Sunday, October 28, 2012

Nõidade Sõda

Emps rääkis juba mitu aastat kui hea raamat see on, aga mina teda ei kuulanud. Selle raamatu lugemisel tuleb süüdistada kuntstiõpetajat, kuna tema tahtis minna kuntsti muuseumi. Pole minu süü, et buss jõudis pool tundi varem ja ma läksin ajaviiteks raamatukokku.Täiesti juhuslikult nägin ma pealkirja "Emahundi klann" ja ma lugesin esimese raamatu tutvustuse läbi, siis teise raamatu tutvustuse ja lõpuks ka kolmanda raamatu tutvustuse. Raamat tundus põnev juba enne lugemist ja pärast lugemist oli raamat kordades parem.

- "On sinuga kõik korras?"
- Criselda raputas pead.
- "Ei, ei, minuga pole kõik korras. Ma kuulsin just, et sa oled rääkinud ja kohtunud vaimudega, nagu poleks see midagi erilist."
- "Jah."
- "Ja et sa purustasid takistuse, mingisuguse nähtamatu barjääri, mis ei lasknud sul orust välja minna."
- "Jah."
- "Kas on veel midagi, mida sa pole mulle rääkinud?"
- "Ma mõistan loomade keelt ja oskan nendega rääkida."
Criselda pani uuesti pea jääkülma veejoa alla, kuni talle tulid külmavärinad peale.

 Kui raamatus on sellised kohad siis on see hea raamat. Mõnus huumor ei saa kunagi raamatut halvemaks teha.

See sari kokku oli üks lahe vampiirisari, kuigi sõna vampiir ei kasutatud tekstis kordagi. Seal olid igavesti elavad nõiad, kes oma igavese elu säilitamiseks jõid teistsuguste nõiatüdrukute verd. On ju vampiirid! Mina soovitan seda raamatut kõigile, kes loevad fantaasiat ja kelle jaoks pole verised ja võikad stseenid elulise tähtsusega.

Friday, September 21, 2012

Videviku saaga


Olgu, alustame siis algusest! Algus peaks kõlama nii:
„Püha ema, ma tegin pattu.“
Või peaks veel varasemast ajast alustama, kui laps käis sõpradega kinos ja koju tagasi jõudes teatas, et ta tahab nüüd Videviku saaga läbi lugeda. Praktiliselt kõik nende klassi tüdrukud lugesid seda sarja sel suvel (ka need, kelle jaoks oli Videvik esimene vabatahtlikult kätte võetud raamat). Ja siis ma leidsin, et hariduslikel eesmärkidel tuleb sari ka endal kätte võtta. Lihtsalt selleks, et ma tajuksin veidigi maailma, milles elavad 11-12 aastased tüdrukud.

Huhh, see ei ole ilus maailm! Kuid diil on diil ja kui ma temaga juba alustasin, siis lugesin ma ta ka joonelt lõpuni. Terve nädal maha visatud aega. Terve nädal trükisõnalist soigumist ja võltsmoraali.

Olgu, esmalt keeleline ja jutuvestjale omane pool – terve sari (üle 2000 lehekülje) on kirjutatud läbi teismelise tüdruku silmade. Iseenesest ei ole see ju halb variant AGA see teismeline, kes peaks olema oma emotsioonidega kas põhjas või laes ei tundnud mitte midagi. Ta kirjeldas. Kirjeldada armumist, tundmata? Kirjeldada hirmu, seda edasi andmata? Liiga palju sõnu ja siiski olid õiged neist kuidagi puudu või vahele jäänud. Keel oli lihtne ja algeline – kuuenda klassi lastele täiesti arusaadav ja kiiresti loetav ka inglise keeles. Võrdlused ja epiteedid...? (Golfipalli suurusest pisarast ma parem ei räägigi).

Pärast neljanda raamatu lõppu lugesin ma läbi ka Meyeri poolt kirjutatud (ja lekitatud ja loobutud) Edwardi silmade läbi kirjutatu ning taipasin – kui tädi oleks kohe kirjutanud vahel ühest, vahel teisest vaatenurgast, oleks raamat kõvasti parem saanud. Kui ta oleks välja jätnud need mokk töllakil seismiste kirjeldamised ning dialoogi asemel keskendunud mõtlemisprotsessile, mille käigus üks või teine lahend saabus, siis oleks lugu märksa paremini söödav olnud.

Nonii, esimesed kurjad sõnad on öeldud, kuid sellega kahjuks minu negativism ei piirdu. Nüüd tuleb esitada küsimus: miks ma seda raamatut endast eemale olen hoidnud, teadmata tema täpset sisu? Aga vaat selle pärast, et mul on mingi sisemine alalhoiuinstinkt, millega armastus-vampiirikad täielikku vastuollu lähevad. Inimene, ela! Ela ja naudi seda, mis sul on! Nii palju kui võimalik. Aga Videvik räägib soovist surra selleks, et armastada. Möhh!? Elada selleks, et armastada – sellest saaksin ma aru. Aga ma ei saa aru masohistlikust soovist surra.

Olgu, me jõuame tagasi punkti, millest ma veel rääkinud pole, kuid  karjub tekstis kõvasti ja valusalt – tädi Meyer on ju usklik! Mormoon, kui täpne olla. Ja ma mõistan, et tema jaoks oli surmast armastuse nimel kirjutamine mingi analoog paradiisiga. Ma peaaegu mõistan. Ei, tegelikult vist mitte, kuid ma olen nõus konstanteerima fakti. Ja see usuteema on raamatus terav – kas vampiirid pääsevad paradiisi? Kas inimene peaks olema jalamatt teiste liigikaaslaste ees? Saate isegi aru, et pole päris minu mõttemaailm.

Siis ei saa me ometi kõrvale jätta ka meeste ja naiste vahelisi rolle! Panite te tähele, et iga kord, kui Bella ütles midagi, mis Edwardile haiget võis teha, nägi ta viha mehe silmas. Mitte kunagi kurbust, valu, segadust? Ainult viha välgatas. Oeh, jah, maailm, kus kõik mehed peavad olema suured, targad ja tugevad ning naised kui varjud nende ümber, püüdes oma vägivaldsusele kalduvaid kaasasid mitte vihastada.

Tuleb tõdeda, et anatoomia tunnidki olid vist mormoonidele keelatud? Aga sellest ma siin ei kirjuta, kuna lugejate seas võib ka alaealisi leiduda. Olgu ainult mainitud, et parasjagu perversseid nalju sai heidetud neil teemadel. Vampiire ju kirjeldati kõvadena kui betoon...

Kui sellest kõigest veel vähe on, siis viimase raamatu eelviimasel leheküljel (kõik on õnnelikult lõppenud (sõna "surnud, kuid liikuv" tähenduses), paarike suundub miilustades oma magamistoa poole ja Bella palub kaasal hetkeks peatuda) on mõttekäik või kirjeldus:
„He looked at me in confusion. As a general rule, I didn't pull away. Okay, it was more than a general rule. This was the first.“

Laps loeb – tahtejõu pealt. Ma ei mõista teda selles osas. Ilmselgelt ka talle ei meeldi need raamatud, sest need venivad nagu tatt, kuid ta loeb neid siiski. Ta tahab teada, mida teavad tema sõbrad.

P.S. Laps loobus teise raamatu alguse paiku ning lasi mul lihtsalt jutustada, mis toimus ja kuidas teemad jooksid ja lahenesid. Hea mitu tundi ooteaega sai sel moel tapetud.

P.P.S. Sügisese lastevanematekoosoleku eel tuli raamat jutuks ning kui päris mitmed vanemad olid vaimustuses, et nende lapsed suvel nii palju lugesid, küsisin mina neilt, kas nad teavad, mida nende tütred lugesid, kas nad tundsid huvi, lugesid ise ja selgitasid teemasid? Selgus, et ma olin ainus. Ma ei leia, et noored ei tohi seda sarja lugeda, kuid ma leian, et selle lugemise juurde peaksid kuuluma arutelud, mis selgitavad neid ülal lahtikirjutatud teemasid. 21. sajandil ei tohiks selline maailm varateismelise mõtteisse selgitusteta jääda. Elu on oluline, arukus on oluline ning oskus enda eest seista samamoodi.

Aga õige vaikselt olen ma nõus tädile au andma selle eest, et ta oma imelihtsa jutukesega on suutnud raamatute juurde suunata ka neid, kes varem ühtegi raamatut lõpuni lugenud pole (kuid nüüd Videviku tuules purjetavad läbi teiste teismelistele suunatud vampiirikate). Pole vahet, millise raamatu abil lugema õpitakse, sest kui lugemisvilumus kasvab, saab sealt edasi minna ka mõistlikuma lektüüri juurde.

