Wednesday, May 5, 2021

"A Court of Silver Flames" ("Rooside ja okaste koda")

See on üllatav, et Maasi kohta ei ole ühtegi postitust tehtud, sest viimase paari aastaga on temast saanud mu lemmikkirjanik. Ta ei ole parim kirjanik, aga ta on mu lemmik. Tema raamatud suudavad alati mind endasse tõmmata ning nende käest panemine on sisuliselt võimatu.

See sari ("A Court of Thorns and Roses") on fännide seas vist kõige lemmikum, kuid ma pean tunnistama, et minu arust on see Maasi kõige nõrgem sari. Hoolimata sellest, et tegu on Maasi kõige halvema sarjaga, on tegu väga hea sarjaga. 

Sarjas on neli romaani ja üks novell, kindlasti on tulemas veel kaks romaani. Esimed kolm romaani näitavad Feyre teekonda. Feyre on pärit ühest kunagi rikkast perest, kuid kahjuks kaotas ta pere juba ammu oma varanduse ning nüüd elavad nad suures vaesuses. Selleks, et kõigil elu sees hoida hakkab Feyre jahil käima. Ühel päeval tapab ta jahti pidades haldja ning karistuseks viiakse Feyre haldjatemaale. Kõik, mis sarjas edasi juhtub, toimubki nüüd seal haldjate poole peal. Esimene raamat on üsna selge kaunitari ja koletise lugu ning kui ma ei taha otseseis spoilereid anda, siis teistest raamatutest ma ei räägi. Igal juhul lõppeb kõik õnnelikult ning maailm saab päästetud.  Esimesed kaks raamatut on ka eesti keelde tõlgitud.

Esimesed kolm romaani on sisuliselt triloogiana eraldi loetavad. Sarja (hetkel) ainus lühiromaan leiab aset siis nüüd peale kolmandat raamatut ning tegu on armsa jõululooga. Paljud väidavad, et see oli mõttetu ja mingit otsest tegevust seal ei toimu, kuid mina jumaldasin seda just täpselt selle pärast. See on nagu christmas special, südantsoojendav ja nunnu. Lühiromaan töötab ka ühenduslülina esimese kolme romaani ning neile järgnevate romaanide vahel.

Siia tuleb nüüd kindlasti vähemalt kolm uut raamatut, mis kõik võtavad keskseks tegelaseks erineva tegelase. Sarja populariseerimises tehti ka muudatusi. Nimelt nimetati sari ümber adultiks (varem oli young adult) ning anti välja uued kaanekujundused. Ma olen näinud väga palju virisemist teemal, miks muudetakse sarja keskel kaanekujundust, kuid minu jaoks see ei ole sarja keskel. See on pigem nagu üks sari lõppes ära ja nüüd algab jätkusari, need võivadki olla erineva kujundusega. 

Jätkusarjast ilmus esimene raamat sel aastal ning selle keskseks tegelaseks on Feyre vanim õde Nesta. Nesta on elus palju läbi elanud ning ta võitleb depressiooniga. Antud lugu näitabki siis Nesta võitlust depressiooniga ning möödaminnes leiab ta ka oma elu armastuse (või noh Nesta leidis ta juba varem, kuid nüüd võtab omaks).

Maasil sisuliselt kõik raamatud räägivad naistest, kes on midagi rasket üle elanud ning ta näitab nende tervenemise teekonda. On ilmne, et Maasile on väga südamelähedased igasugused depressiooniteemad ning ka suhtevägivald. Sarnase paranemisloo leiab ka selle sarja esimeses kolmes raamatus (enamus sellest langeb teise raamatusse).

Minu jaoks on Maas ilmeline kirjanik ning ma armastan peaaegu kõiki tema tegelasi. (mõned tegelased on minu arust fändomis liiga suureks ja õilsaks puhutud, aga need on siiani olnud kõrvaltegelased). Mulle ei tasu tulla rääkima, et mis kõik neis raamatutes valesti on, sest ma kas lihtsalt ei nõustu sellega, või ma ei taha seda kuulda, sest Maas on minu jaoks püha. Tema raamatud mõjuvad mulle alati tugevamalt kui mõne muu autori teosed ning peale tema raamatute lugemist olen ma alati natuke katki, aga heas mõttes... eks ilmselt kuskil aasta pärast saab seda protsessi korrata.


