesti ärkvel olen, ma ei taha riskida, et mõistan valesti."

- Laurence jäi seda kerge vaevaga uskuma, sest tal endal oli ka sellega küllalt tegemist, et hääldada Laplace'i taevamehaanikat käsitleva traktaadi prantsuse keelt Temeraire'ile arusaadavalt - ta ei hakanud isegi pingutama, et valjusti ette loetavast põhimõtetest midagi taibata.

Ja see kohanemine maailmaasjade ja sisemise õiglustundega.

- "Mõned seadused, millest ma kuulnud olen, pole küll kuigi mõistlikud, ja ma ei tea, kas ma neid üldse täidaksin, kui ei tahaks sulle heameelt teha. Mulle tundub, et kui te tahate meie suhtes seadusi rakendada, oleks igatahes mõistlik neid meiega arutada, ja sellest, mida sa mulle parlamendi kohta oled lugenud, olen ma aru saanud, et sinna pole ühtegi lohe kutsutud."

Ja kuigi vahel võib tekkida uskumatult nõme-jaburaid hetki...

...ning kui ta mõtles, et ei pruugi enam kunagi ooperisse pääseda, tundis ta tungivat vajadust oma naaberkoi aknast välja tühjaks kallutada...

Jääd sa päeva lõpuks ootama ja lootma hetki ja võimalusi ja...

-"Temeraire," ütles ta, "see oli tubli tegu. Väga vapper."

Temeraire vaatas tiiva alt mehele otsa, ta silmapilud laienesid ovaaliks. "Oh," kostis ta, hääl pisut ebakindel. Laurence taipas süütundekihvatusega, et oli enne seda lohepojale vaevalt üldse mõne lahke sõna öelnud. ... Ometi paistis sellest piisavat, Temeraire ei öelnud rohkem midagi, ainult nihutas ennast pisut, keerdus kõhklevalt ümber Laurence'i ja sirutas ühe tiiva veidi lahti, et meest vihma eest kaitsta.

Ma loodan, Marie, et sa ei solvu, et ma sind lohega võrdlen (õnneks oled sa hetkel kaugemal kui käsi lüüa jaksab, seega ega ma väga ei karda ka). Aga ma ei kavatse sind mitte kunagi võrrelda millegi vähema kui hiina taevadraakoniga - ja selle elukaga võib ju ometi võrrelda. Eksole!?

Tema majesteedi lohe (Marie)

Raamat "Tema majasteedi lohe" oli huvitav, kuna see rääkis lohedest ja seal oli sõda. Sõjast oli küll natuke vähe kirjutatud, aga midagi hullu ka ei olnud. Selles raamatus on kaks kindlat itsitamise kohta. Üks neist on see:

- "Aitab, te paganama salanõulased, te saadate meid niimoodi hoopis rutem võlla kui meie ise," sekkus õnneks Berkley tema asemel. "Kas te sööksite nüüd midagi? Me ei kavatse süüa enne kui teie ja kui te nii väga meid kaitsta tahate, siis võiksite väga hästi teha algust sellega, et päästate meid näljasurmast."
- "Ma ei usu, et sid võiks näljasurm ähvardada," ütles Maximus [Berkley lohe]. "Arst ütles alles kahe nädala eest, et sa oled liiga paks."

Aga mulle meeldib see teine rohkem:

- "...Ma olen ainult ühe korra kontserdil käinud, olin siis kuusteist, pidin selleks seeliku selga panema ja kõigest poole tunni pärast istus minu kõrvale üks kohutav mehkeldis, kes sosistas mulle ebaviisakusi, kuni ma kallasin kannutäie kohvi talle sülle. Kogu rõõm oli rikutud, kuigi kohe pärast seda ta lahkus."
- "Issand küll, Harcourt, kui mul peaks kunagi olema põhjust sind solvata, siis teen ikka paganama kindlaks, et sul midagi kuuma käepärast pole," ütles Berkley, samal ajal kui Laurence oli rabatud korraga kahel põhjusel: et Harcourti niimoodi solvati, aga ka sellepärast, kuidas ta rünnakut tõrjus.
- "Noh, ma võinuks ju teda lüüa, aga selleks oleks tulnud püsti tõusta. Teil pole aimugi, kui raske on istet võttes seelikuid seada, esimene kord kulus mul selleks viis minutit," lausus ta mõtlikult. "Ma ei tahtnud seda uuesti ette võtta. Siis läks mööda kelner ja ma arvasin, et kohviga on lihtsam ja üldse rohkem niimoodi, nagu tüdruk teeks."