Tuesday, August 7, 2012

Enderi Mäng (Miira)

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, jõudsin ma alles sel pühapäeval esimest korda elus Orson Scott Cardi raamatuni Enderi Mäng. Tõsi, sedagi inglise keeles. Nimelt Kadri kinkis mulle eelmisel aastal sünnipäevaks sarja teise raamatu (Speaker for the dead) ja see oli märguanne. Ära karda! Aga oleks pidanud kartma. Oleks pidanud kartma seda meeletut emotsiooni, mida sari minu jaoks endas kannab. Ja ma kartsingi. Kümme aastat kõndisin ma sellest raamatust kaarega mööda kartes, et ta peegeldab mingite veidrate nurkade alt.

Ja nii veider kui see ka ei ole: õigusega kartsin! Vastikult võimas emotsioon oli raamatusse sisse köidetud. Ja samas: miks ma seda 10 aastat tagasi ei lugenud? See oli oluline ja hea emotsioon ometi. Ja siiski midagi, mis sunnib ikka ja taas endasse süüvima, läbi mõtlema, meenutama. Rääkimata sellest, et selle raamatu pärast õnnestus mul eile keedukartulid põhja kärsatada (ja hiljem hakkasin neist soola välja keetma) ning isegi kala, millel ma kõrval seisin (tõsi, nina raamatus) kõrbes pisut liiga krõbedaks). Ja siis ma võtsin oma söögi ja lugesin edasi ning jätsin mustad nõud Marie virkust ootama ning lugesin rõdul ja kui kell sai südaöö, soovisin lapsele head und ning lugesin edasi... kuni kella kahest sai raamat läbi. Siis sirvisin veel järgmist natuke ning viskasin end unetuna voodisse. Mõtteid oli liiga palju.

Ja Marie, ma tõeliselt soovitan sulle seda raamatut! Tuleb ta lihtsalt eestikeelsena kinni püüda. Ma millegipärast arvan, et ta peegeldab sulle ka, haarab sind endasse ja sunnib... mine tea, ehk isegi kunagi inglise keeles järgesid kätte võtma. ;)

Ehk lugu ühest väikesest poisist, kes ei mahtunud süsteemi. Ajastul, mil inimkond on kaugelt liiga palju siginud ja tugevad kontrollorganid annavad loa vaid kahe lapse sünniks peres, on tema kolmas. See põlatud kolmas, keda keegi ei taha, kes on ülearune sellel tillukesel maakeral. Kolmas, kes saab võimaluse haridusele ainult selle pärast, et ta on liiga andekas raiskamiseks, mis omakorda tähendab, et ta on momentaalselt põlatud nende poolt, kes on legaalsed ja grammivõrra rumalamad või julmemad või... Ja kergelt kõõrdivaadatud nende poolt, kes ei julge või ei taha hierarhiast mööda vaadata.

Nojah, igatahes ei saanud süüdistada sõjakooli Enderi isoleerimises – ta oli isoleeritud juba märksa varem – olles geenius, olles kolmas, olles varjatud vihje oma vanemate usklikule päritolule (see usu teema häiris mind juba lõpuks). Ja ta isoleeris ennast ise, et ei peaks nägema valu vanemate hingamises ega tajuma täie sügavusega oma venna ja eakaaslaste kiuslikkust ega märkama, et eakaaslastel on tavaliselt sõbrad...

Aga ta oli hea poiss. Täpselt nii hea kui tal lubati olla ning paremgi veel. Olla jalamatt polnud kõige hullem, kuid olla surnud – seda ta ei tahtnud. Ja siis ta võitles. Võitles kõigega, mis tal oli ning natuke enamagagi – vabandust – palju enamagagi. Kõik vaid selleks, et jääda ellu ja võita kord suureks kasvanuna see näkane sõda tulnukputukatega, keda ta ka ei tahtnud tappa, sest ta ei tahtnud tappa kedagi.

Ja ta võitis iga lahingu, mille elu talle ette pani (või suured, kes tema piire näha tahtsid). Võitis iga lahingu vastikuse hinnaga, põlguse hinnaga oma mina suhtes ning kaotusvaluga löödud vastase üle.

See kõik oli vaid mäng. Julm mäng kadettide treenimiseks. Mäng, millega lapsi õpetati võitlema; mäng, millega manipuleeriti; mäng, millel lasti voolata südame ja südametunnistuse vastu kuni viimaks ei jäänud järgi midagi. Isegi mängu mitte...

Friday, June 29, 2012

lohelugude nimekirjast

Ja sama asi siis ka lohelugudega http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/02/16/draakonid-ja-lohed/
Sinisega on taas raamatud, mis mõlemal loetud, rohelisega need, mis loetud minul ja mida lapsele kohe soovitaks ja oranž staatuses "kasva veel natuke". Nendest ülejäänutest võib mulle vabalt rääkida. Ntx. McCaffrey raamatud on tugevalt ootelistis (kohe kui kätte saan, loen läbi). Ja küllap seal on teisigi vastikult häid asju. Tolkieni juures on lahe rida - kääbikut ei soovita - aa lihtsalt seetõttu, et ta talvel alustas ega suutnud lõpuni lugeda... küllap ta ise otsustab millalgi, kas tahab uuesti ette võtta või mitte.

Anderson, P. Murtud mõõk .- Tartu, 1999
Asprin, R. Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused .- Tallinn, 2003
Asprin, R. Müüt ja eksiteed. Edu või müüt .- Tallinn, 2004
Asprin, R. Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga .- Tallinn, 2004

Belials, V. Ashinari kroonikad .- Tallinn, 1997
Buzzati, D. Koer, kes oli näinud Jumalat .- Tallinn, 2006
Colbert, D. Harry Potteri võlumaailmad .- Tallinn, 2002
Colbert, D. Sõrmuste isanda võlumaailmad .- Tallinn, 2003
Day, D. Tolkieni entsüklopeedia .- Tallinn, 2002
Ende, M. Ilma lõputa lugu .- Tallinn, 1996
Farmer, N. Trollide meri .- Tallinn, 2010
Gardner, L. Sõrmuste isandate valdused .- Tallinn , 2006
Hobb, R. Kuninglik salamõrtsukas I .- Tallinn, 2007
Hobb, R. Kuninglik salamõrtsukas II .- Tallinn, 2009
Hobb, R. Salamõrtsuka õpilane .- Tallinn, 2000
Le Guin, U. Atuani hauad .- Tallinn, 1994
Le Guin, U. Kaugeim kallas .- Tallinn, 1995
Le Guin, U. Meremaa võlur .- Tallinn, 1994
Le Guin, U. Tehanu .- Tallinn, 1996
Lewis, C. S. Hobune ja tema poiss .- Tallinn, 2000
Lewis, C. S. Hõbedane tool .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Imetegija öepoeg .- Tallinn, 1998
Lewis, C. S. Koiduränduri teekond .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Lõvi, Nõid ja riidekapp .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Prints Caspian .- Tallinn, 2006
Lewis, C. S. Viimane lahing .- Tallinn, 2006
Loon, P. v. Õuduste käsiraamat .- Tallinn, 1994
Martin, G. R. R. Kuningate heitlus I .- Tallinn, 2008
Martin, G. R. R. Kuningate heitlus II .- Tallinn, 2009
Martin, G. R. R. Mõõkade maru .- Tallinn, 2010
Martin, G. R. R. Troonide mäng I .- Tallinn, 2006
Martin, G. R. R. Troonide mäng II .- Tallinn, 2007
McCaffrey, A. Lohelaul .- Tallinn, 2001
McCaffrey, A. Lohelend .- Tallinn, 1999
Moorcock, M. Elric Melniboest .- Tartu, 1999
Novik, N. Tema Majesteedi lohe .- Tallinn, 2010
Paolini, C. Brisingr .- Tallinn, 2009
Paolini, C. Eragon .- Tallinn, 2005
Paolini, C. Vanem .- Tallinn, 2006
Pratchett, T. Vahid! Vahid! .- Tallinn, 2002
Pähkel, K. Ehatähe rüütel .- Tallinn, 2008
Roberts, A. R. R. R. Kööbik .- Tallinn, 2005
Robillard, A. Samarkandi rüütlid .- Tallinn, 2009
Rothfuss, P. Tuule nimi I .- Tallinn, 2008
Rothfuss, P. Tuule nimi II .- Tallinn, 2009
Rowling, J. K. Fantastilised elukad ja kust neid leida .- Tallinn, 2001
Rowling, J. K. Harry Potter ja Azkabani vang .- Tallinn, 2000
Rowling, J. K. Harry Potter ja Fööniksi ordu .- Tallinn, 2003
Rowling, J. K. Harry Potter ja saladuste kamber .- Tallinn, 2005
Rowling, J. K. Harry Potter ja segavereline prints .- Tallinn, 2005
Rowling, J. K. Harry Potter ja surma vägised .- Tallinn, 2007
Rowling, J. K. Harry Potter ja tarkade kivi .- Tallinn, 2005
Rowling, J. K. Harry Potter ja tulepeeker .- Tallinn, 2005
Simak, C. D. Talismani vennaskond .- Tartu, 2007
Stalker 2002 .- Tartu, 2001
Tolkien, J. R. R. Hurini lapsed .- Tallinn, 2008
Tolkien, J. R. R. Kaks kantsi .- Tallinn, 2008
Tolkien, J. R. R. Kuninga tagasitulek .- Tallinn, 2010
Tolkien, J. R. R. Kääbik .- Tallinn, 2007
Tolkien, J. R. R. Leht ja puu .- Tallinn, 1993
Tolkien, J. R. R. Lõpetamata lood .-Tallinn, 2006
Tolkien, J. R. R. Roverandom .- Tallinn, 2003
Tolkien, J. R. R. Silmarillion .- Tallinn, 1999
Tolkien, J. R. R. Sõrmuse vennaskond .- Tallinn, 2007
Täheaeg 2. Doominosillad .- Tartu, 2003

