Sunday, April 22, 2012

The Scorpio Races

Ma ausalt ei uskunud, et ma siia üldse mingil hetkel mõne inglisekeelse raamatu kirjutan, kuid nüüd see siiski juhtus. Võibolla on põhjus tõsiasjas, et ma tõesti tahaksin, et Marie seda loeks ja ma arvan, et ta jumaldaks seda raamatut, kui see eestikeelne oleks. Vahest hoopis teadmises, et ma esimest korda tõsiselt mõtlesin, et kui mõni kirjastus seda raamatut tõlkida ei taha, siis hea meelega tõlgiks ise. Ja see viimane fakt ütleb vist kõik, mida ma sellest raamatust arvan.

Sisust ma juba rääkisin hirvelossi kommentaariumis, kuid olgu siis kerge kopeering siia ka:
Kui kirjeldada võimalikult lühidalt, siis märksõnaks oleks: hobused, kes ei ütle ära ka inimlihast. Natuke pikemale seletusele mõeldes räägiks Seani ja Pucki armastusloost. Aga veelgi pikema kirjeldusena annaks hoopis info nende kahe tegelase eneseleidmisest (ja teineteiseleidmisest sealhulgas). Nad on mõlemad orvud saarel, mille kliima, elustandardid ja seadused on kõike muud kui leebed (Puck kaotas mõlemad vanemad vesihobuste lõunasöökiks, Seani isa jäi vesihobuste jalge alla, ema põgenes mandrile - ja see on saare mõistes sama hästi kui "surnud"). Sean, kes põhimõtteliselt on orjastatud talli, milles ta töötab. Ok, ta saab palka, kuid kõik see, mis lisandub annab pigem vihja orjastaatusest kui valge inimese kombel töötamisest. Ja Puck, kes elab oma vendadega ja "saab hakkama". Olgugi see hakkama saamine seotud lõputute õunakookidega õhtusöögiks, sest õunad kasvavad aias ja muuks raha ei jagu. Olgugi see seotud kõigest materiaalsest loobumisega, sest ta vanem vend töötab üsna samasuguses olukorras kui Sean ja nad lihtsalt ei saa muud lubada. Aga tal on hobune! Tavaline ja väike, kuid üdini tema oma. Ehk lugu sellest, kuidas kaks individualisti (no olgem ausad, ega neil ei ole ka mingit erilist põhjust teisi inimesi usaldada või armastada) otsivad oma sisemist julgust vaadata näkku oma unistustele laskmata end sealjuures murda reaalsuse paratamatusest.

Aga mitte see ei ole oluline hetkel. Teate, mis tegi selle raamatu tõeliselt lummavaks? Kodused inimesed. Sellised sitas kliimas ja nõmedates tingimustes kasvanud hingelähedased peategelased, kelle sisemine maailm on kordades suurem, ilusam ja armsam nendest üksikutest punnitatud sõnadest, mida nad räägivad.

Ja siis ma guugeldasin teisi arvamusi. Inimesed räägivad, et raamat on sigaaeglane. Veider! Ma ausalt ei pannud mingit aeglust tähelegi. Ma lihtsalt istusin magava Eikega mänguväljaku kõrval ja neelasin sõnu. Ma lihtsalt sõitsin bussiga ja neelasin järgmiseid mõtteid. Ma lihtsalt viskasin lapsele pilgu "kui sa ei taha, et emme hammustaks, siis lase mul lugeda" ja lugesin... Ja veel räägiti, et see aeglus on vajalik saare õhustiku kirjeldamiseks. Näähh, kui seal oli mingi aeglus, siis oli see vajalik ainult selleks, et süveneda peategelastesse, kellega olustik tuleb soolase kaasavarana kaasa. Pigem oli rõhutud emotsiooni kui kirjelduse peale. Ja siis räägitakse, et see peaks meeldima neile, kellele meeldivad hobused. Khmm, mulle ei meeldi hobused ülemäära. Mulle üldse ei meeldi loomad ülemäära - selline südametu tegelane (aga ma olen nõus kartma kõiki koeri ja närilisi ja kurjemaid kasse takkaotsa) - ometi mulle meeldis see raamat. Ja siis räägiti veel palju muudki, kuid siinmainitud teemad käisid läbi pea igast kommentaarist.

