Tuesday, April 3, 2012

Oksa Pollock Viimane Lootus (Marie)

Kivist vett ei tule.

- "Gus! Kuidas on?" hüüdis ta nagu tuulehoog poisi tuppa sisse vuhisedes.
- Gus, kelle pead toetas kolm patja ning vasak kõrv ja põsk olid kaetud paksude sidemetega, vaatas Oksa poole ja tema ilus Euraasia nägu läks naerust särama.
- "Jah, läheb, läheb, sõbrake," vastas ta. Ma arvasin lihtsalt, et ma suren hirmsate piinade käes, kui see saatanlik elukas mind hammustas. Mul on haigelt valus ja ma olen parasjagu enda teadmata muutumas mutandiks... Aga muidu läheb hästi... Ja sul? Mis uudist?"

Mittetäielikud olid nummimad. Neil ei olnud mälu, kohe üldse mitte. Ja nad olid nii armsalt noritavad. Üldse olid kõik maagilised olendid armsad.
- ...Mis Leomido Mittetäielikku puutus, siis lähenes ta töntsil sammul Dragomira Mittetäielikule.
- "Ma oleksin teid nagu varem näinud," ütles ta lodeval häälel, vaadeldes oma täpset koopiat.
- "Ma usun, et olen teid samuti juba kusagil varem näinud," vastas tema alter ego, naljakad silmad tontsilt ringi pöörlemas.

Kõik hästi!? Kõik ei ole hästi! Üsna pea saab Marie hoopis tunda sedasama võlujõudu ja jääb haigeks.

Mhmh! Hoogne, armas ja eakohane. Stressi tõttu minestavad taimed, kes kuulasid Chopin'i närviderahustamiseks. Ja vaene Oksa - ämblikud näo peale haavu kokku õmblema või ussid põlve sisse mäda ära sööma. Võeh.

Matemaatika õpetaja peabki olema põhipaha, sest muidu ei paneks Oksa tema sigadusi tähele. Kui see oleks ajaloo õpetaja, siis mina ei paneks teda igal juhul üldse tähelegi. Seega, pidigi olema mata õps.

Lahe oli see, et peategelase ema nimi oli Marie ja tema parima sõbra vanaisa nimi oli Tempel. Täpselt minu raamat!

No comments:

Post a Comment