Raamatud antud sarjas:

1. "A Court of Thorns and Roses" ("Rooside ja okaste koda")

2. "A Court of Mist and Fury" ("Tuulte ja maru koda")

3. "A Court of Wings and Ruin" (peaks tulema millalgi ka eesti keeles)

3,5. "A Court of Frost and Starlight" 

4. "A Court of Silver Flames"

... kinldasti tuleb veel 2 raamatut ning kuulujuttude järgi tuleb isegi rohkem.


PS! See järjehoidja on mu parima sõbranna, imelise kunstniku Karoliina Tomassoni tehtud.

Saturday, April 24, 2021

Art Matters!

 See väike raamat on mu "pean lugeda saama, muidu suren" nimekirjas olnud juba aastaid. Neil Gaimani nimi ei vaja ilmselt kellelegi liigset tutvustamist. Minu esimene kokkupuude temaga oli "Neverwhere" raamatu kaudu. Sellele järgnesid "Ameerika jumalad", siis juba "The Graveyard Book", "Ja tee lõpus on ookean" ja nii edasi... Esimesest kokkupuutest alates kuulub ta lemmikute hulka ning sinna on ta ka jäänud. Ainsaks erandiks vist "Tähetolm", mis mulle filmina väga meeldis, kuid raamatuna ei suutnud mind endasse haarata. Muidugi olin ma filmi raamatu lugemise ajaks juba mitmeid kordi lugenud ning küllap seegi jättis oma jälje elamusele. 

Siinräägitavast raamatust sain ma teada kunagi veebiavarustes surfates ja otsides. Komistasin kord piltidesse pandud essee "Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest" otsa ning kui ma teada sain, et see essee ning veel mõned on ühtsesse kogumikku koondatud, oli selge, et see raamat peab leidma tee mu raamaturiiulisse.

Enne raamatu minuni jõudmist olin ma lugeda jõudnud veel nii mõnedki Chris Riddelli raamatud. Nii Ada Gooti kui Ottoline seiklused on lummavad, kuid ma ei hakka siin neist eraldi räkima, sest sellest kõigest kirjutasin ma mõne nädala eest, Chris Riddelli sünnipäeva paiku Tartu linnaraamatukogu blogisse. Kes tahab, võib ise uurima minna. Igal juhul, kui eelmise aasta lõpupoole oli aeg mõelda lapse jõulukingituse peale, sai lisaks tema kingitusele tellitud ka jõulukingitus iseendale. Nii ma siis mõnulesin mõnusate esseede kallal sel ajal, kui ülejäänud pere voodisse oli läinud ning esimese unenäo saatel ägisedes verivorste seedida püüdsid. See viimane pole nimelt üldsegi üleliia kerge töö, kuigi aprilli lõpuks võivad sellised detaili ununenud olla. Kuulasin ümbritsevat nohinat, tõmbasin teki tihedmalt jalgade peale, lasin talveööl enese ümber mähkuda ja nautisin. 

Mida nad siis nii väga ütlesid? Ei, ega nad midagi "uut" ju öelnudki, kuid vahel on vaja alla joonida teadmisi, et unistamine on meile kõikidele lubatud ning unistamine on elu edasi viiv jõud. Julge unistada! Ja julge oma unistuste nimel tegutseda! Ja kui sa tunned, et soovid end väljendada, vahet pole, millist kunstiliiku kasutades, siis tee seda. Võitjateks oled nii sina kui ka maailm.

