The Crowns of Croswald

 

Selle raamatu sain ma vastutasuks ausale arvustusele (selle, mis ma kirjutasin inglise keeles võib leida nt goodreadsist). Lugedes mu arvustust, võib küll ilmselt tekkida küsimus, kas see on päriselt aus, kuid jah. Ma ausõna fännasin seda (jah, ma tean ma fännan kõiki raamatuid, mida ma loen või vähemalt arvustan). Tegu oli ühe natuke koomilise ja väga maagilise looga. 

Ivy on terve oma elu veetnud teenjannana kuskil pärapõrgus asuvas lossis, tema tööks on hooldada lohesid. Või noh täpsemalt lohesid, keda kasutatakse ahjudena, kahjuks otsustab üks lohe haigeks jääda ning natuke mustikakoogi tainast Ivy ülemusele näkku aevastada ning selle tulemusena visatakse mõlemad lossist välja. Algul on see Ivy jaoks mõtlemapanev, sest mida ta nüüd peaks tegema, aga vastust ei pea kaua ootama. Vastus tuleb kutse näol siseneda maagia kooli. 

Sealt edasi läheb maagiline teekond, kus Ivy leiab sõpru ja saab oma päritolu kohta natuke rohkem teada. Ühe sõbra kohta ma küll päris kindel ei ole, kas tegu on siira sõbraga või on tegu selle kuripahaga, kes teeb näo nagu ta oleks sõber. Fyn käitub täpselt nii nagu üks armunud teismeline võiks käituda, aga see ikkagi tundub liiga ilus ja ma natuke kardan, et hilisemates raamatutes selgub, et tegu on kuripahaga. 

Iseenesest ega Fyni töö (ükskõik, kas armunud teisemelisena või kuripahana) hoida Ivyt elus ei ole lihtne, arvestades, et tüdruk teeb täpselt seda, mida ise tahab. Fyn võib ette loetleda kõik vead Ivy plaanis ning tüdruk võib nendega isegi nõustuda, aga see ei takista tal plaani ellu viimast. 

Loo algus oli natuke veniv ja igavavõitu (eriti proloog), kuid koogitainast aevastav draakon püüdis mu lõksu ning edasi läks lugu aina kaasahaaravamaks. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma lugesin e-raamatut ja ei saanud nii kergelt endale ära spoilida nagu ma tavaliselt seda teeks. Igal juhul kuskil poole peal oli mul juba vaja teada, mis edasi juhtub.

Ka tegelased tundusid natuke lapsikud, kuid siis ma sain aru, et see on lihtsalt tänu sellele, et ma olen liiga palju YA kirjandust lugenud. Seal on tihti peale 16-aastased peategelased, kes käituvad nagu täiskasvanud ning nüüd ma eeldan seda juba ka keskmise vanuseklassi kirjanduselt (middle-grade literature). Kuid tegelikult on ju selle loo teismelised õigemad, sest 16-aastane ei ole täiskasvanu, ta on veel laps (kohati võib ta ise mõelda, et on täiskasvanu, kuid see ei muuda tema tegelikku olemust ja käitumist täiskasvanulikumaks). 

Lugedes tekkis ka küsimus, et huvitav, kas E. D. Night on pseudonüüm, sest raamatus on tegelane Edgar Derwin Night (autor on minu teada noor naine). Kas tegelane on autori järgi nimetatud või on autor tegelase järgi nimetatud?

Kokkuvõttes oli tegu ühe südantsoojendava looga ning ma kavatsen seda sarja kindlasti ka edasi lugeda.