Leitud nimekiri (meeldetuletus iseendale)

Kunagi netis surfates sattusin sellise lehe peale: http://lugemissoovitus.wordpress.com/2011/07/27/noiahakatised-ja-volurite-opipoisid/Hullult šeff nimekiri, kas pole? Ja nüüd, mil ma eile seisin jälle vastamisi küsimusega: "Emme, mis ma homme loen?" tuli see ootamatult meelde. Ja tekkis sportlik huvi, mis ma ise neist siis läbi lugenud olen.

Lloyd Alexander “Kolme raamat” (Tiritamm, 1999), “Must pada” (1999), “Llyri loss” (2001), “Rändur Taran” (2001), “Kõrge kuningas” (2003) - hmm, nendest ei tea ma suurt midagi

Robert Asprin “Jälle üks mõnus müüt” (Festart, 2003), “Müüt ja eksiarvamused” (2003), “Müüt ja eksiteed” (2004), “Edu või müüt” (2004), “Müüt ja kadunud kaaslased” (2004), “Müüt ja pisike pandipiiga” (2004) -loetud nii mul kui lapsel, kiidetud, itsitatud ja muhedalt nauditud lood (ilmuvad peagi ka blogisse laiema kirjeldusega)

Trudi Canavan “Võlurite gild” (Pegasus, 2007), “Õpilane” (2008), “Ülemlord” (2008) - loetud nii mul kui lapsel, pisut "ja mis siis" mulje jäi lõpuks, kuid seda te juba teate.

Maite Carranza “Emahundi klann” (Varrak, 2007), “Jäine kõrb” (2008), “Odi needus” (2008) - loetud nii mul kui lapsel. Ai, mulle meeldis! Ja tuleb peagi ka siia nii minu kui lapse sulest

Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norell” (Pegasus, 2007-2008) - tahan, tahan lugeda!!! (ehk üks paljudest ootelisti raamatutest)

Lian Hearn “Üle ööbikupõranda” (Varrak, 2004), “Rohuvoodi asemeks” (2005), “Kuu hele valgus” (2005), “Haigru kähe huige” (2007), “Taeva võrk on lai” (2008) - ka sellest pole ma suurt midagi kuulnud

Robin Hobb “Salamõrtsuka õpilane” (Varrak, 2000, 2007), “Kuninglik salamõrtsukas” (2007, 2009) -kuulnud olen palju, kilgatakse, kiidetakse, kuid millegi pärast pole ma ise nendeni jõudnud (ja pole ka tekkinud seda "pean lugema" sundmõtet - ma ei tea, miks - aa iseenesest vastu ka pole)

Lene Kaaberbøl “Nägija tütar” (Tiritamm, 2009) - pole kuulnudki.

Ursula Le Guin “Meremaa võlur” (Kunst, 1994), “Atuani hauad” (1994), “Kaugeim kallas” (1995), “Tehanu” (1996) - minul loetud ja lapsele soovitatud (üks armsamaid raamatuid enda pubeka east). Peaks üle lugema.

Henri Lœvenbruck “Emahunt ja tüdruk” (Pegasus, 2009), “Huntide sõda” (2009), “Emahundi öö” (2010) -lugemata, aga tahaks! (see on ka juba pikalt nimekirjas)

Terry Pratchett “Tillud vabamehed” (Varrak, 2005), “Kübaratäis taevast” (2006), “Talvesepp” (2011), “Eric” (2002) - vist enamik siinmainituid loetud. Pratchett on lihtsalt selline meeldiv vahelugemine (lapsel veel see maailm avastamata)

Otfried Preussler “Krabat” (Eesti Raamat, 1982; Tiritamm, 2000; Tänapäev, 2009) - oeh, minu kõigi aegade lemmik. Aa laps pole veel vedu võtnud

Philip Pullman “Kuldne kompass” (Tiritamm, 2002), “Inglite torn” (2004), “Vaigust kiiker” (2005) - mul loetud, lapsel mitte. Kohe, kui ta vedu võtab, tuleb siia ka (tahaks ise tollest sarjast kirjutada, kuna mõned asjad kriibivad hinge)

Celia Rees “Nõialaps” (Varrak, 2005), “Nägijanaine” (2006) - pole kuulnudki

J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (Varrak, 2000, 2005) , “Harry Potter ja saladuste kamber” (2000, 2005), “Harry Potter ja Azkabani vang” (2000, 2006), “Harry Potter ja tulepeeker” (2000, 2006), “Harry Potter ja Fööniksi Ordu” (2003), “Harry Potter ja segavereline prints” (2005), “Harry Potter ja surma vägised” (2007) - loetud, kiidetud, tsiteeritud, korduvalt vastastikku lõike ette loetud - no lihtsalt on selline sõbralik sari. (Kui küsida minult, siis viies ja seitsmes raamat meeldisid mulle enim.)

Patrick Rothfuss “Tuule nimi” (Varrak, 2008-2009) - olen nagu kohanud, kuid mitte lugenud.

Angie Sage “Wõlukunst” (Pegasus, 2010), “Lend” (2011) - Wõlukunst on mul loetud, kiirkommentaarida ei oska, kuid ma arvan, et Mariele veel täitsa meeldiks.

Michael Scott “Alkeemik” (Pegasus, 2008), “Maag” (2009), “Nõid” (2010), “Surnumanaja” (2011) - tahaks kunagi lähemalt näppida staatuses. Pealistis pole, kuid kui aega üle peaks olema, siis loeks... vähemalt ühe neist...

Jonathan Stroud “Samarkandi amulett” (Pegasus, 2005), “Golemi silm” (2007), “Ptolemaiose värav” (2007) - "tahan lugeda!" nimekirjas taaskord.

Ehk sellest nimekirjast on endalgi loetud lausa naeruväärselt vähe lugusid.


Thursday, June 14, 2012

Eragon (Marie)

Tegelikult ma lõpetasin selle sarja kolmanda raamatu juba ammu. Ma ei tea, kas see blogi oli juba olemas või mitte, aga ma ei oleks viitsind nii kui nii tol ajal kirjutada. Ilmund on selles sarjas kolm raamatut "Eragon" "Vanem" ja "Brisinger". Eragon on huvitav ja armas sari. Huvitav on ta, sest viimased sada lehekülge pühenduvad ainult sõjale. Armas, sest seal on armsad lohed. Eriti armsad on lohe pojad. Kui ma ütlen, et see raamat on huvitav siis ma ei mõtle ainult sõda vaid ka kõike muud, näiteks selliseid kohti:

...Siis tõi Saphira kuuldavale heli, mida Eragon veel eal varem kuulnud polnud - veidrat hüplikku lõrinat - ja ta märkas nende ühenduses ääretult kummalist tunnet.
- Saphira kordas seda heli ja raputas pead, otsekui selleks, et vabaneda tüütute kärbeste parvest. Armas aeg, ütles ta. Mul on tunne, et ma luksun.
- Eragonil vajus suu lahti. Ta püsis hetke liikumatult, siis aga tõmbas kööku ja naeris nii kõvasti, et mööda tema nägu voolasid pisarad. Iga kord, kui ta oli end peaaegu kogunud, luksatas Saphira uuesti ja tema pea jonksatas nagu õngekork, ning Eragoni tabas uus naeruhoog. Viimaks toppis ta endale sõrmed kõrvadesse, vahtis lakke ja luges üles kõigi metallide ja kivide tõelised nimed, mida teadis.
- Kui ta lõpetas, hingas ta sügavalt sisse ja tõusis püsti.
- Hakkas parem? küsis Saphira. Tema õlad vappusid, kui teda tabas uus luksatus.
- Eragon hammustas keelde. Hakkas... Tule, lähme Tronjheimi. Sa peaksid natuke vett jooma. Sellest võiks abi olla. Ja siis peaksid sa magama.
- Kas luksumist ei saa mõne loitsuga ära võtta?
- Võib-olla saad. Ilmselt saab. Aga ei Brom ega Oromis ei õpetanud mulle, kuidas seda teha. Saphira mühatas mõistvalt ning hetk hiljem järgnes uus luksatus. Veelgi kõvemini keelde hammustanud, vahtis Eragon oma saapaninasid. Kas lähme?

