Hakkasin ka siis lõppuks täis pubekaks ja lugesin midagi täiesti mitte minulikku. Ma ei viitsigi raamatu sisu väga kirjeldada, sest kirjelduse leiab netist üles. Nii palju võin ma öelda, et seal on mingi poiss, kes kirjutab kirju oma sõbrale. Raamat jättis sellise mulje, nagu oleksin mina see sõber.
Olles raamatuga poole peal, siis ma olin kindel, et ma ei soovita seda raamatut kellelegi. Ma ei oska õelda miks, ma lihtsalt teadsin, et ma ei soovitaks seda raamatut. Raaamatu teine pool oli aga palju parem. Kui raamatu algusest midagi vahele jätta, siis võibolla võiks ema seda isegi lugeda, aga hetkel mitte. See raamat on selline, et korra loeb selle teismelisena läbi, aga siis enam ei taha.
Raamatu lõppupoole oli kül kohati naljakaid mõtteid näiteks
On kummaline mõelda, et ka õpetajad on inimesed,...
Ja korra tekkis küsimus, et kas oma tüdrukuga rääkides (peategelane on poiss) võib panna telefoni lauapeale, et ise vetsus käia. Tüdruk teisel pool telefoni ei pannud poisi lahkumst tähelegi.
Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga kellelegi teisele ma seda raamatut ei soovita, tõsi ma ei tea väga mida teised inimesed loevad, seega sõnastame lause teisiti. Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga emale ma seda raamatut kohe kindlasti ei soovita.
Hmm, alustame sellest, et etegelikult on sul lihtsalt jabur ema :P ja ma pole kindel, kas minu järgi saab üldistusi teha. Jätkame sealt, et sa oled nii palju kordi korranud, et sa seda raamatut mulle ei soovita, et mul paratamatult tekib asja vastu huvi. Tead küll, nagu kolmeaastasel - ütled, et ära porilompi astu, ja ta läheb, kuid luba vabalt teha kõike ning ootamatult ta nagu ei tahagi enam sigatseda... :)
ReplyDelete