Olgu, alustame siis algusest! Algus peaks kõlama nii:
„Püha ema, ma tegin pattu.“
Või peaks veel varasemast ajast alustama, kui laps käis sõpradega kinos ja koju tagasi jõudes teatas, et ta tahab nüüd Videviku saaga läbi lugeda. Praktiliselt kõik nende klassi tüdrukud lugesid seda sarja sel suvel (ka need, kelle jaoks oli Videvik esimene vabatahtlikult kätte võetud raamat). Ja siis ma leidsin, et hariduslikel eesmärkidel tuleb sari ka endal kätte võtta. Lihtsalt selleks, et ma tajuksin veidigi maailma, milles elavad 11-12 aastased tüdrukud.
Huhh, see ei ole ilus maailm! Kuid diil on diil ja kui ma temaga juba alustasin, siis lugesin ma ta ka joonelt lõpuni. Terve nädal maha visatud aega. Terve nädal trükisõnalist soigumist ja võltsmoraali.
Olgu, esmalt keeleline ja jutuvestjale omane pool – terve sari (üle 2000 lehekülje) on kirjutatud läbi teismelise tüdruku silmade. Iseenesest ei ole see ju halb variant AGA see teismeline, kes peaks olema oma emotsioonidega kas põhjas või laes ei tundnud mitte midagi. Ta kirjeldas. Kirjeldada armumist, tundmata? Kirjeldada hirmu, seda edasi andmata? Liiga palju sõnu ja siiski olid õiged neist kuidagi puudu või vahele jäänud. Keel oli lihtne ja algeline – kuuenda klassi lastele täiesti arusaadav ja kiiresti loetav ka inglise keeles. Võrdlused ja epiteedid...? (Golfipalli suurusest pisarast ma parem ei räägigi).
Pärast neljanda raamatu lõppu lugesin ma läbi ka Meyeri poolt kirjutatud (ja lekitatud ja loobutud) Edwardi silmade läbi kirjutatu ning taipasin – kui tädi oleks kohe kirjutanud vahel ühest, vahel teisest vaatenurgast, oleks raamat kõvasti parem saanud. Kui ta oleks välja jätnud need mokk töllakil seismiste kirjeldamised ning dialoogi asemel keskendunud mõtlemisprotsessile, mille käigus üks või teine lahend saabus, siis oleks lugu märksa paremini söödav olnud.
Nonii, esimesed kurjad sõnad on öeldud, kuid sellega kahjuks minu negativism ei piirdu. Nüüd tuleb esitada küsimus: miks ma seda raamatut endast eemale olen hoidnud, teadmata tema täpset sisu? Aga vaat selle pärast, et mul on mingi sisemine alalhoiuinstinkt, millega armastus-vampiirikad täielikku vastuollu lähevad. Inimene, ela! Ela ja naudi seda, mis sul on! Nii palju kui võimalik. Aga Videvik räägib soovist surra selleks, et armastada. Möhh!? Elada selleks, et armastada – sellest saaksin ma aru. Aga ma ei saa aru masohistlikust soovist surra.
Olgu, me jõuame tagasi punkti, millest ma veel rääkinud pole, kuid karjub tekstis kõvasti ja valusalt – tädi Meyer on ju usklik! Mormoon, kui täpne olla. Ja ma mõistan, et tema jaoks oli surmast armastuse nimel kirjutamine mingi analoog paradiisiga. Ma peaaegu mõistan. Ei, tegelikult vist mitte, kuid ma olen nõus konstanteerima fakti. Ja see usuteema on raamatus terav – kas vampiirid pääsevad paradiisi? Kas inimene peaks olema jalamatt teiste liigikaaslaste ees? Saate isegi aru, et pole päris minu mõttemaailm.
Siis ei saa me ometi kõrvale jätta ka meeste ja naiste vahelisi rolle! Panite te tähele, et iga kord, kui Bella ütles midagi, mis Edwardile haiget võis teha, nägi ta viha mehe silmas. Mitte kunagi kurbust, valu, segadust? Ainult viha välgatas. Oeh, jah, maailm, kus kõik mehed peavad olema suured, targad ja tugevad ning naised kui varjud nende ümber, püüdes oma vägivaldsusele kalduvaid kaasasid mitte vihastada.
Tuleb tõdeda, et anatoomia tunnidki olid vist mormoonidele keelatud? Aga sellest ma siin ei kirjuta, kuna lugejate seas võib ka alaealisi leiduda. Olgu ainult mainitud, et parasjagu perversseid nalju sai heidetud neil teemadel. Vampiire ju kirjeldati kõvadena kui betoon...
Kui sellest kõigest veel vähe on, siis viimase raamatu eelviimasel leheküljel (kõik on õnnelikult lõppenud (sõna "surnud, kuid liikuv" tähenduses), paarike suundub miilustades oma magamistoa poole ja Bella palub kaasal hetkeks peatuda) on mõttekäik või kirjeldus:
„He looked at me in confusion. As a general rule, I didn't pull away. Okay, it was more than a general rule. This was the first.“
Laps loeb – tahtejõu pealt. Ma ei mõista teda selles osas. Ilmselgelt ka talle ei meeldi need raamatud, sest need venivad nagu tatt, kuid ta loeb neid siiski. Ta tahab teada, mida teavad tema sõbrad.
P.S. Laps loobus teise raamatu alguse paiku ning lasi mul lihtsalt jutustada, mis toimus ja kuidas teemad jooksid ja lahenesid. Hea mitu tundi ooteaega sai sel moel tapetud.
P.P.S. Sügisese lastevanematekoosoleku eel tuli raamat jutuks ning kui päris mitmed vanemad olid vaimustuses, et nende lapsed suvel nii palju lugesid, küsisin mina neilt, kas nad teavad, mida nende tütred lugesid, kas nad tundsid huvi, lugesid ise ja selgitasid teemasid? Selgus, et ma olin ainus. Ma ei leia, et noored ei tohi seda sarja lugeda, kuid ma leian, et selle lugemise juurde peaksid kuuluma arutelud, mis selgitavad neid ülal lahtikirjutatud teemasid. 21. sajandil ei tohiks selline maailm varateismelise mõtteisse selgitusteta jääda. Elu on oluline, arukus on oluline ning oskus enda eest seista samamoodi.
Aga õige vaikselt olen ma nõus tädile au andma selle eest, et ta oma imelihtsa jutukesega on suutnud raamatute juurde suunata ka neid, kes varem ühtegi raamatut lõpuni lugenud pole (kuid nüüd Videviku tuules purjetavad läbi teiste teismelistele suunatud vampiirikate). Pole vahet, millise raamatu abil lugema õpitakse, sest kui lugemisvilumus kasvab, saab sealt edasi minna ka mõistlikuma lektüüri juurde.