Te peate ju nõustuma, et see lõik on nunnu ja armas. Seal olid veel mõned sellised armsad lõigud. Nagu te arvata võite on peategelase lohe kõige armsam tegelane nendes raamatutes. Ta on safiirsinine ja ta nimi on Saphira. Eriti nunnu on väike lohepoeg Saphira. Selle sarja puhul häirib mind ainult üks asi, selle "triloogia" neljas raamat justnimelt triloogia neljas raamat ilmub alles sügisel ja ma lõpetasin kolmanda raamatu talvel või kevade algusel! Ees ootab pikk suvi.

Wednesday, June 13, 2012

Tema majesteedi lohe (miira)

Võibolla on see tingitud viletsatest ilmadest, võibolla alanud koolivaheajast või võib lihtsalt olla, et mul ongi kodus üks selline isend. Ehk veidral põhjusel sundis see raamat mind üha uuesti ja uuesti naeratama mõtte "teismelised!" juures. Noh, ma arvan, et iga lapsevanem, kes kord teismelist kasvatanud on (ja poiste vanematest on mul sealjuures lausa kahju) noogutab mõistvalt selle komplekti tsitaatide peale:

- "Temeraire? Jah. Minu nimi on Temeraire." Ta noogutas, see liigutus oli kummaline, sest tema pea jõnksles pika kaela otsas, ja ütles siis tungivamalt: "Mul on kõht tühi."
... , ja sirutas innukalt kaela värskelt veristatud kitse auravat punast liha täis püti poole...
...Temeraire hakkas oma tömbi ninaga Laurence'i põske nügima, et teda üles äratada ja teatas: "Mul on jälle kõht tühi."
...Sel kombel jätkates pistaks Temeraire värske liha nädalaga nahka ja Laurence'il polnud aimugi, kas lohe üldse sööb soolaliha või pole sool talle kasulik.
- "Kas ta kala võtaks?" pani kokk ette...
...Ülejäänud nädal möödus umbes samamoodi: Temeraire magas, kui ta just parajasti ei söönud, aga ta sõi ja kasvas ärevust tekitavalt.

Ja siis nad tahavad sust mööda kasvada (uskumatu kiiruse ja mängleva kergusega).

- "Kas ta loeb sulle ette?" küsis leedi Allendale lõbustatult.
- "Jah, vaadake, ma ei saa ise raamatuid hoida, sest need on nii väikesed, ja lehti ei suuda ma ka eriti hästi keerata," selgitas Temeraire.
"Sa said valesti aru - teda rabas hoopis see, et ma üldse olen nõus raamatut avama..."
---------
"Nüüd, mil me oleme Duncani läbi lugenud, lootsin ma, et ehk sa loed mulle veel midagi matemaatikast; minu meelest oli väga huvitav, kuidas sa seletasid, et pärast pikka merelolekut piisab oma asukoha määramiseks sellest, kui tead kellaaega ja teed mõned võrrandid."
...
Kui see annaks Temeraire'le mõtlemisainet ja hoiaks muredest eemal, oli Laurence valmis võtma kokku isegi oma ladina keele oskuse ja lugema talle originaalis ette "Principia mathematika", mistõttu ta vaid ohkas omaette.
--------
-"Kas sa jääd magama või hakkame täna õhtul veel lugema?"
- "Anna andeks, Laurence, ma arvan, et olen liiga unine," kostis Temeraire ja haigutas uuesti. "Laplace'ist on raske aru saada isegi siis, kui ma täiesti ärkvel olen, ma ei taha riskida, et mõistan valesti."
- Laurence jäi seda kerge vaevaga uskuma, sest tal endal oli ka sellega küllalt tegemist, et hääldada Laplace'i taevamehaanikat käsitleva traktaadi prantsuse keelt Temeraire'ile arusaadavalt - ta ei hakanud isegi pingutama, et valjusti ette loetavast põhimõtetest midagi taibata.

Ja see kohanemine maailmaasjade ja sisemise õiglustundega.

- "Mõned seadused, millest ma kuulnud olen, pole küll kuigi mõistlikud, ja ma ei tea, kas ma neid üldse täidaksin, kui ei tahaks sulle heameelt teha. Mulle tundub, et kui te tahate meie suhtes seadusi rakendada, oleks igatahes mõistlik neid meiega arutada, ja sellest, mida sa mulle parlamendi kohta oled lugenud, olen ma aru saanud, et sinna pole ühtegi lohe kutsutud."

Ja kuigi vahel võib tekkida uskumatult nõme-jaburaid hetki...

...ning kui ta mõtles, et ei pruugi enam kunagi ooperisse pääseda, tundis ta tungivat vajadust oma naaberkoi aknast välja tühjaks kallutada...

Jääd sa päeva lõpuks ootama ja lootma hetki ja võimalusi ja...

-"Temeraire," ütles ta, "see oli tubli tegu. Väga vapper."
Temeraire vaatas tiiva alt mehele otsa, ta silmapilud laienesid ovaaliks. "Oh," kostis ta, hääl pisut ebakindel. Laurence taipas süütundekihvatusega, et oli enne seda lohepojale vaevalt üldse mõne lahke sõna öelnud. ... Ometi paistis sellest piisavat, Temeraire ei öelnud rohkem midagi, ainult nihutas ennast pisut, keerdus kõhklevalt ümber Laurence'i ja sirutas ühe tiiva veidi lahti, et meest vihma eest kaitsta.

Ma loodan, Marie, et sa ei solvu, et ma sind lohega võrdlen (õnneks oled sa hetkel kaugemal kui käsi lüüa jaksab, seega ega ma väga ei karda ka). Aga ma ei kavatse sind mitte kunagi võrrelda millegi vähema kui hiina taevadraakoniga - ja selle elukaga võib ju ometi võrrelda. Eksole!?

Tema majesteedi lohe (Marie)

Raamat "Tema majasteedi lohe" oli huvitav, kuna see rääkis lohedest ja seal oli sõda. Sõjast oli küll natuke vähe kirjutatud, aga midagi hullu ka ei olnud. Selles raamatus on kaks kindlat itsitamise kohta. Üks neist on see:

- "Aitab, te paganama salanõulased, te saadate meid niimoodi hoopis rutem võlla kui meie ise," sekkus õnneks Berkley tema asemel. "Kas te sööksite nüüd midagi? Me ei kavatse süüa enne kui teie ja kui te nii väga meid kaitsta tahate, siis võiksite väga hästi teha algust sellega, et päästate meid näljasurmast."
- "Ma ei usu, et sid võiks näljasurm ähvardada," ütles Maximus [Berkley lohe]. "Arst ütles alles kahe nädala eest, et sa oled liiga paks."

Aga mulle meeldib see teine rohkem:

- "...Ma olen ainult ühe korra kontserdil käinud, olin siis kuusteist, pidin selleks seeliku selga panema ja kõigest poole tunni pärast istus minu kõrvale üks kohutav mehkeldis, kes sosistas mulle ebaviisakusi, kuni ma kallasin kannutäie kohvi talle sülle. Kogu rõõm oli rikutud, kuigi kohe pärast seda ta lahkus."
- "Issand küll, Harcourt, kui mul peaks kunagi olema põhjust sind solvata, siis teen ikka paganama kindlaks, et sul midagi kuuma käepärast pole," ütles Berkley, samal ajal kui Laurence oli rabatud korraga kahel põhjusel: et Harcourti niimoodi solvati, aga ka sellepärast, kuidas ta rünnakut tõrjus.
- "Noh, ma võinuks ju teda lüüa, aga selleks oleks tulnud püsti tõusta. Teil pole aimugi, kui raske on istet võttes seelikuid seada, esimene kord kulus mul selleks viis minutit," lausus ta mõtlikult. "Ma ei tahtnud seda uuesti ette võtta. Siis läks mööda kelner ja ma arvasin, et kohviga on lihtsam ja üldse rohkem niimoodi, nagu tüdruk teeks."