Aga muidu on tavaline roosa raamat koos natukese põnevusega (nagu Krabat). Roosa nunnu noortekas, mida ma heameelega annaksin oma lapsele lugemiseks. Oli poiss ja tüdruk ja kui nad seal juba olid, siis pidid nad ju kokku saama. Oli üks tavaline mära (ja jumala eest mitte poni, kuigi seda ei usu keegi peale Pucki) ja hunnik tuulest kiiremaid tapjahobuseid. Loomulikult teeb üks teismeline tibi oma ponil ära kambale julgematele kui tarkadele meestele vesihobuste seljas. Oli poiss ja tema metsik hobune. loomulikult on see sõprus tugevam loodusest. Oli lootusetus, mis lihtsalt pidi kasvama lootusrikkaks võiduks... <- kõlab tavaliselt? Eks ta oligi. Aga ikkagi armas ja kuidagi kodune.

Ja kõige armsam enese üle naeratamine, mis mulle üüratult meeldis:
It makes me feel ungenerous, since he'd answered so honestly. "I'm sorry," I say. "My mother always said that I was born out of bottle of vinegar instead of born from a womb and that she and my father bathed me in sugar for three days to wash it off. I try to behave but I always go back to the vinegar." When Dad was in one of his rare, fanciful moods, he told guests that the pixies left me on the doorstep because I bit their fingers too often. My favorite was always when Mum said that before I was born, it rained for seven days and seven nights solid, and when she went out into the yard to ask the sky what it was weeping for, I dropped out of the clouds at her feet and the sun came out. I'd always liked the idea of being such a bother that I affected even the weather.

Monday, April 9, 2012

Must Võlur

Ma ei hakka siia ümber kopeerima postitust, mille ma teise blogisse tegin. Kes tahab, saab minna sinna ja ise järgi vaadata. Link: nii-nuud-on-siis-ka-see-kolmas-raamat.html

Nii, kuid siis ma lugesin jätkusarja esimese raamatu ja mis selgus? Selgus pisike tõsiasi, et... Noh, raha maik oli asjal küljes, tädi on loll ja see tobe gay-teema, mis mind esimese kolme juures üllatas, võtab üha tugevamaid tuure. Teismeliste sari, milles pole mitte ühtegi erootilist stseeni, mitte ainsatki teravamat momenti ja... ja siis uskumatult suur gayliin, mis pole isegi raamatutega otseses seoses. Miks ma selle üle kordasin, selgub järgmise raamatu juures (Ja see ei ole Canavan).

Teine asi, mis äramärkimist vajaks. Ma küll rääkisin Akkarini surma mõttekusest ja mõttetusest, kuid tol hetkel ei olnud ma veel sattunud tädi Canavani kodulehele. Teate, mida tädi ise selle kohta ütleb? Noh, et tal ei olnud lõppu ning see lõpp jääb ju ometi meelde... Mida perset? (tundub, et see on mu viimase aja lemmikväljend) Ee... mmm... einoh, mulle tegelikult meeldis, et ta tüübi ära tappis, kuid sellise põhjendusega? Okei, ma vist olen mingi eriline friik, kuid millegi pärast tundub mulle, et oleks võinud vähemalt nunnuma põhjenduse anda. Eriti arvestades, et lugejaskond on teismelised tibid (enamasti saan ma ka ennast nende hulka liigitada, kui passi sünniaasta kontrollimiseks käepärast ei ole). Aga vähemasti seletab see igasuguse põhjuse puudumine ka leina puudumist raamatust. Noh, kui ta ise ei leinanud tegelast, siis ei saanudki ju sellest kirjutada. Aga miks ta üldse kirjutas need raamatud? Aa, õige, teenima ju peab... ja kui makstakse, siis miks ka mitte...