Kuskil poole raamatu peal tabas mind mõte, et huvitav, kui palju sellest, mida ma loen, on Gaiman, kes on lause moodustanud, ning kui palju Riddell, kes selle visuaalsesse vormi on valanud. Ilmselgelt hakkas mõte kummitama, kui mõne koha peal näis pilt rõhutavat veini nihestatud fookust. Pildis oli võim võimendada või pisendada üht või teist sõna, mängida piirialadega või kujutada keskteed. Mõte kummitas, kuid tol hetkel polnud mingit tahtmist maagiat lõhkuma hakata ning guugeldama minna ning sestap see sinna jäi. Alles nüüd, kui Riddelli tegemiste tutvustamiseks materjali otsisin, sain vastuse oma küsimusele - Gaimanil on kombeks anda Riddellile vabad käed. Ja kui sealt edasi ja tagasi mõelda ning siis taas raamat kätte haarata ja üle vaadata, on selge, et nende mõlema mõttemaailm on neis esseedes üsna täpselt võrdselt esitatud. 

Tänaseks, mil raamat on minu valduses olnud neli kuud, olen ma seda juba üsna loendamatu arv kordi avanud, et üht või teist kohta lugeda või imetleda, nähtu üle mõtiskleda ning seejärel vaikselt omaette naeratada. Kõikidele, kes kultuurivallas tegutsevad või tegutseda sooviksid, võiks "Art Matters!" pakkuda emotsionaalset tuge või innustust. Kuid mitte ainult neile! Kindlasti on see tore lugemine neilegi, kes ise lugemist või kujutava kunsti vaatamist naudivad, muusikat kuulavad või muul moel kunstidest osa saavad. Ja ka lapsevanemaile, kes pole päris kindlad, kuidas julgustada lapsi unistama. Ja ehk ka kõikidele teistele. Kui mitte muul põhjusel, siis selleks, et meenuks mõte unistamise võimalikkusest.

The Crowns of Croswald

 

Selle raamatu sain ma vastutasuks ausale arvustusele (selle, mis ma kirjutasin inglise keeles võib leida nt goodreadsist). Lugedes mu arvustust, võib küll ilmselt tekkida küsimus, kas see on päriselt aus, kuid jah. Ma ausõna fännasin seda (jah, ma tean ma fännan kõiki raamatuid, mida ma loen või vähemalt arvustan). Tegu oli ühe natuke koomilise ja väga maagilise looga. 

Ivy on terve oma elu veetnud teenjannana kuskil pärapõrgus asuvas lossis, tema tööks on hooldada lohesid. Või noh täpsemalt lohesid, keda kasutatakse ahjudena, kahjuks otsustab üks lohe haigeks jääda ning natuke mustikakoogi tainast Ivy ülemusele näkku aevastada ning selle tulemusena visatakse mõlemad lossist välja. Algul on see Ivy jaoks mõtlemapanev, sest mida ta nüüd peaks tegema, aga vastust ei pea kaua ootama. Vastus tuleb kutse näol siseneda maagia kooli. 

Sealt edasi läheb maagiline teekond, kus Ivy leiab sõpru ja saab oma päritolu kohta natuke rohkem teada. Ühe sõbra kohta ma küll päris kindel ei ole, kas tegu on siira sõbraga või on tegu selle kuripahaga, kes teeb näo nagu ta oleks sõber. Fyn käitub täpselt nii nagu üks armunud teismeline võiks käituda, aga see ikkagi tundub liiga ilus ja ma natuke kardan, et hilisemates raamatutes selgub, et tegu on kuripahaga. 

Iseenesest ega Fyni töö (ükskõik, kas armunud teisemelisena või kuripahana) hoida Ivyt elus ei ole lihtne, arvestades, et tüdruk teeb täpselt seda, mida ise tahab. Fyn võib ette loetleda kõik vead Ivy plaanis ning tüdruk võib nendega isegi nõustuda, aga see ei takista tal plaani ellu viimast. 

Loo algus oli natuke veniv ja igavavõitu (eriti proloog), kuid koogitainast aevastav draakon püüdis mu lõksu ning edasi läks lugu aina kaasahaaravamaks. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma lugesin e-raamatut ja ei saanud nii kergelt endale ära spoilida nagu ma tavaliselt seda teeks. Igal juhul kuskil poole peal oli mul juba vaja teada, mis edasi juhtub.