Ma arvan, et ma olen kõikidest võimalikest lohedest lugenud. Loetud on ratsanikuga lohedest, tavalistest lohedest ja veel mõned variandid pluss see raamat. Hea meelega loeks veel mõne.

Sunday, June 10, 2012

Inetud (miira)


Ma olen seda raamatut tegelikult juba pikalt paitanud ja vaadanud, kuid nüüd oli viimaks õige aeg ta kodustada. Varem ma lihtsalt koperdasin ta otsa küll kirjastuse kodukal, küll raamatupoes, kuid iga kord jäi midagi puudu. Teisalt - no vaadake seda raamatukaant! On ju kole!? Ebameeldivalt valge kaas ja sellel steriilne plastiknägu... Ma kahtlustan, et ta on kõige inetuma kaanega raamat minu majapidamises. Ja see sobib talle.

Raamat siis teismelistele mõeldud SciFi (ulme) kategooriast, kirjutades iluoppide jaburusest. On maailm pärast meid - inimkond on end peaaegu tapnud, geneetiline muundamine, viiruseid ja muudki temaatilist on raamatus vihjena mainitud. Ja need allesjäänud on leidnud lahenduse pooltele inimkonna hädadele: opereerime kõik inimesed ilusaks, kui nad täisealiseks saavad (ja ühtlasi muudame nad parajateks lammasteks - aga tss!, sellest ei tea keegi). Ja on neid, kes ei taha. on armastust ja intriigi ja pisaraid ja reetmist, kuid päeva lõpuks oli see lahe seiklus noore, teismelise tüdruku maailmas.

Kas ta peaks sellele inetule rääkima, et mingil hetkel sellel pärastlõunal avatakse tema keha, luud ihutakse õigesse mõõtu, mõnda neist venitatakse või polsterdatakse, tema ninakõhr ja põseluud kistakse välja ja asendatakse programmeeritava plastikuga, nahk lihvitakse maha ja külvatakse uuesti nagu jalgpalliväljak kevaditi? Et tema silmi lõigatakse laseriga, et ta näeks terve elu täiuslikult, silmaiirise alla pannakse peegeldavad implantaadid, et lisada nende ükskõiksele pruunile toonile sädelevaid kuldseid täppe? Tema lihased tõmmatakse öö läbi kestva elektrolüüsiga trimmi ja kogu tema lapseea rasv imetakse alatiseks välja? Hambad asendatakse keraamiliste hammastega, mis on sama tugevad kui reaktiivlennuki tiib ja sama valged kui ühika peen portselan?
Peategelase mõtted hetkel, mil ta oma teada läheb oma 16-dal sünnipäeval "ilusaks" saama, kuid siis alles jama algab...

Ja siis ma kontrollisin autorit. Scott Westerfeld. Scott?? 40-aastane Scott. Miks kirjutab 40-aastane Scott Westerfeld sarja Inetutest ja Ilusatest ja...? Ja jäin mõtlema, et huvitav, kas tal oli tol hetkel endal teismelisi tütreid (või teismelisi armukesi), et ta sellise teema ette võttis. Ei, ärge mõistke mind valesti - kuigi raamat oli kirjutatud meheliku õrnusega naiste olemuse suunas, oli see pigem raamatule boonuseks. Lihtsalt selline motivatsiooniküsimus.

Ja mulle meeldis tõlge! (Tõlkinud Maali Käbin, toimetanud Krista Kaer) Okei, tekstis oli vigu, tobedaid tähevigu ja üks kustutamata sõna, kuid see ei tapnud lugu. See ei aeglustanud lugemist. Meeldivalt kodune oli märgata, et tsitaat võib alata lausega "Möh!" ja kui peategelane millelegi intensiivselt mõtles, oli seal tõesti kasutatud sellise kõlapildiga sünonüüme, mida annab keeleliselt kiiresti mõelda ja kiiresti öelda. Sa saad lugedes tõusva tempoga kaasa minna. Ehk tõlgitud oli kirega ja see kumas läbi. Ainult üks sõna tappis mind (kahes kohas), jäädes täieliku võõrkehana muidu voolavasse emakeelsesse teksti: initsiatsioon.

Üldjoontes oli raamat nunnu ja armas ning libises kiirelt lõpuni. Ehk lisaks teismelistele sünnib ta lugemiseks ka roosamannat armastavatele täiskasvanutele (nagu käesoleva blogi omanik).

Sunday, April 22, 2012

The Scorpio Races

Ma ausalt ei uskunud, et ma siia üldse mingil hetkel mõne inglisekeelse raamatu kirjutan, kuid nüüd see siiski juhtus. Võibolla on põhjus tõsiasjas, et ma tõesti tahaksin, et Marie seda loeks ja ma arvan, et ta jumaldaks seda raamatut, kui see eestikeelne oleks. Vahest hoopis teadmises, et ma esimest korda tõsiselt mõtlesin, et kui mõni kirjastus seda raamatut tõlkida ei taha, siis hea meelega tõlgiks ise. Ja see viimane fakt ütleb vist kõik, mida ma sellest raamatust arvan.

Sisust ma juba rääkisin hirvelossi kommentaariumis, kuid olgu siis kerge kopeering siia ka:
Kui kirjeldada võimalikult lühidalt, siis märksõnaks oleks: hobused, kes ei ütle ära ka inimlihast. Natuke pikemale seletusele mõeldes räägiks Seani ja Pucki armastusloost. Aga veelgi pikema kirjeldusena annaks hoopis info nende kahe tegelase eneseleidmisest (ja teineteiseleidmisest sealhulgas). Nad on mõlemad orvud saarel, mille kliima, elustandardid ja seadused on kõike muud kui leebed (Puck kaotas mõlemad vanemad vesihobuste lõunasöökiks, Seani isa jäi vesihobuste jalge alla, ema põgenes mandrile - ja see on saare mõistes sama hästi kui "surnud"). Sean, kes põhimõtteliselt on orjastatud talli, milles ta töötab. Ok, ta saab palka, kuid kõik see, mis lisandub annab pigem vihja orjastaatusest kui valge inimese kombel töötamisest. Ja Puck, kes elab oma vendadega ja "saab hakkama". Olgugi see hakkama saamine seotud lõputute õunakookidega õhtusöögiks, sest õunad kasvavad aias ja muuks raha ei jagu. Olgugi see seotud kõigest materiaalsest loobumisega, sest ta vanem vend töötab üsna samasuguses olukorras kui Sean ja nad lihtsalt ei saa muud lubada. Aga tal on hobune! Tavaline ja väike, kuid üdini tema oma. Ehk lugu sellest, kuidas kaks individualisti (no olgem ausad, ega neil ei ole ka mingit erilist põhjust teisi inimesi usaldada või armastada) otsivad oma sisemist julgust vaadata näkku oma unistustele laskmata end sealjuures murda reaalsuse paratamatusest.

Aga mitte see ei ole oluline hetkel. Teate, mis tegi selle raamatu tõeliselt lummavaks? Kodused inimesed. Sellised sitas kliimas ja nõmedates tingimustes kasvanud hingelähedased peategelased, kelle sisemine maailm on kordades suurem, ilusam ja armsam nendest üksikutest punnitatud sõnadest, mida nad räägivad.

Ja siis ma guugeldasin teisi arvamusi. Inimesed räägivad, et raamat on sigaaeglane. Veider! Ma ausalt ei pannud mingit aeglust tähelegi. Ma lihtsalt istusin magava Eikega mänguväljaku kõrval ja neelasin sõnu. Ma lihtsalt sõitsin bussiga ja neelasin järgmiseid mõtteid. Ma lihtsalt viskasin lapsele pilgu "kui sa ei taha, et emme hammustaks, siis lase mul lugeda" ja lugesin... Ja veel räägiti, et see aeglus on vajalik saare õhustiku kirjeldamiseks. Näähh, kui seal oli mingi aeglus, siis oli see vajalik ainult selleks, et süveneda peategelastesse, kellega olustik tuleb soolase kaasavarana kaasa. Pigem oli rõhutud emotsiooni kui kirjelduse peale. Ja siis räägitakse, et see peaks meeldima neile, kellele meeldivad hobused. Khmm, mulle ei meeldi hobused ülemäära. Mulle üldse ei meeldi loomad ülemäära - selline südametu tegelane (aga ma olen nõus kartma kõiki koeri ja närilisi ja kurjemaid kasse takkaotsa) - ometi mulle meeldis see raamat. Ja siis räägiti veel palju muudki, kuid siinmainitud teemad käisid läbi pea igast kommentaarist.