Thursday, April 5, 2012

Sarjadest üldisemalt

Seoses Oksa lugemisega hakkas minu peas tiirlema kummalisi mõtteid sarjade suhtes. Jah, tundub, et Oksa sari läheb ka sinna Musta Võluri lähedale - esimeses raaatus joonistatakse aeglaselt ja rahulikult maailma üles. Pikad ja rahulikud kirjeldused ning seletused. Lehekülgede viisi vanu lugusid ja nende kirjeldamisi. Vahel on igav, kuid see on üleelatav. Teine raamat oli hoopis teisest ooperist - tempokam, rohkem kaklemist ja samas... kuidagi põhiliinist eraldiseisev. Paralleel Canavaniga oli ilmne - esimeses ehitas, teises kakles kõrvalistel teemadel ja siis kolmandas viskas su üle meeletu hulga igasuguste pisiasjadega, mis ruumi puudusel olid lahti kirjutamata ja seletamata ning kõigest joosti sellise tempoga läbi nagu oleks tal plaan panna lugeja uut saja meetri jooksu maailmarekordit tegema. Oksas on samad vihjed olema... ja ma juba kardan seda kolmandat raamatut, kus järsku pannakse kogu maailm paariaja leheküljega paika.

Ja siis mulle meenus hoopis teine sari, hoopis vastupidise ülesehitusega - Hyperion. Esimene raamat annab sulle mõnuga peksa (minu lemmik on preestri lugu, aga ega teisedki oma perverssuselt alati alla jää). Lõpetad raamatu ja ahmid kergelt õhku. Teine raamat silus esimese tekitatud haavu, kolmas jutustab sujuvat lugu ning neljas on aeglane ja rahulik ülilüüriline ja tapvalt roosa nunnukas (tõsine tibiraamat). Kui ma viimast lugesin, siis ma porisesin, et läks seebiks kätte. Ja samas meeldib mulle see aja jooksul rahunemine stiilina märksa enam kui too "alustame aeglaselt, küll me eelviimased 20lk saame lugejat peksta".

Pealegi, vahest oli Hyperioni puhul viga hoopis minus (selle mõtteni jõudsin ma siis eile)? Nimelt esimest, rõvedustest kubisevat raamatut lugesin ma padurasedana, kui hormoontase pole päris see, mis peaks ja ju see võimendas meeldivalt ka raamatust saadud kogemust. Viimast raamatut lugesin ma aga pärast lahutust, õnnetu ja tigedana... jõulude ajal üksi kodus olles... siis kui laps oli teisel jõulupühal isa juures, minult oli just varastatud poes käigu ajal mobiil ning ainsaks kaaslaseks pimedal ajal raamat ning õlu... Ehk ei olnud see rahuliku ja roosaka raamatu lugemiseks just kõige pädevam hetk? Peaks selle sarja üle lugema kunagi, siis oskaks paremini öelda.

Jap, ja isegi kui ülelugemine mu arvamust ei muudaks, olen ma endiselt seisukohal, et mulle meeldib, kui autor annab aega rahulikult loost välja ronimiseks. Muide raamatud "algul rusikaga näkku ja jalaga makku ning seejärel parandame haavu" loen ma valdavalt rida realt ilma, et mul tekiks vajadust lõpp enne läbi lugeda. Noh, muidugi oleks hea, kui kõik raamatud oleksid võrdselt tugevad, kuid paraku enamasti nad ei ole seda...

Tuesday, April 3, 2012

Oksa Pollock Viimane Lootus (Marie)

Kivist vett ei tule.

