Sarjadest üldisemalt

Seoses Oksa lugemisega hakkas minu peas tiirlema kummalisi mõtteid sarjade suhtes. Jah, tundub, et Oksa sari läheb ka sinna Musta Võluri lähedale - esimeses raaatus joonistatakse aeglaselt ja rahulikult maailma üles. Pikad ja rahulikud kirjeldused ning seletused. Lehekülgede viisi vanu lugusid ja nende kirjeldamisi. Vahel on igav, kuid see on üleelatav. Teine raamat oli hoopis teisest ooperist - tempokam, rohkem kaklemist ja samas... kuidagi põhiliinist eraldiseisev. Paralleel Canavaniga oli ilmne - esimeses ehitas, teises kakles kõrvalistel teemadel ja siis kolmandas viskas su üle meeletu hulga igasuguste pisiasjadega, mis ruumi puudusel olid lahti kirjutamata ja seletamata ning kõigest joosti sellise tempoga läbi nagu oleks tal plaan panna lugeja uut saja meetri jooksu maailmarekordit tegema. Oksas on samad vihjed olema... ja ma juba kardan seda kolmandat raamatut, kus järsku pannakse kogu maailm paariaja leheküljega paika.

Ja siis mulle meenus hoopis teine sari, hoopis vastupidise ülesehitusega - Hyperion. Esimene raamat annab sulle mõnuga peksa (minu lemmik on preestri lugu, aga ega teisedki oma perverssuselt alati alla jää). Lõpetad raamatu ja ahmid kergelt õhku. Teine raamat silus esimese tekitatud haavu, kolmas jutustab sujuvat lugu ning neljas on aeglane ja rahulik ülilüüriline ja tapvalt roosa nunnukas (tõsine tibiraamat). Kui ma viimast lugesin, siis ma porisesin, et läks seebiks kätte. Ja samas meeldib mulle see aja jooksul rahunemine stiilina märksa enam kui too "alustame aeglaselt, küll me eelviimased 20lk saame lugejat peksta".

Pealegi, vahest oli Hyperioni puhul viga hoopis minus (selle mõtteni jõudsin ma siis eile)? Nimelt esimest, rõvedustest kubisevat raamatut lugesin ma padurasedana, kui hormoontase pole päris see, mis peaks ja ju see võimendas meeldivalt ka raamatust saadud kogemust. Viimast raamatut lugesin ma aga pärast lahutust, õnnetu ja tigedana... jõulude ajal üksi kodus olles... siis kui laps oli teisel jõulupühal isa juures, minult oli just varastatud poes käigu ajal mobiil ning ainsaks kaaslaseks pimedal ajal raamat ning õlu... Ehk ei olnud see rahuliku ja roosaka raamatu lugemiseks just kõige pädevam hetk? Peaks selle sarja üle lugema kunagi, siis oskaks paremini öelda.

Jap, ja isegi kui ülelugemine mu arvamust ei muudaks, olen ma endiselt seisukohal, et mulle meeldib, kui autor annab aega rahulikult loost välja ronimiseks. Muide raamatud "algul rusikaga näkku ja jalaga makku ning seejärel parandame haavu" loen ma valdavalt rida realt ilma, et mul tekiks vajadust lõpp enne läbi lugeda. Noh, muidugi oleks hea, kui kõik raamatud oleksid võrdselt tugevad, kuid paraku enamasti nad ei ole seda...