Aga muidu on tavaline roosa raamat koos natukese põnevusega (nagu Krabat). Roosa nunnu noortekas, mida ma heameelega annaksin oma lapsele lugemiseks. Oli poiss ja tüdruk ja kui nad seal juba olid, siis pidid nad ju kokku saama. Oli üks tavaline mära (ja jumala eest mitte poni, kuigi seda ei usu keegi peale Pucki) ja hunnik tuulest kiiremaid tapjahobuseid. Loomulikult teeb üks teismeline tibi oma ponil ära kambale julgematele kui tarkadele meestele vesihobuste seljas. Oli poiss ja tema metsik hobune. loomulikult on see sõprus tugevam loodusest. Oli lootusetus, mis lihtsalt pidi kasvama lootusrikkaks võiduks... <- kõlab tavaliselt? Eks ta oligi. Aga ikkagi armas ja kuidagi kodune.

Ja kõige armsam enese üle naeratamine, mis mulle üüratult meeldis:
It makes me feel ungenerous, since he'd answered so honestly. "I'm sorry," I say. "My mother always said that I was born out of bottle of vinegar instead of born from a womb and that she and my father bathed me in sugar for three days to wash it off. I try to behave but I always go back to the vinegar." When Dad was in one of his rare, fanciful moods, he told guests that the pixies left me on the doorstep because I bit their fingers too often. My favorite was always when Mum said that before I was born, it rained for seven days and seven nights solid, and when she went out into the yard to ask the sky what it was weeping for, I dropped out of the clouds at her feet and the sun came out. I'd always liked the idea of being such a bother that I affected even the weather.

Monday, April 9, 2012

Must Võlur

Ma ei hakka siia ümber kopeerima postitust, mille ma teise blogisse tegin. Kes tahab, saab minna sinna ja ise järgi vaadata. Link: nii-nuud-on-siis-ka-see-kolmas-raamat.html

Nii, kuid siis ma lugesin jätkusarja esimese raamatu ja mis selgus? Selgus pisike tõsiasi, et... Noh, raha maik oli asjal küljes, tädi on loll ja see tobe gay-teema, mis mind esimese kolme juures üllatas, võtab üha tugevamaid tuure. Teismeliste sari, milles pole mitte ühtegi erootilist stseeni, mitte ainsatki teravamat momenti ja... ja siis uskumatult suur gayliin, mis pole isegi raamatutega otseses seoses. Miks ma selle üle kordasin, selgub järgmise raamatu juures (Ja see ei ole Canavan).

Teine asi, mis äramärkimist vajaks. Ma küll rääkisin Akkarini surma mõttekusest ja mõttetusest, kuid tol hetkel ei olnud ma veel sattunud tädi Canavani kodulehele. Teate, mida tädi ise selle kohta ütleb? Noh, et tal ei olnud lõppu ning see lõpp jääb ju ometi meelde... Mida perset? (tundub, et see on mu viimase aja lemmikväljend) Ee... mmm... einoh, mulle tegelikult meeldis, et ta tüübi ära tappis, kuid sellise põhjendusega? Okei, ma vist olen mingi eriline friik, kuid millegi pärast tundub mulle, et oleks võinud vähemalt nunnuma põhjenduse anda. Eriti arvestades, et lugejaskond on teismelised tibid (enamasti saan ma ka ennast nende hulka liigitada, kui passi sünniaasta kontrollimiseks käepärast ei ole). Aga vähemasti seletab see igasuguse põhjuse puudumine ka leina puudumist raamatust. Noh, kui ta ise ei leinanud tegelast, siis ei saanudki ju sellest kirjutada. Aga miks ta üldse kirjutas need raamatud? Aa, õige, teenima ju peab... ja kui makstakse, siis miks ka mitte...

Thursday, April 5, 2012

Sarjadest üldisemalt

Seoses Oksa lugemisega hakkas minu peas tiirlema kummalisi mõtteid sarjade suhtes. Jah, tundub, et Oksa sari läheb ka sinna Musta Võluri lähedale - esimeses raaatus joonistatakse aeglaselt ja rahulikult maailma üles. Pikad ja rahulikud kirjeldused ning seletused. Lehekülgede viisi vanu lugusid ja nende kirjeldamisi. Vahel on igav, kuid see on üleelatav. Teine raamat oli hoopis teisest ooperist - tempokam, rohkem kaklemist ja samas... kuidagi põhiliinist eraldiseisev. Paralleel Canavaniga oli ilmne - esimeses ehitas, teises kakles kõrvalistel teemadel ja siis kolmandas viskas su üle meeletu hulga igasuguste pisiasjadega, mis ruumi puudusel olid lahti kirjutamata ja seletamata ning kõigest joosti sellise tempoga läbi nagu oleks tal plaan panna lugeja uut saja meetri jooksu maailmarekordit tegema. Oksas on samad vihjed olema... ja ma juba kardan seda kolmandat raamatut, kus järsku pannakse kogu maailm paariaja leheküljega paika.

Ja siis mulle meenus hoopis teine sari, hoopis vastupidise ülesehitusega - Hyperion. Esimene raamat annab sulle mõnuga peksa (minu lemmik on preestri lugu, aga ega teisedki oma perverssuselt alati alla jää). Lõpetad raamatu ja ahmid kergelt õhku. Teine raamat silus esimese tekitatud haavu, kolmas jutustab sujuvat lugu ning neljas on aeglane ja rahulik ülilüüriline ja tapvalt roosa nunnukas (tõsine tibiraamat). Kui ma viimast lugesin, siis ma porisesin, et läks seebiks kätte. Ja samas meeldib mulle see aja jooksul rahunemine stiilina märksa enam kui too "alustame aeglaselt, küll me eelviimased 20lk saame lugejat peksta".

Pealegi, vahest oli Hyperioni puhul viga hoopis minus (selle mõtteni jõudsin ma siis eile)? Nimelt esimest, rõvedustest kubisevat raamatut lugesin ma padurasedana, kui hormoontase pole päris see, mis peaks ja ju see võimendas meeldivalt ka raamatust saadud kogemust. Viimast raamatut lugesin ma aga pärast lahutust, õnnetu ja tigedana... jõulude ajal üksi kodus olles... siis kui laps oli teisel jõulupühal isa juures, minult oli just varastatud poes käigu ajal mobiil ning ainsaks kaaslaseks pimedal ajal raamat ning õlu... Ehk ei olnud see rahuliku ja roosaka raamatu lugemiseks just kõige pädevam hetk? Peaks selle sarja üle lugema kunagi, siis oskaks paremini öelda.

Jap, ja isegi kui ülelugemine mu arvamust ei muudaks, olen ma endiselt seisukohal, et mulle meeldib, kui autor annab aega rahulikult loost välja ronimiseks. Muide raamatud "algul rusikaga näkku ja jalaga makku ning seejärel parandame haavu" loen ma valdavalt rida realt ilma, et mul tekiks vajadust lõpp enne läbi lugeda. Noh, muidugi oleks hea, kui kõik raamatud oleksid võrdselt tugevad, kuid paraku enamasti nad ei ole seda...

Tuesday, April 3, 2012

Oksa Pollock Viimane Lootus (Marie)

Kivist vett ei tule.

- "Gus! Kuidas on?" hüüdis ta nagu tuulehoog poisi tuppa sisse vuhisedes.
- Gus, kelle pead toetas kolm patja ning vasak kõrv ja põsk olid kaetud paksude sidemetega, vaatas Oksa poole ja tema ilus Euraasia nägu läks naerust särama.
- "Jah, läheb, läheb, sõbrake," vastas ta. Ma arvasin lihtsalt, et ma suren hirmsate piinade käes, kui see saatanlik elukas mind hammustas. Mul on haigelt valus ja ma olen parasjagu enda teadmata muutumas mutandiks... Aga muidu läheb hästi... Ja sul? Mis uudist?"

Mittetäielikud olid nummimad. Neil ei olnud mälu, kohe üldse mitte. Ja nad olid nii armsalt noritavad. Üldse olid kõik maagilised olendid armsad.
- ...Mis Leomido Mittetäielikku puutus, siis lähenes ta töntsil sammul Dragomira Mittetäielikule.
- "Ma oleksin teid nagu varem näinud," ütles ta lodeval häälel, vaadeldes oma täpset koopiat.
- "Ma usun, et olen teid samuti juba kusagil varem näinud," vastas tema alter ego, naljakad silmad tontsilt ringi pöörlemas.

Kõik hästi!? Kõik ei ole hästi! Üsna pea saab Marie hoopis tunda sedasama võlujõudu ja jääb haigeks.