Ka tegelased tundusid natuke lapsikud, kuid siis ma sain aru, et see on lihtsalt tänu sellele, et ma olen liiga palju YA kirjandust lugenud. Seal on tihti peale 16-aastased peategelased, kes käituvad nagu täiskasvanud ning nüüd ma eeldan seda juba ka keskmise vanuseklassi kirjanduselt (middle-grade literature). Kuid tegelikult on ju selle loo teismelised õigemad, sest 16-aastane ei ole täiskasvanu, ta on veel laps (kohati võib ta ise mõelda, et on täiskasvanu, kuid see ei muuda tema tegelikku olemust ja käitumist täiskasvanulikumaks). 

Lugedes tekkis ka küsimus, et huvitav, kas E. D. Night on pseudonüüm, sest raamatus on tegelane Edgar Derwin Night (autor on minu teada noor naine). Kas tegelane on autori järgi nimetatud või on autor tegelase järgi nimetatud?

Kokkuvõttes oli tegu ühe südantsoojendava looga ning ma kavatsen seda sarja kindlasti ka edasi lugeda.

Thursday, March 4, 2021

Tondilatern

 "Tondilatern" on oodanud mind juba üle aasta. Aasta tagasi panin isegi plakati seinale ja lubasin, et esimesel võimalus loen ma selle loo läbi, et teada, mida ma siis propageerin oma toa kujundusega. Tuleb välja, et head eesti ulmet propageerin.

Rajar on Elva gümnaasiumi gümnasist, keda vaevad unenäod, mis tegelikult ei olegi unenäod vaid pigem mingit tüüpi transiseisund. Igaljuhul on ta kohutavalt väsinud ning natuke ka hirmul, mida see kõik peaks tähendama. Kuidagi õnnestub tal sõbruneda Siiriga - nunnu, peaaegu nagu animest välja hüpanud tüdruk - ning pooljuhuslikult satuvad nad Rajari unenägusid lahendama (lõpuks tegeletakse asjaga juba sihikindlalt, kuid algus on selline kohati kokkusattumuste jada). 

Igaljuhul on tegu toreda esimese armastuse looga. Tegelased tunduvad natuke liiga lapsikud või kuidagi natuke ebausutavad, kuid see võib ka lihtsalt minu viga olla, et ma ise gümnaasiumis ainult nohikute ja introvertidega suhtlesin. Minu sõpradest ei oleks küll keegi nii kergekäeliselt võtnud väljavaadet klassi kordama jäämisest või kasvõi mõne tunni üle laskmisest ja samal ajal ei olnud meie pohmakad nii hullud.

Samal ajal kui ma virisen tegelaste üle, pean ma ka nentima, et Siiri on üks mu lemmiktegelasi üleüldse. Ta suudab olla nii nunnu ja ehe oma anime armastusega. Ma ei saa üldse aru, miks peaks keegi tema üle nalja tegema, ta näeb ju äge välja! Roosad juuksed... oh kui mul oleks heledad juuksed siis oleksin ma juba ammu ka roosa järgi proovinud. Tõsi Siiri kannab parukaid, mistõttu imetlen ma teda veelgi rohkem, sest ma ei usu, et ma eales tahaksin vabatahtlikult igapäevaselt parukat kanda (tundub nagu midagi ülipalavat), kuid samas need parukad annavad Siiri välimusele selle olulise viimistluse. Ühesõnaga ma armastan Siirit. Ma kadestan ta välimust ning soovin kõigest väest, et mul oleks võimalus temaga rääkida ning koos mingeid sarju vaadata ja filmisoovitusi saada ja, noh, lihtsalt rääkida, kui imeline on fantasy

Natuke veel nurinat. Lugedes oli aru saada, et toimetajale endale meeldis ka see lugu. Mida kaugemale looga jõudsin, seda rohkem hakkas sisse imbuma typosid :D Kui typode asi oli lihtsalt natuke naljakas, siis kohutavalt häiris mind ingliskeelse sõna valesti vormistamine. Nimelt oli seal vahepeal paar lehekülge, kus räägiti zombidest. Eestikeelne sõna ÕSi sõnul on "zombi", kuid raamatus oli kasutatud sõna "zombie" ehk siis inglise keeles hoopis. Kui kasutada ingliskeelset sõna oma tekstis, siis eesti keele reeglid minu teada nõuavad, et käsikirjas tõmbad lainelise joone alla ja trükikirjas kasutad kaldkirja ehk sõna "zombieloba" asemel oleks pidanud olema kas "zombiloba" või "zombieloba". Ma saan aru, et teoorias võib autor oma raamatus teha, mis ta tahab, aga see konkreetne asi mind vähemalt häiris.

