The Scorpio Races

Ma ausalt ei uskunud, et ma siia üldse mingil hetkel mõne inglisekeelse raamatu kirjutan, kuid nüüd see siiski juhtus. Võibolla on põhjus tõsiasjas, et ma tõesti tahaksin, et Marie seda loeks ja ma arvan, et ta jumaldaks seda raamatut, kui see eestikeelne oleks. Vahest hoopis teadmises, et ma esimest korda tõsiselt mõtlesin, et kui mõni kirjastus seda raamatut tõlkida ei taha, siis hea meelega tõlgiks ise. Ja see viimane fakt ütleb vist kõik, mida ma sellest raamatust arvan.

Sisust ma juba rääkisin hirvelossi kommentaariumis, kuid olgu siis kerge kopeering siia ka:

Kui kirjeldada võimalikult lühidalt, siis märksõnaks oleks: hobused, kes ei ütle ära ka inimlihast. Natuke pikemale seletusele mõeldes räägiks Seani ja Pucki armastusloost. Aga veelgi pikema kirjeldusena annaks hoopis info nende kahe tegelase eneseleidmisest (ja teineteiseleidmisest sealhulgas). Nad on mõlemad orvud saarel, mille kliima, elustandardid ja seadused on kõike muud kui leebed (Puck kaotas mõlemad vanemad vesihobuste lõunasöökiks, Seani isa jäi vesihobuste jalge alla, ema põgenes mandrile - ja see on saare mõistes sama hästi kui "surnud"). Sean, kes põhimõtteliselt on orjastatud talli, milles ta töötab. Ok, ta saab palka, kuid kõik see, mis lisandub annab pigem vihja orjastaatusest kui valge inimese kombel töötamisest. Ja Puck, kes elab oma vendadega ja "saab hakkama". Olgugi see hakkama saamine seotud lõputute õunakookidega õhtusöögiks, sest õunad kasvavad aias ja muuks raha ei jagu. Olgugi see seotud kõigest materiaalsest loobumisega, sest ta vanem vend töötab üsna samasuguses olukorras kui Sean ja nad lihtsalt ei saa muud lubada. Aga tal on hobune! Tavaline ja väike, kuid üdini tema oma. Ehk lugu sellest, kuidas kaks individualisti (no olgem ausad, ega neil ei ole ka mingit erilist põhjust teisi inimesi usaldada või armastada) otsivad oma sisemist julgust vaadata näkku oma unistustele laskmata end sealjuures murda reaalsuse paratamatusest.

Aga mitte see ei ole oluline hetkel. Teate, mis tegi selle raamatu tõeliselt lummavaks? Kodused inimesed. Sellised sitas kliimas ja nõmedates tingimustes kasvanud hingelähedased peategelased, kelle sisemine maailm on kordades suurem, ilusam ja armsam nendest üksikutest punnitatud sõnadest, mida nad räägivad.

Ja siis ma guugeldasin teisi arvamusi. Inimesed räägivad, et raamat on sigaaeglane. Veider! Ma ausalt ei pannud mingit aeglust tähelegi. Ma lihtsalt istusin magava Eikega mänguväljaku kõrval ja neelasin sõnu. Ma lihtsalt sõitsin bussiga ja neelasin järgmiseid mõtteid. Ma lihtsalt viskasin lapsele pilgu "kui sa ei taha, et emme hammustaks, siis lase mul lugeda" ja lugesin... Ja veel räägiti, et see aeglus on vajalik saare õhustiku kirjeldamiseks. Näähh, kui seal oli mingi aeglus, siis oli see vajalik ainult selleks, et süveneda peategelastesse, kellega olustik tuleb soolase kaasavarana kaasa. Pigem oli rõhutud emotsiooni kui kirjelduse peale. Ja siis räägitakse, et see peaks meeldima neile, kellele meeldivad hobused. Khmm, mulle ei meeldi hobused ülemäära. Mulle üldse ei meeldi loomad ülemäära - selline südametu tegelane (aga ma olen nõus kartma kõiki koeri ja närilisi ja kurjemaid kasse takkaotsa) - ometi mulle meeldis see raamat. Ja siis räägiti veel palju muudki, kuid siinmainitud teemad käisid läbi pea igast kommentaarist.

Aga muidu on tavaline roosa raamat koos natukese põnevusega (nagu Krabat). Roosa nunnu noortekas, mida ma heameelega annaksin oma lapsele lugemiseks. Oli poiss ja tüdruk ja kui nad seal juba olid, siis pidid nad ju kokku saama. Oli üks tavaline mära (ja jumala eest mitte poni, kuigi seda ei usu keegi peale Pucki) ja hunnik tuulest kiiremaid tapjahobuseid. Loomulikult teeb üks teismeline tibi oma ponil ära kambale julgematele kui tarkadele meestele vesihobuste seljas. Oli poiss ja tema metsik hobune. loomulikult on see sõprus tugevam loodusest. Oli lootusetus, mis lihtsalt pidi kasvama lootusrikkaks võiduks... <- kõlab tavaliselt? Eks ta oligi. Aga ikkagi armas ja kuidagi kodune.

Ja kõige armsam enese üle naeratamine, mis mulle üüratult meeldis:

It makes me feel ungenerous, since he'd answered so honestly. "I'm sorry," I say. "My mother always said that I was born out of bottle of vinegar instead of born from a womb and that she and my father bathed me in sugar for three days to wash it off. I try to behave but I always go back to the vinegar." When Dad was in one of his rare, fanciful moods, he told guests that the pixies left me on the doorstep because I bit their fingers too often. My favorite was always when Mum said that before I was born, it rained for seven days and seven nights solid, and when she went out into the yard to ask the sky what it was weeping for, I dropped out of the clouds at her feet and the sun came out. I'd always liked the idea of being such a bother that I affected even the weather.