- "Gus! Kuidas on?" hüüdis ta nagu tuulehoog poisi tuppa sisse vuhisedes.
- Gus, kelle pead toetas kolm patja ning vasak kõrv ja põsk olid kaetud paksude sidemetega, vaatas Oksa poole ja tema ilus Euraasia nägu läks naerust särama.
- "Jah, läheb, läheb, sõbrake," vastas ta. Ma arvasin lihtsalt, et ma suren hirmsate piinade käes, kui see saatanlik elukas mind hammustas. Mul on haigelt valus ja ma olen parasjagu enda teadmata muutumas mutandiks... Aga muidu läheb hästi... Ja sul? Mis uudist?"

Mittetäielikud olid nummimad. Neil ei olnud mälu, kohe üldse mitte. Ja nad olid nii armsalt noritavad. Üldse olid kõik maagilised olendid armsad.
- ...Mis Leomido Mittetäielikku puutus, siis lähenes ta töntsil sammul Dragomira Mittetäielikule.
- "Ma oleksin teid nagu varem näinud," ütles ta lodeval häälel, vaadeldes oma täpset koopiat.
- "Ma usun, et olen teid samuti juba kusagil varem näinud," vastas tema alter ego, naljakad silmad tontsilt ringi pöörlemas.

Kõik hästi!? Kõik ei ole hästi! Üsna pea saab Marie hoopis tunda sedasama võlujõudu ja jääb haigeks.

Mhmh! Hoogne, armas ja eakohane. Stressi tõttu minestavad taimed, kes kuulasid Chopin'i närviderahustamiseks. Ja vaene Oksa - ämblikud näo peale haavu kokku õmblema või ussid põlve sisse mäda ära sööma. Võeh.

Matemaatika õpetaja peabki olema põhipaha, sest muidu ei paneks Oksa tema sigadusi tähele. Kui see oleks ajaloo õpetaja, siis mina ei paneks teda igal juhul üldse tähelegi. Seega, pidigi olema mata õps.

Lahe oli see, et peategelase ema nimi oli Marie ja tema parima sõbra vanaisa nimi oli Tempel. Täpselt minu raamat!

Oksa Pollock Viimane Lootus (Miira)

Olete te kunagi kivist vett välja pigistanud? Ei ole? No mina tegelen praegu millegi sellisega. Aga nüüd raamatu juurde!

- "Mu Noor Armuline!" lausus Foldingot, kes oli Oksa kulinaariaalastest soovitustest erksaks muutunud. "Mul on hirm, et jänesehautise degusteerimine on teie mao heaolu silmas pidades võimatu. Kuid ma teen ettepaneku rõõmustada end kalafilee ja hernestega umbes kella ühe ajal. Ah! Nõudepesumasin annab märku, ettevalmistused on lõpule jõudnud!"
- "Nõudepesumasin?" üllatus Oksa.
- Kõik saatsid silmadega väikest jalule karanud olendit, kes avas nõudepesumasina ja võttis sealt välja plastikkarbi. Foldingot avas selle ja karbist pääses valla terve tossupilv - ja niisamuti keelt alla viiv kalaaroom.
- "Ärge öelge, et ta küpsetab kala ja herneid nõudepesumasinas!" hüüatas Oksa.
- "Noor Armuline, võudepesumasin viib täiuslikkuseni hautatud palad, see on kindel ja mokkamööda."
- "See Foldingot on ikka täiesti pöörane," kommenteeris Gus jalust rabatuna. "Nii lahe..."
- "Kui Noorel Armulisel on tahtmist, võivad ka porgandid seda hautamist tunda saada, et neid kala kõrvale serveerida. Sellest tahtmisest peab märku andma, et need saaksid minna töösse järgmisel nõudepesumasina ringil."
...

Lasteraamat, noorteraamat, kuid te peate ju minuga nõustuma, et juba pelgalt see üks stseen toiduvalmistamise mitmekesisusest annab värvingu, mis sünnib ka täiskasvanule süüa. Jah, tüdruk, kes avastab, et ta pole pelgalt tüdruk ja maailm, mille kõrval on veel teinegi, kust tüdruk tegelikult pärit on... Tavaline, tahaks öelda... ja siiski omamoodi armas. Natuke ehk liiga roosa oma armsate veidrate olenditega.