Jällegi tahaksin mainida, et ma norin pisidetailide üle ja tegelikult ma jumaldasin raamatut. Eesti autoreid ma ikka natuke kardan (pole mõtet küsida miks, sest ma ei tea) ning enamasti üritan vältida, kuid see oli järjekordne meeldetuletus, et mõned eesti autorid isegi oskavad kirjutada midagi muud kui kraavikaevamise käsiraamatut või lugu mis algab depresiooniga ja lõppeb hullemini. Teatud mööndustega oli "Tondilaternal" positiivne ja nunnu lõpp - head võitsid. Kokkuvõttes oli tegu toreda eesti teismeliste armastuslooga, kuhu oli sisse pikitud palju ulmelist (sõja)tehnikat. 

Wednesday, February 3, 2021

Sorcery of Thorns

Kas poleks mitte tore, kui keegi aeg-ajalt siiagi midagi postitaks :) 

Minu selle aasta esimene raamat oli nii lummav, et mõtlesin, et sellest võiks ju natuke pikemalt mõelda ja kirjutada. Tegelikult olen ma tahtnud lugeda seda juba mõnda aega, eelmine suvi sai raamatki endale koju muretsetud, kuid kuidagi jäi ta siis sinna riiulisse seisma. Nüüd (natuke üle kuu tagasi) leidsin, et oleks aeg seda siis lähemalt vaadata. 

Kohe esimeste lehekülgede jooksul saab aru, et tegevus toimub kuskil raamatukogus, maailmas, kus raamatud on elus. Mõned raamatud on võimekamad kui mõned teised ning peaaegu kõik raamatud on natuke kurjad või vähemalt muutuvad väga vihaseks, niipea kui neid kuidagi moodi kahjustada. Tekkis kerge soov, et ka siin maailmas oleks raamatud sellised, sest sellisel juhul ei eksisteeriks kõiki neid õudusunenägusid tekitavaid murtud nurki ja kohviplekke (valus on vaadata isegi võõraste raamatuid, mis on halvasti hoitud). Igal juhul on raamatutel suur roll antud loos. Nad on nii vaenlased kui ka sõbrad, kuid lõpuks on nad pigem ikkagi head ning keegi ei saa neile pahaks panna nende kerget jonnakust ja vastumeelsust inimeste suhtes.

Peategelaseks on Elisabeth Scrivener, kes on üles kasvanud raamatukogus. Kogu oma elu on ta veetnud elavate (ehk maagialoitse sisaldavate) raamatute vahel ja õppinud raamatuid tundma paremini kui keegi teine. Esimene kord, kui ta kohtas tavalist raamatut oli ta arvamusel, et see raamat on surnud. Kogu lugu oli nii nauditav kohati just sellepärast, et Elisabethiga oli nii lihtne samastuda. Ta teadis, kui olulised on raamatud ja et nendega tuleb hästi ringi käia. Terve lugu oli paksult täis raamatutele suunatud kiindumist ja eks tegelikult olegi ju raamatutel kõigil oma elu ja hing ning Rogerson tõi selle lihtsalt elavamalt välja.

Raamatutega käis Elisabeth küll väga õrnalt ringi, kuid kõige muuga läks natuke hapramini või noh, tema võis ju üritada kõike õigesti teha, aga välja kukkus nagu alati. Elisabethil oli oskus kutsuda pahandusi ligi, sealjuures suutis ta pea kõike, kaasa arvatud katuselt alla kukkumist. 

Kui ühel ööl ärkas Elisabeth üles ja avastas, et ühte võimsamatest raamatutest on kahjustatud, nii et raamatu asemel on koletis (nagu ma mainisin, siis raamatud muutuvad vihaseks, kui neid kahjustada), siis pidi ta tegutsema hakkama. Koletist on sisuliselt võimatu raamatuks tagasi muuta, nii et kahjuks tuleb koletis tappa ja leppida, et antud raamat on igaveseks kaduma läinud. Elisabeth jäi siiski natuke hiljaks ja koletis suutis paari inimest vigastada. Kuidagi lõppes kogu see segane öö sellega, et Elisabeth pandi luku taha ja kutsuti maagid teda ära viima, et ta saaks vastava karistuse.