Ma arvan, et ma olen kõikidest võimalikest lohedest lugenud. Loetud on ratsanikuga lohedest, tavalistest lohedest ja veel mõned variandid pluss see raamat. Hea meelega loeks veel mõne.

Inetud (miira)

Ma olen seda raamatut tegelikult juba pikalt paitanud ja vaadanud, kuid nüüd oli viimaks õige aeg ta kodustada. Varem ma lihtsalt koperdasin ta otsa küll kirjastuse kodukal, küll raamatupoes, kuid iga kord jäi midagi puudu. Teisalt - no vaadake seda raamatukaant! On ju kole!? Ebameeldivalt valge kaas ja sellel steriilne plastiknägu... Ma kahtlustan, et ta on kõige inetuma kaanega raamat minu majapidamises. Ja see sobib talle.

Raamat siis teismelistele mõeldud SciFi (ulme) kategooriast, kirjutades iluoppide jaburusest. On maailm pärast meid - inimkond on end peaaegu tapnud, geneetiline muundamine, viiruseid ja muudki temaatilist on raamatus vihjena mainitud. Ja need allesjäänud on leidnud lahenduse pooltele inimkonna hädadele: opereerime kõik inimesed ilusaks, kui nad täisealiseks saavad (ja ühtlasi muudame nad parajateks lammasteks - aga tss!, sellest ei tea keegi). Ja on neid, kes ei taha. on armastust ja intriigi ja pisaraid ja reetmist, kuid päeva lõpuks oli see lahe seiklus noore, teismelise tüdruku maailmas.

Kas ta peaks sellele inetule rääkima, et mingil hetkel sellel pärastlõunal avatakse tema keha, luud ihutakse õigesse mõõtu, mõnda neist venitatakse või polsterdatakse, tema ninakõhr ja põseluud kistakse välja ja asendatakse programmeeritava plastikuga, nahk lihvitakse maha ja külvatakse uuesti nagu jalgpalliväljak kevaditi? Et tema silmi lõigatakse laseriga, et ta näeks terve elu täiuslikult, silmaiirise alla pannakse peegeldavad implantaadid, et lisada nende ükskõiksele pruunile toonile sädelevaid kuldseid täppe? Tema lihased tõmmatakse öö läbi kestva elektrolüüsiga trimmi ja kogu tema lapseea rasv imetakse alatiseks välja? Hambad asendatakse keraamiliste hammastega, mis on sama tugevad kui reaktiivlennuki tiib ja sama valged kui ühika peen portselan?

Peategelase mõtted hetkel, mil ta oma teada läheb oma 16-dal sünnipäeval "ilusaks" saama, kuid siis alles jama algab...

Ja siis ma kontrollisin autorit. Scott Westerfeld. Scott?? 40-aastane Scott. Miks kirjutab 40-aastane Scott Westerfeld sarja Inetutest ja Ilusatest ja...? Ja jäin mõtlema, et huvitav, kas tal oli tol hetkel endal teismelisi tütreid (või teismelisi armukesi), et ta sellise teema ette võttis. Ei, ärge mõistke mind valesti - kuigi raamat oli kirjutatud meheliku õrnusega naiste olemuse suunas, oli see pigem raamatule boonuseks. Lihtsalt selline motivatsiooniküsimus.

Ja mulle meeldis tõlge! (Tõlkinud Maali Käbin, toimetanud Krista Kaer) Okei, tekstis oli vigu, tobedaid tähevigu ja üks kustutamata sõna, kuid see ei tapnud lugu. See ei aeglustanud lugemist. Meeldivalt kodune oli märgata, et tsitaat võib alata lausega "Möh!" ja kui peategelane millelegi intensiivselt mõtles, oli seal tõesti kasutatud sellise kõlapildiga sünonüüme, mida annab keeleliselt kiiresti mõelda ja kiiresti öelda. Sa saad lugedes tõusva tempoga kaasa minna. Ehk tõlgitud oli kirega ja see kumas läbi. Ainult üks sõna tappis mind (kahes kohas), jäädes täieliku võõrkehana muidu voolavasse emakeelsesse teksti: initsiatsioon.

Üldjoontes oli raamat nunnu ja armas ning libises kiirelt lõpuni. Ehk lisaks teismelistele sünnib ta lugemiseks ka roosamannat armastavatele täiskasvanutele (nagu käesoleva blogi omanik).