Ahjaa, olendid! ma armusin Foldingotidesse. Mitte ainult nende kulnaarsete võimete, vaid ka lingvistilise suutlikkuse pärast. No sa lihtsalt pead neisse armuma, kui nad nii jaburat juttu suudavad rääkida!
- "... Lisandus ka üks teine probleem: jälestusväärne Abominari praktiseeris kaotsiminekut."
Või:
- "Ühel päeval, kui minule kuuluv sõrm giljotineeriti hirmsa väitsaga, samal ajal kui viisin läbi porgandite koorimise manöövrit..."

Ja nüüd pean ma siis olema see eesel, kes esimesena kõneleb ja seeläbi kogemata teise mõtteid võib kujundada, aga noh, okei, lepime sellega (kivi ja vesi ja kõik need teised asjad). Njah, üks 13-aastane plikanäkats saab teada, et tema isa poolne suguvõsa on võluvõimetega Edefia põgenikud ja... ja tema ema ei tea sellest midagi... Lahe! Puberteet! Mõned purskavad kraanid, lendlevad esemed ja paar süttimist ning emal ongi pilt selge... ja närvivapustus saavutatud. Prr, seda lapsevanema rolli! Mitte, et see niisamagi alati teismelise kõrval kerge oleks, aga teadmine, et su tütar pole üldse samast seeriast ja sinu mees pole see, kelleks sa teda pidanud oled ja... Noh, ja teisest küljest on nad just needsamad inimesed, kes endiselt hoolivad ja vajavad hoolt. Lihtsalt üks pisike daam on solvunud, et tema kõige tähtsama inimese, ema, eest on varjatud aastaid perekonna kõige tähtsamaid saladusi. Noh, nagu te kõik aimate, siis lõpuks on kõik hästi, või õigemini, üsna pea saab see teema lahendatud.

On head ja on pahad ja pahad üldjoontes ei ole head (kuigi, vihjeid oli pillutud). Mis mind häiris? Mind häiris, et Marie ja Paveli abielulised suhted olid alguses natuke liiga lääged. Hiljem, kui nii Oksa kui tema ema Marie sattusid järjest sekeldustesse, kadus imaluse tunne ära. Nojah, üsna steriilne jutuke - eakohane vanusele 10-13 - kuid sellegi poolest meeldiv ja loetav (lihtsalt kiita ja kritiseerida on keerulisem kui mõnda teist samale vanusegrupile kirjutatud raamatut). Hoogne, armas, läbini roosa, huvitav, veidrate loomakeste ja taimedega (ja selle koha pealt on autorid viitsinud ka vaeva näha)...

Ahjaa, üks eluline vastuolu oli sees! Peaaegu oleksin unustanud. Kas te saate aru, et põhipahaks oli kujutatud matemaatika ja füüsika õpetajat!? Ma tundsin ennast kohe puudutatuna. Nojah, ma saan aru, et pole võimalik mõnest filoloogist kirjutada tõsiseltvõetavalt kalkuleerivat põhipaha, kuid jääb ju veel terve hulk ebamääraseid aineid, mille õpetajatelt võiks peaaegu kõike oodata (bioloogia, geograafia, ajalugu...). Ja peategelase jaoks olid need lemmikained, milles ta ülikõva oli. Veider kokkusattumus, mul on siin üks samasugune... Ja samamoodi püsib peamine lummus astronoomia kandis...

Muide, tõlkijale olen ma nõus au andma, kuid ka TEA kirjastus on toimetajad töölt lahti lasknud. Kas kõik keeletoimetajad läksid buumi ajal soome ehitajaks?

