sissejuhatus

Alguseks natuke ajalugu ema pilgu läbi. Kunagi ammu, aastal 1986 alustasin ma oma kooliteed. Arvutada ma oskasin (ropendada ka) aga lugemine läks minust kaarega mööda. Ma tundsin tähti ja mõistsin juba tol ajal, milline piin võib olla raamatu lugemine. Seevastu oli mul vanem õde, kellele meeldis lugeda. Tema luges mulle õhtul aabitsateksti ette ja mina lugesin selle järgmisel päeval koolis mälu pealt. Lugema ma ei õppinud ei esimeses, teises ega neljandas klassis (kolmas jäi vahele). Raamatute ainsad mõistlikud kasutusviisid näisid olevat tulehakatus või külmrelv. Tõsi, oli täpselt üks asi, mis ületas piinamismeetodina raamatute lugemist - lugemispäeviku täitmine.

Siis, ühel ilusal päeval muutus maailm. Minu ema, kes terve minu lühikese teadliku elu oli vigisenud "loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile", "täida see lugemispäevik siis ära, see ei ole nii hirmus", hakkas nüüd rääkima hoopis teist juttu ("ära loe kogu aeg", "ära riku silmi", "peale raamatute on veel muugi maailm olemas"...). Aga see uus jutt läks minu kõrvadest mööda. Tõsi, mitte päriselt mööda. Mingil hetkel omandasin ma oskused kustutada tuli ära hetkel, mil ta öösel vannituppa otsustas minna ning teeselda magamist, varjata hommikul infot, et ma tegelikult lõpetasin lugemise sel hetkel, kui ta tuli mind äratama ja... Nojah, loomulikult oskus katta raamat kiiresti suureformaadilise õpikuga vajadusel (õppimine vabastas prügikasti väljaviimisest, kuid raamatulugemine mitte).

Aastad läksid ja kui mu tütar sündis, siis oli mul unistus - ühel päeval on ta piisavalt suur ja loeb ise raamatuid. Ja sel päeval istub kumbki oma diivaninurgas ning mõnuleb ja mitte keegi ei sega mind ja mitte keegi ei sega teda ja kui aega on, siis sööme ja mine tea ehk ka koristame. Aga tema... Tema läks kooli teadmisega, et raamatute parim kasutusviis on... külmrelvana... Ohh, arvutada oskas ja ropendada mitte, kuid lugemine "mitte mingil juhul" staatuses. Tõsi, oli siiski üks asi, mida ta raamatu lugemisest veelgi enam vihkas - lugemispäevik.

Kuni ühel päeval, veidi enne kümnendat sünnipäeva muutus kõik! Jehhuu! Ja nüüd on meie punane diivan hõivatud kahest nurgast - tema nurk ja minu nurk. Ja vaene diivan peab tihtilugu suutma keskenduda korraga kahele loole, kahele lugejale ja nende mugavusele. Õnneks näib selline hoolivus olevat meie diivani loomuse pärisosa.

Kaks tüdrukut, kaks elukogemust, kaks arvamust ja üks blog (diivanist rääkimata).