Mhmh! Hoogne, armas ja eakohane. Stressi tõttu minestavad taimed, kes kuulasid Chopin'i närviderahustamiseks. Ja vaene Oksa - ämblikud näo peale haavu kokku õmblema või ussid põlve sisse mäda ära sööma. Võeh.

Matemaatika õpetaja peabki olema põhipaha, sest muidu ei paneks Oksa tema sigadusi tähele. Kui see oleks ajaloo õpetaja, siis mina ei paneks teda igal juhul üldse tähelegi. Seega, pidigi olema mata õps.

Lahe oli see, et peategelase ema nimi oli Marie ja tema parima sõbra vanaisa nimi oli Tempel. Täpselt minu raamat!

Oksa Pollock Viimane Lootus (Miira)

Olete te kunagi kivist vett välja pigistanud? Ei ole? No mina tegelen praegu millegi sellisega. Aga nüüd raamatu juurde!

- "Mu Noor Armuline!" lausus Foldingot, kes oli Oksa kulinaariaalastest soovitustest erksaks muutunud. "Mul on hirm, et jänesehautise degusteerimine on teie mao heaolu silmas pidades võimatu. Kuid ma teen ettepaneku rõõmustada end kalafilee ja hernestega umbes kella ühe ajal. Ah! Nõudepesumasin annab märku, ettevalmistused on lõpule jõudnud!"
- "Nõudepesumasin?" üllatus Oksa.
- Kõik saatsid silmadega väikest jalule karanud olendit, kes avas nõudepesumasina ja võttis sealt välja plastikkarbi. Foldingot avas selle ja karbist pääses valla terve tossupilv - ja niisamuti keelt alla viiv kalaaroom.
- "Ärge öelge, et ta küpsetab kala ja herneid nõudepesumasinas!" hüüatas Oksa.
- "Noor Armuline, võudepesumasin viib täiuslikkuseni hautatud palad, see on kindel ja mokkamööda."
- "See Foldingot on ikka täiesti pöörane," kommenteeris Gus jalust rabatuna. "Nii lahe..."
- "Kui Noorel Armulisel on tahtmist, võivad ka porgandid seda hautamist tunda saada, et neid kala kõrvale serveerida. Sellest tahtmisest peab märku andma, et need saaksid minna töösse järgmisel nõudepesumasina ringil."
...

Lasteraamat, noorteraamat, kuid te peate ju minuga nõustuma, et juba pelgalt see üks stseen toiduvalmistamise mitmekesisusest annab värvingu, mis sünnib ka täiskasvanule süüa. Jah, tüdruk, kes avastab, et ta pole pelgalt tüdruk ja maailm, mille kõrval on veel teinegi, kust tüdruk tegelikult pärit on... Tavaline, tahaks öelda... ja siiski omamoodi armas. Natuke ehk liiga roosa oma armsate veidrate olenditega.

Ahjaa, olendid! ma armusin Foldingotidesse. Mitte ainult nende kulnaarsete võimete, vaid ka lingvistilise suutlikkuse pärast. No sa lihtsalt pead neisse armuma, kui nad nii jaburat juttu suudavad rääkida!
- "... Lisandus ka üks teine probleem: jälestusväärne Abominari praktiseeris kaotsiminekut."
Või:
- "Ühel päeval, kui minule kuuluv sõrm giljotineeriti hirmsa väitsaga, samal ajal kui viisin läbi porgandite koorimise manöövrit..."

Ja nüüd pean ma siis olema see eesel, kes esimesena kõneleb ja seeläbi kogemata teise mõtteid võib kujundada, aga noh, okei, lepime sellega (kivi ja vesi ja kõik need teised asjad). Njah, üks 13-aastane plikanäkats saab teada, et tema isa poolne suguvõsa on võluvõimetega Edefia põgenikud ja... ja tema ema ei tea sellest midagi... Lahe! Puberteet! Mõned purskavad kraanid, lendlevad esemed ja paar süttimist ning emal ongi pilt selge... ja närvivapustus saavutatud. Prr, seda lapsevanema rolli! Mitte, et see niisamagi alati teismelise kõrval kerge oleks, aga teadmine, et su tütar pole üldse samast seeriast ja sinu mees pole see, kelleks sa teda pidanud oled ja... Noh, ja teisest küljest on nad just needsamad inimesed, kes endiselt hoolivad ja vajavad hoolt. Lihtsalt üks pisike daam on solvunud, et tema kõige tähtsama inimese, ema, eest on varjatud aastaid perekonna kõige tähtsamaid saladusi. Noh, nagu te kõik aimate, siis lõpuks on kõik hästi, või õigemini, üsna pea saab see teema lahendatud.

On head ja on pahad ja pahad üldjoontes ei ole head (kuigi, vihjeid oli pillutud). Mis mind häiris? Mind häiris, et Marie ja Paveli abielulised suhted olid alguses natuke liiga lääged. Hiljem, kui nii Oksa kui tema ema Marie sattusid järjest sekeldustesse, kadus imaluse tunne ära. Nojah, üsna steriilne jutuke - eakohane vanusele 10-13 - kuid sellegi poolest meeldiv ja loetav (lihtsalt kiita ja kritiseerida on keerulisem kui mõnda teist samale vanusegrupile kirjutatud raamatut). Hoogne, armas, läbini roosa, huvitav, veidrate loomakeste ja taimedega (ja selle koha pealt on autorid viitsinud ka vaeva näha)...

Ahjaa, üks eluline vastuolu oli sees! Peaaegu oleksin unustanud. Kas te saate aru, et põhipahaks oli kujutatud matemaatika ja füüsika õpetajat!? Ma tundsin ennast kohe puudutatuna. Nojah, ma saan aru, et pole võimalik mõnest filoloogist kirjutada tõsiseltvõetavalt kalkuleerivat põhipaha, kuid jääb ju veel terve hulk ebamääraseid aineid, mille õpetajatelt võiks peaaegu kõike oodata (bioloogia, geograafia, ajalugu...). Ja peategelase jaoks olid need lemmikained, milles ta ülikõva oli. Veider kokkusattumus, mul on siin üks samasugune... Ja samamoodi püsib peamine lummus astronoomia kandis...

Muide, tõlkijale olen ma nõus au andma, kuid ka TEA kirjastus on toimetajad töölt lahti lasknud. Kas kõik keeletoimetajad läksid buumi ajal soome ehitajaks?

Monday, April 2, 2012

Talismani vennaskond (Miira)


Teatud hämmastusega pidin nentima, et ma polegi seda raamatut lugenud. Ja nüüd, mil ma seda viimaks lugesin, valisin ma absoluutselt kõige ebaõigema päeva. Esimene aprill! Kui muidu on raamatud mind alati aidanud seda päeva mööda saata (lugedes suudan ma olla maailmast piisavalt eemalseisev, et muutun kuidagi veidralt norimatuks ja tüngameistrite suhtes immuunseks), siis sel korral oli vastupidi. Kui ma raamatu lõpetasin, oli asi selge - minu kulul tehti korralik tüng ja ma veel tänasin neid selle eest. Tõsiusklik paroodia... lugejast...