Monday, April 2, 2012

Talismani vennaskond (Miira)


Teatud hämmastusega pidin nentima, et ma polegi seda raamatut lugenud. Ja nüüd, mil ma seda viimaks lugesin, valisin ma absoluutselt kõige ebaõigema päeva. Esimene aprill! Kui muidu on raamatud mind alati aidanud seda päeva mööda saata (lugedes suudan ma olla maailmast piisavalt eemalseisev, et muutun kuidagi veidralt norimatuks ja tüngameistrite suhtes immuunseks), siis sel korral oli vastupidi. Kui ma raamatu lõpetasin, oli asi selge - minu kulul tehti korralik tüng ja ma veel tänasin neid selle eest. Tõsiusklik paroodia... lugejast...

Raamat minust ja minusugustest:
Andrew (perssekukkunud emeriit - põhimõtteliselt idioodist päevavaras)
- "Olen kogu oma elu igatsenud olla Jumala sõdur. Seda ma mõtlesingi, kui emeriidiks hakkasin. Püha ind põles mu rinnas, ehk mitte liiga eredalt, kuid vähemalt see põles. Ma proovisin paljusid asju, et tõestada oma pühendumust. Aastate kaupa istusin, vahtides küünlaleeki, võttes aega vaid toidu leidmiseks ja tarbimiseks ning oma ihulike vajaduste rahuldamiseks. Magasin vaid siis, kui ei suutnud enam ärkvel püsida. Vahel jäin ma tukkuma ja kõrvetasin oma kulme küünlaleegiga. Ja küünlad olid kallid. Vahel oli raske seda tegevust jätkata. Ja ma ei jõudnud kuhugi. Küünlavahtimine ei lahendanud kunagi minu jaoks ühtegi asja. See isegi ei meeldinud mulle. Kui ma leeki vahtisin, ütlesin endale, et võiksin nii saada üheks lehe langemisega, linnulauluga, päikeseloojangu õrna värviga, ämbliku kootud keeruka võrguga, saades niimoodi üheks universumiga - ja midagi ei juhtunud. Lehe langemine ei tähendanud mulle midagi. Ma ei hoolinud lindudest ega nende laulust põrmugi rohkem kui enne. Kas minus oli midagi puudu või läks selle tegevusega midagi valesti või olid need, kes edu lubasid, vaid kiilaspäised valetajad. Mõne aja pärast sain ma aru, et olen eksinud."
Vaim (kummitus, kel pole kuskil kummitada - elu ajal luuser ja päevavaras, surnuna põdev argpüks)
- "Mina olen Vaim," ütles ta õõnsal, kõmiseval häälel, "kellel pole, kus kummitada. Tavaliselt kummitab vaim oma surmapaigas, aga kuidas võiks kummitada tammepuu all? Rüüstajad leidsid mu padrikust, kus ma peitusin, ja poosid otsekohe üles. Nad oleksid võinud olla nii viisakad, et puua mind suure tammepuu külge, ühe neist metsa patriarhidest, mis on meie metsades nii tavalised, mis kõrguvad teiste kohal ja on väga jämedad. Kuid seda nad ei teinud. Nad riputasid mu viletsa, kidura tamme külge. Isegi mu surmas tehti minu üle nalja. Kui olin elus, palusin kirukuukse juures almust ja sain vähe raha, sest üldiselt räägiti, et mul polnud kerjamiseks mingit põhjust, et ma oleksin võinud töötada sama hästi kui iga teinegi. Nad ütlesid, et ma vaid teesklen, et olen haige."
Nõid (kes arvab, et ta on kuri (sest ta peab oma elukutseks kuri olema), kuid seda ei usu keegi... ok, peale emeriit Andrew loomulikult. Küll aga meeldivalt egoistlik ja lahe luuser)
- "Ma nägin palju vaeva," kaebles naine, "ja nii palju aastaid. Ma püüdsin nii väga muutuda elukutseliseks nõiaks, kellele mu kliendid loota võiksid. Õppisin kabalat ja harjutasin - ma harjutasin lõputult, et oma kunsti täiustada. Ma töötasin kõvasti ja otsisin pidevalt materjale, mida oma kunstis vajasin. Ma ei taha meenutada kesköiseid tunde, mida ma veetsin surnuaedades, otsides erinevaid hauahallitusi..."
- "Sa pingutasid väga, et olla nõid," ütles Conrad.
- "Poisu, seda ma tegin. Ma olin aus nõid. Ja ausaid nõidu pole väga palju. Kurje on rohkem. Nõias peab olema pisut kurjust. Muidu ta polekski nõid. Kuri, aga aus."
Deemon (vast kõige "heam" ja intelligentsem tegelane. Ta lihtsalt osutus liiga heaks, et tega karjääri põrgus ning erinevalt teistest kannatajatest sai ta sellest ise pagana hästi aru.)
- "Ma kujutlen väga paljusid asju. Ma kujutlen, kuidas oleks võinud olla, kui asjad oleks teisiti läinud. Kui ma oleksin deemoni õpipoisina läbi löönud, oleksin praegu seeniordeemon või päris tõenäoliselt ka juuniorkurat. Oleksin palju suurem kui praegu, kuigi mitte ehk just pikkuses. Olen äbarik, tead, olen alati olnud äbarik. Võib-olla, et selles ongi minu häda. Ehk peavadki äbarikud äparduma, ehk ei saa äbarikud kunagi millegagi hakkama. Aga isegi kui ma seda tean, võin ma ikkagi edasi kujutleda. Võin näha end seeniordeemonina või juuniorkuradina, suure kõhuga ja juustega rinna peal ja väga vastiku naeruga. Seda ei suutnud ma kunagi saavutada, seda hirmsat naeru, mis võib tarretada inimese vere ja panna ta hinge värisema."