Kohtades maag Nathaniel Thorni, peab Elisabeth oma maailmavaadet muutma hakkama. Siiani oli ta uskunud, et kõik maagid on halvad (natuke tundus see lugedes ebaloomulik, sest maagiaraamatud on ometigi nii armastatud tema poolt, aga maagia kasutajad on vihatud), kuid nüüd hakkab ta selles kahtlema. Võibolla mõni maag on ikkagi hea?

Lugu illustreerivad võrratud karakterid. Alustades Nathanieli salapärasusest (või siis tema teenri salapärast) ja lõpetades Elisabethi jonnakuse või meelekindlusega. Ma ei oskagi täpselt sõnastada neid isiksusi, kuid igal juhul leidub palju itsitama panevaid vestlusi. Üks kõrvaltegelane suudab isegi öelda tuntud ja kurikuulsa lause: 

"What could possibly go wrong?" 

 

Monday, April 20, 2020

Hea uus ilm!

Hea uus ilm! Öelda on nii palju, et alguspunkti leidmine muutub kole keeruliseks. Olgu, alustame algusest. Võib olla ma ei ole selle loo täpne sihtgrupp, kuid võib ka olla, et ma olen täpselt see, kes autoril mõttes oli, kui ta lugu kirja pani. Igal juhul kärises lugu minust läbi, lõhkus midagi ning jättis andmata need kivid, millega olematu taas üles ehitada.

Või tegi seda Shakespeare? Olen ma ju ise kasvanud sarnases refleksiloome keskuses. Mul oli nimelt ääretult kole käekiri, kui ma kooli läksin. On tänaseni selline isikupärane ning mõne meelest kole, teise meelest loetamatu, kuid tol ajal, aastal 1986, arvati, et sellised koleda käekirjaga lapsed peaksid oma käekirja harjutama rohkem kui teised. Kasvatame kõikidele kandilised pead! Iga päev tuli lisaks tavapärastele kodutöödele ka kümme rida mõnest raamatust vihikusse kirjutada. Ühel õppeaastal tegime me seda suisa koolis. Pärast tunde istus ludridevoor klassis ja muudkui kirjutas raamatust vihikusse ümber. Aga mul oli erakordselt väike käekiri ning ma pidin alati pea poole rohkem kirjutama kui teised! Olgem ausad, iga negatiivne kommentaar selle käekirja kohta muutis teksti vihikus häbenevalt veelgi väiksemaks, olles oma tipphetkel loetav vaid siis, kui kirjavahendiks oli erakordselt terava otsaga pastakas.

Ma õppisin armastama luuletusi, sest nendel lõppes rida seal, kus autor ütles! Neid oli nii palju ja nii erilisi ning osa neist suutsid muuta mu käekirjaharjutuse märksa vähem piinarikkaks. Ühel hetkel raalis õpetaja muidugi välja, miks ma luuleraamatuid kasutan ning keelas selle ära, aga tolleks hetkeks oli reflektoorne rahulolu loodud ning hilisem proosatekstiga loodud ümberkirjutamise piin ainult kinnistas sooje tundeid poeesia vastu. Pole siis ime, et kui mu õde tuli koolist ja vandus ning ropendas, sest nad pidid „Hamletit“ lugema ja see on mingi „nõder lugu ja pealegi veel riimitud nagu ei oskaks tegelased normaalselt rääkida“, haarasin ma joonelt raamatu ta käest ja lugesin ise. Seejärel läksin kohalikku raamatukokku ning seal, ühel ülemisel riiulil, olid Shakespeare’ kogutud teosed. 12-aastane mina neelas neid lummaga, mis ilmselt ei erinenudki nii väga palju sellest, millega John Huxley raamatus neid luges – võõrad sõnad, veidrad terminid, kummalised ühiskonnad ning probleemid, millega naiivne laps ei oska samastuda, kuid ilus, nii pagana ilus, hingeminev ja sõltuvusttekitavalt lummav.