Raamat minust ja minusugustest:
Andrew (perssekukkunud emeriit - põhimõtteliselt idioodist päevavaras)
- "Olen kogu oma elu igatsenud olla Jumala sõdur. Seda ma mõtlesingi, kui emeriidiks hakkasin. Püha ind põles mu rinnas, ehk mitte liiga eredalt, kuid vähemalt see põles. Ma proovisin paljusid asju, et tõestada oma pühendumust. Aastate kaupa istusin, vahtides küünlaleeki, võttes aega vaid toidu leidmiseks ja tarbimiseks ning oma ihulike vajaduste rahuldamiseks. Magasin vaid siis, kui ei suutnud enam ärkvel püsida. Vahel jäin ma tukkuma ja kõrvetasin oma kulme küünlaleegiga. Ja küünlad olid kallid. Vahel oli raske seda tegevust jätkata. Ja ma ei jõudnud kuhugi. Küünlavahtimine ei lahendanud kunagi minu jaoks ühtegi asja. See isegi ei meeldinud mulle. Kui ma leeki vahtisin, ütlesin endale, et võiksin nii saada üheks lehe langemisega, linnulauluga, päikeseloojangu õrna värviga, ämbliku kootud keeruka võrguga, saades niimoodi üheks universumiga - ja midagi ei juhtunud. Lehe langemine ei tähendanud mulle midagi. Ma ei hoolinud lindudest ega nende laulust põrmugi rohkem kui enne. Kas minus oli midagi puudu või läks selle tegevusega midagi valesti või olid need, kes edu lubasid, vaid kiilaspäised valetajad. Mõne aja pärast sain ma aru, et olen eksinud."
Vaim (kummitus, kel pole kuskil kummitada - elu ajal luuser ja päevavaras, surnuna põdev argpüks)
- "Mina olen Vaim," ütles ta õõnsal, kõmiseval häälel, "kellel pole, kus kummitada. Tavaliselt kummitab vaim oma surmapaigas, aga kuidas võiks kummitada tammepuu all? Rüüstajad leidsid mu padrikust, kus ma peitusin, ja poosid otsekohe üles. Nad oleksid võinud olla nii viisakad, et puua mind suure tammepuu külge, ühe neist metsa patriarhidest, mis on meie metsades nii tavalised, mis kõrguvad teiste kohal ja on väga jämedad. Kuid seda nad ei teinud. Nad riputasid mu viletsa, kidura tamme külge. Isegi mu surmas tehti minu üle nalja. Kui olin elus, palusin kirukuukse juures almust ja sain vähe raha, sest üldiselt räägiti, et mul polnud kerjamiseks mingit põhjust, et ma oleksin võinud töötada sama hästi kui iga teinegi. Nad ütlesid, et ma vaid teesklen, et olen haige."
Nõid (kes arvab, et ta on kuri (sest ta peab oma elukutseks kuri olema), kuid seda ei usu keegi... ok, peale emeriit Andrew loomulikult. Küll aga meeldivalt egoistlik ja lahe luuser)
- "Ma nägin palju vaeva," kaebles naine, "ja nii palju aastaid. Ma püüdsin nii väga muutuda elukutseliseks nõiaks, kellele mu kliendid loota võiksid. Õppisin kabalat ja harjutasin - ma harjutasin lõputult, et oma kunsti täiustada. Ma töötasin kõvasti ja otsisin pidevalt materjale, mida oma kunstis vajasin. Ma ei taha meenutada kesköiseid tunde, mida ma veetsin surnuaedades, otsides erinevaid hauahallitusi..."
- "Sa pingutasid väga, et olla nõid," ütles Conrad.
- "Poisu, seda ma tegin. Ma olin aus nõid. Ja ausaid nõidu pole väga palju. Kurje on rohkem. Nõias peab olema pisut kurjust. Muidu ta polekski nõid. Kuri, aga aus."
Deemon (vast kõige "heam" ja intelligentsem tegelane. Ta lihtsalt osutus liiga heaks, et tega karjääri põrgus ning erinevalt teistest kannatajatest sai ta sellest ise pagana hästi aru.)
- "Ma kujutlen väga paljusid asju. Ma kujutlen, kuidas oleks võinud olla, kui asjad oleks teisiti läinud. Kui ma oleksin deemoni õpipoisina läbi löönud, oleksin praegu seeniordeemon või päris tõenäoliselt ka juuniorkurat. Oleksin palju suurem kui praegu, kuigi mitte ehk just pikkuses. Olen äbarik, tead, olen alati olnud äbarik. Võib-olla, et selles ongi minu häda. Ehk peavadki äbarikud äparduma, ehk ei saa äbarikud kunagi millegagi hakkama. Aga isegi kui ma seda tean, võin ma ikkagi edasi kujutleda. Võin näha end seeniordeemonina või juuniorkuradina, suure kõhuga ja juustega rinna peal ja väga vastiku naeruga. Seda ei suutnud ma kunagi saavutada, seda hirmsat naeru, mis võib tarretada inimese vere ja panna ta hinge värisema."

Nojah, terve lugemise aja tabasin ma end aegajalt mõtisklemas küsimuste üle:
Kas tögati usklikke või uskumatuid? - Ma ei tea, aga irvitati igal juhul.
Kas irvitati intelligendirajakate või rumalate pihta? - igal juhul irvitati.
Kas armastuse kallal tögati? - Oo jaa... ja samas - mitte kuskil.
Kas optimism või pessimism? - ilmselgelt küüniline irvitus.
Ja kõik selleks, et viia ese punktist a punkti c (kuid lõpuks jõudsid kõik p-sse nagu tavaliselt...)
...

Ja siis tuli Grand Finale:
- "Andrew!" möirgas Duncan, kuid emeriit tormas juba edasi, kiirustades sülemi poole, helendavat talismani kõrgel peakohal hoides, kepp pekslemas teises, suu lahti, sõnu karjudes, mis polnud üldse sõnad.
Ups, vale mees, vale talisman ja üldse! (Kõik ei peagi ellu jääma ning see surm oli ju omamoodi täitsa... armas...)
- Duncan torkas käe kukrusse, ta sõrmed kõverdusid ümber käsikirja, tuues selle välja, selle sahiseva, ragiseva massi. Püsti tõustes hoidis ta seda kõrgel pea kohal ja ründas võidukarjega terendavat sülemit.
Aagrrrh!? Mida perset? "Aprill!" irvitas hääleke minu sees. Jabur raamatuke. Jabur, aga armas (noh, teda võiks ju kirjeldada ka kui tavalist kangelase eepilist missiooni, mis lõppes kaunitariga kangelase kaisus - poleks ju ka vale...).

Ehk, ainus järgi jäänud küsimus: kas aprillisiga on parem olla kui märtsijänes? (Ilm on üldjuhul aprillis juba tiba soojem...)

Ahjaa, kas see on mingi kirjastuste ühine kokkulepe, et fantaasiaraamatutele nad toimetajaid ei raiska (kuigi, see raamat kvalifitseerub ka alternatiivreaalsuse, huumori ja ulme alla - ja mitte ühegi neist neljast samal ajal).

Saturday, March 31, 2012

sissejuhatus

Alguseks natuke ajalugu ema pilgu läbi. Kunagi ammu, aastal 1986 alustasin ma oma kooliteed. Arvutada ma oskasin (ropendada ka) aga lugemine läks minust kaarega mööda. Ma tundsin tähti ja mõistsin juba tol ajal, milline piin võib olla raamatu lugemine. Seevastu oli mul vanem õde, kellele meeldis lugeda. Tema luges mulle õhtul aabitsateksti ette ja mina lugesin selle järgmisel päeval koolis mälu pealt. Lugema ma ei õppinud ei esimeses, teises ega neljandas klassis (kolmas jäi vahele). Raamatute ainsad mõistlikud kasutusviisid näisid olevat tulehakatus või külmrelv. Tõsi, oli täpselt üks asi, mis ületas piinamismeetodina raamatute lugemist - lugemispäeviku täitmine.

Siis, ühel ilusal päeval muutus maailm. Minu ema, kes terve minu lühikese teadliku elu oli vigisenud "loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile", "täida see lugemispäevik siis ära, see ei ole nii hirmus", hakkas nüüd rääkima hoopis teist juttu ("ära loe kogu aeg", "ära riku silmi", "peale raamatute on veel muugi maailm olemas"...). Aga see uus jutt läks minu kõrvadest mööda. Tõsi, mitte päriselt mööda. Mingil hetkel omandasin ma oskused kustutada tuli ära hetkel, mil ta öösel vannituppa otsustas minna ning teeselda magamist, varjata hommikul infot, et ma tegelikult lõpetasin lugemise sel hetkel, kui ta tuli mind äratama ja... Nojah, loomulikult oskus katta raamat kiiresti suureformaadilise õpikuga vajadusel (õppimine vabastas prügikasti väljaviimisest, kuid raamatulugemine mitte).

Aastad läksid ja kui mu tütar sündis, siis oli mul unistus - ühel päeval on ta piisavalt suur ja loeb ise raamatuid. Ja sel päeval istub kumbki oma diivaninurgas ning mõnuleb ja mitte keegi ei sega mind ja mitte keegi ei sega teda ja kui aega on, siis sööme ja mine tea ehk ka koristame. Aga tema... Tema läks kooli teadmisega, et raamatute parim kasutusviis on... külmrelvana... Ohh, arvutada oskas ja ropendada mitte, kuid lugemine "mitte mingil juhul" staatuses. Tõsi, oli siiski üks asi, mida ta raamatu lugemisest veelgi enam vihkas - lugemispäevik.

Kuni ühel päeval, veidi enne kümnendat sünnipäeva muutus kõik! Jehhuu! Ja nüüd on meie punane diivan hõivatud kahest nurgast - tema nurk ja minu nurk. Ja vaene diivan peab tihtilugu suutma keskenduda korraga kahele loole, kahele lugejale ja nende mugavusele. Õnneks näib selline hoolivus olevat meie diivani loomuse pärisosa.

Kaks tüdrukut, kaks elukogemust, kaks arvamust ja üks blog (diivanist rääkimata).