Nojah, terve lugemise aja tabasin ma end aegajalt mõtisklemas küsimuste üle:
Kas tögati usklikke või uskumatuid? - Ma ei tea, aga irvitati igal juhul.
Kas irvitati intelligendirajakate või rumalate pihta? - igal juhul irvitati.
Kas armastuse kallal tögati? - Oo jaa... ja samas - mitte kuskil.
Kas optimism või pessimism? - ilmselgelt küüniline irvitus.
Ja kõik selleks, et viia ese punktist a punkti c (kuid lõpuks jõudsid kõik p-sse nagu tavaliselt...)
...

Ja siis tuli Grand Finale:
- "Andrew!" möirgas Duncan, kuid emeriit tormas juba edasi, kiirustades sülemi poole, helendavat talismani kõrgel peakohal hoides, kepp pekslemas teises, suu lahti, sõnu karjudes, mis polnud üldse sõnad.
Ups, vale mees, vale talisman ja üldse! (Kõik ei peagi ellu jääma ning see surm oli ju omamoodi täitsa... armas...)
- Duncan torkas käe kukrusse, ta sõrmed kõverdusid ümber käsikirja, tuues selle välja, selle sahiseva, ragiseva massi. Püsti tõustes hoidis ta seda kõrgel pea kohal ja ründas võidukarjega terendavat sülemit.
Aagrrrh!? Mida perset? "Aprill!" irvitas hääleke minu sees. Jabur raamatuke. Jabur, aga armas (noh, teda võiks ju kirjeldada ka kui tavalist kangelase eepilist missiooni, mis lõppes kaunitariga kangelase kaisus - poleks ju ka vale...).

Ehk, ainus järgi jäänud küsimus: kas aprillisiga on parem olla kui märtsijänes? (Ilm on üldjuhul aprillis juba tiba soojem...)

Ahjaa, kas see on mingi kirjastuste ühine kokkulepe, et fantaasiaraamatutele nad toimetajaid ei raiska (kuigi, see raamat kvalifitseerub ka alternatiivreaalsuse, huumori ja ulme alla - ja mitte ühegi neist neljast samal ajal).