Ja siis oli see hea uus ilm, mis puges kõhedusttekitava veenvusega naha alla ja sosistas, et selles me ju elamegi. Me kasutame ehk veidi teist terminoloogiat, kuid introverdi rabelemised selles ekstravertide maailmas on olemuslikult väga sarnased. Kõik on kõigi oma! Hei, sa istud siin ja loed raamatut, järelikult sa ju lausa ootad, et sinuga suheldakse!? Kuule, me oleme samas ruumis, ma siis räägin sinuga! Aa, sa ei taha suhelda, aga nüüd? Mul on suur isiklik ruum ning rohkem kui sageli leian ma end vestluspartnerist taganemas. Selline tants, et vestleme ja ma taganen pool sammu, mille peale tema astub järgmise lause ajal pool sammu lähemale ja mina taganen jälle, tundes vaikivat hirmu läheneva seina saabumise ees.

Inimene ei pea iial olema üksi! Kõik on kõigi oma! Meil on teine terminoloogia. Meil on kiirenev sotsiaalne aeg, mida nii paljud peavad paratamatuseks, kuid kas see ikka on? Kas inimene, kes soovib rahulikult millessegi süveneda, on tõesti teistest halvem? On see koht, kus sildistada „autistiks“ või pigem miski, mida ehk võimaldama peaks? Ma lugesin eile artiklit lammutamistoast, kus raha eest on võimalik kuvaldaga vanu nõusid lõhkuda, ja mõtlesin oma isa pragmaatilise mõtlemise teravusele. Kui majas oli kaks teismelist tüdrukut, toodi sügisel koju pikemad halud kui katlasse läksid. Nende halgude pooleks saagimine oli nii meditatsioon kui enda välja elamine samal ajal. Aga see ei vii majandust edasi! Palju paremini liigutab raha, kui sa ostad sisse teenuse halgude saagimiseks ning seejärel lähed ja kulutad enda maandamiseks kuvaldarentimise raha. Ära koo endale isikupärast kampsunit! Osta kampsun kiirmoe poest ning mine seejärel meditatiivsesse treeninggruppi – saad olla teistega koos (ja panna raha ringlusesse). Kõik on kõigi oma! Teeme kõike koos. Ära mõtle! Ära unista! Mine ja tarbi ja ole õnnelik! Ja kui sa ei ole, siis järelikult ei suhtle sa piisavalt, ei kuluta piisavalt, ei ole veel õige. Ilmselt hakkan ma vaikselt maksma selle kolmekordse elu eest, mis täisealisena, kirjanikuna, täiskohaga töö kõrvalt ülikooli minemisega kaasa tuli. Õnneks on lootust, et see saab kevadel läbi ning siis saab taas omaette introvertima hakata – unistamisele, maailmaloomele ja kirjutamisele keskenduda.

Kõik on kõigi oma! Kõik on kõigi hinnata, mõista ja hukkamõista. Kui ei mõisteta, pole loll mitte mõistataja, vaid mõistatuse üles seadja. Kõik on kõigi oma! Niivõrd kõigi oma, et nende teadusharudegagi, mis vaid ühe kultuuriruumi nurgakesega tegeleb, ei peaks teaduse pingelist raha jagama. Folkloristika räägib ju ainult ühest rahvast ja tema mälust, seega soodustab eraklikkust ega saa olla soositud. Pealegi on see vana! Miks peaks kaasaegne maailm millegi sellisega tegelema? Millised on kasumid!? Kuidas saaks seda müüja nii, et tarbija raha välja käiks? Vanaema ümisetud unelaulu eest ei maksa ju keegi. Seda peetakse enesestmõistetavaks, seega juurime sellise majandust pidurdava nuhtluse välja!

See lugu, väidetavalt ulmelugu, kuid hirmuäratavalt realistlik olevikukirjeldus nagu oleks Huxley 1932. aastal omanud väikest binoklit, millega tulevikku vaadata. Ainult, et Huxley andis oma loos väljapääsu, muutis ühe lausega täiuslikult düstoopilise reaalsuse utoopialaadseks. Ma parem ei anna vihjeid, kuid olgu siia öeldud, et ma armastan Huxley loodud Islandit. Ainult üht asja ei suutnud Huxley sealt minevikust saja aasta peale ette näha, mõista või kujutleda. Tema peamistest tegelastest mehed on kõik alfa pluss ja naised beeta miinus. See on üks detail, mis on õnneks muutunud. Meie tänases ühiskonnas, olgu see halb või hea, võib naine kuuluda alfade hulka ning olla sellisena aktsepteeritud nii naiste kui meeste poolt.

Aga minu eriline kiitus läheb hoopis tehnilisele teostusele. Ma naeratasin iga sõna lugemise ajal, sest need olid nii ilusasti kirja pandud. Põhimõtteliselt anti lugejale 100lk loengut maailma toimimise kohta, kuid kuna fookus oli loengut kuulaval tudengil, ei läinud see kuivaks, üksluiseks ega targutavaks. Kohatised lause haaval tegevuspaigavahetused mõjusid lummavalt ja emotsiooni võimendavalt ning isegi lõpulause oli NII ilus, et muutis loo lõpu peaaegu õnnelikuks. Minu sügav kummardus selle teose ees.

Tuesday, June 25, 2019

Uhkus ja eelarvamus

Kaks aastat pole keegi midagi postitanud, kuigi võiks ju. Ma siis üritan uuesti oma lugemiselamusi postitama hakata.

Vahepeal on loetud nii palju, et ei teagi kohe, millest kirjutada tahaks, kuid millestki nagu tahaks. Võiks kirjutada mõnest noortekast või sellest, kuidas ma kirjanduseksami jaoks pidin lugema läbi hunniku kohustuslikku kirjandust. Kuid kirjutaks hoopiski ühest armastusromaanist.

"Uhkust ja eelarvamust" hakkasin ma lugema, sest mulle jäi Londoni reisil kaks aastat tagasi näppu üks raamat, mille kaane peal oli lohe (Elle Katharine White "Heartstone"). Umbes aasta tagasi jõudsin ma lõpuks selle lugemiseni ka ning mulle ülimeeldis. Hiljem sai tagakaane pealt loetud, et antud romaan on kirjutatud Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse põhjal ehk siis tekkis huvi, mis seal "Uhkuses ja eelarvamuses" ikka seisab. Varem oli see minu jaoksolnud lihtsalt üks klassikaline armastusromaan, mida vist väga lugeda ei sünni.

Igal juhul otsustasin, ma selle läbi lugeda. Algul mõtlesin proovida inglise keeles, kuid tuleb välja, et 18.-19. sajandi inglise keel ei olegi nii lihtne ehk otsustasin eestikeelse tõlke raamatukogust laenutada.

Oma suureks üllatuseks avastasin ma, et tegu on täitsa normaalse looga. Või noh - isegi väga hea looga. Võibolla ei ole ma just erapooletu hindaja, kuid mulle väga meeldis. Mr. Darcy on täpselt selline, milline on peaaegu iga tüdruku unelmate mees ning Elisabeth on selline,  milline iga tüdruk olla tahaks. Lugu ei ole lihtsakoeline. Kõik tegelased on läbimõeldud ja käituvad loogiliselt.

Üks negatiivne asi on ka muidugi öelda. Kui igas raamatus, mis mulle meeldib, leidub neid kohti, mida ma hiljem sirvida tahan, siis selle raamatuga ma ei suuda välja mõelda, mida ma üle lugeda tahan. Kui ma näen riiulis "Uhkust ja eelarvamust", siis ma alati võtan selle sirvimise jaoks kätte, kuid ma ei tea, mida sirvida. Tahaks nagu kõike üle lugeda ning ma ei suuda välja mõelda seda kõige tähtsamat või armsamat momenti, mida lugeda.

Kokkuvõttes on tegu ülitoreda ja armsa armastusromaaniga. Minu jaoks ei olnud see ilmselt viimane kord, kui ma seda lugesin ning oma varasemaid mõtteid pean ma sööma, sest kõlbas küll lugeda.