tag:blogger.com,1999:blog-33848202584021669272024-03-13T20:12:02.353+02:00tüdrukute raamaturiiulLugu sellest, kuidas kaks noort naist - ema ja tütar - võtavad aeg ajalt kätte mõne raamatu, loevad seda ja omavad arvamust... ehk... põlvkondade sõda.miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.comBlogger43125tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-38546133055946141002022-01-28T22:43:00.000+02:002022-01-28T22:43:43.550+02:00Ratsanik Melchior<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEi76CHsThfLeN8StsLXUjaknPrqgNB8OHe3xS3f7yX3vkb3-BbMJE-wcyu_dnGu-7RHFpWVlRaaA1mQVWAmyjwnNUwvQuJ2ScJBXeQtni4jfK6kWTZS_vgZFlCvIHw-9_qxIiBvhhMGFNpTtum3l8SXACheCOcGdHrg1bwUmcl3-4k7dAYs20PjkyH6Pw=s640" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="399" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEi76CHsThfLeN8StsLXUjaknPrqgNB8OHe3xS3f7yX3vkb3-BbMJE-wcyu_dnGu-7RHFpWVlRaaA1mQVWAmyjwnNUwvQuJ2ScJBXeQtni4jfK6kWTZS_vgZFlCvIHw-9_qxIiBvhhMGFNpTtum3l8SXACheCOcGdHrg1bwUmcl3-4k7dAYs20PjkyH6Pw=w200-h320" width="200" /></a></div><span style="text-align: left;">Kuidagi sattusin ma lugema eesti autori raamatut. Ma ei ole päris kindel kuidas, sest tavaliselt väldin ma eesti autoreid nagu katku, kuid polnud see lugemiskogemus midagi nii hirmsat. Võib äkki teine kordki mõne eesti autoriga riskida :)<br /></span></div><p></p><p style="text-align: justify;">"Ratsanik Melhior" algab sellise toreda eepilise fantaasia ja muinasjutu seguna. Tipperdingeli krahv pärandab surivoodil oma lapselapsele sadula, mille taskus on üks võti, hanesule ja pasuna. Seatakse perfektne algus ilusale muinasjutule või siis seiklusjutule, kus suur osa tähtsus oleks maagilistel esemetel. </p><p style="text-align: justify;">Edasi keskendus jutt siis selle lapselapse Melchiori peale. Melchior on noormees, kes otsustas, et ülikoolielu pole tema jaoks. Kui ta seda oma isale teatama läheb, siis tekib tüli ning isa viskab ta kodust välja. Melchior läheb linna ja kohtub kahe huvitava isikuga. Kõigepealt kohtab ta munk Balthasari, kes on määratud tulesurma, kuid vihmaseaduse tõttu pääseb eluga, ja seejärel kohtuvad nad alkeemik Alexiusega. Kolmekesi otsustavad nad seiklema minna. Ega nad väga kaugele ei jõuagi enne kui ohud neid ümbritsema hakkavad. Nad kohtuvad nii heade kui ka pahadega, kohati osutuvad head pahaks ja mõned pahad võivad tulla headele appi.</p><p style="text-align: justify;">Raamatusse on toodud sisse ka teisi liine. Kindluseülema ja linnapea peatükkid on alguses natuke salapärased ja küsimusi tekitavad, kuid lõpuks koondub kõik üheks probleemiks kokku. Kindluseülema ja linnapea peatükkides on rohkem poliitikat kui <i>action</i>it. </p><p style="text-align: justify;">Ainus etteheide, mis mul sellele raamatule on, on ulme vähesus. Alguses mainitud esemed, mis on lugeja jaoks automaatselt suure tõenäosusega maagilised tulevad alles raamatu lõpu poole mängu. Natuke maagiat neis tõepoolest on, kuid minu arust mitte piisavalt. Neljast esemest (sadul, võti, sulg ja pasun) on pealegi ainult kaks maagilised, vähemalt nii palju kui mina suutsin tuvastada. Minu maitse jaoks oli ulmet vähe.</p><p style="text-align: justify;">Raamatu tagakaane tekst on ilmselt süüdi minu pettumises ulme osas. Tagakaane tekst ütleb "romaan on üks esimesi kodumaise <i>fantasy </i>tippteoseid". Kuigi ma tean, et "Ratsanik Melchior" on originaalis ilmunud 1991 ja tollal kodumaine <i>fantasy </i>sisuliselt ei eksisteerinudki, siis selline tekst tekitab eelarvamusi. Suuresti oli minu pettumuses süüdi tagakaane tekst. Öelda, et miski on "tippteos" tekitab tugevaid eelarvamusi, milles enamasti ilmselt pettutakse (ma pole veel kohanud ühtegi tippteost, mis minu arust oleks ka laitmatu). Tagakaane tekst ei sea õnneks kõige osas valearvamusi, Eesti seikluskirjanduse kullafondi olen ma tõepoolest nõus selle raamatu asetama.</p><p style="text-align: justify;">Kui tagakaane tekst välja jätta, siis ma tahan kiita raamatu vormistust. Peatükid on mõnusad lühikesed ehk eduelamus lugedes on suurem kui tavaliselt. Lühikesed peatükid on minu arust alati paremad kui pikad peatükid. Neid on ka mugavam lugeda mingite lühikeste pauside ajal. Lisaks ma jumaldasin, et iga peatüki alguses oli ühe lausega kokkuvõetud, mis peatükis juhtub. Ma pean küll tunnistama, et ma ise ei viitsinud neid lugeda, sest nii kui nii saan ma ju teada, mis juhtub, aga need on siiski nunnud. Sisukorras on ka need laused välja toodud ehk mingi kindla koha leidmine on palju lihtsamaks tehtud. Kuid kõige tähtsam on siiski see, et need on, minu jaoks, oma olemuselt nunnud.</p><p style="text-align: justify;">Kuigi ma virisen, et ulmet on vähe, siis tegu on hea seiklusjutuga. Mul ei hakanud kordagi raamatut lugedes igav, kogu aeg toimus midagi või kohe hakkas toimuma. Kokkuvõttes oli tore keskaegne seiklusjutt, kus headele antakse mitu proovikivi ning lõpuks alistavad kurja.</p>Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-50895428415768474422021-06-28T22:23:00.001+03:002021-06-28T22:23:29.100+03:00The Cruel Prince<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4XeGSSacR_E4oYvx6PcZjSlJ49srn-e55xO-bL5CAHFdHSrwCdgFLiivs2E_LpfjSyz9BCWm4YZLkuidJRjCKVs4X3Dy99VsLm8Mg1ns-YmkbS_JbYS3g5LZe0PtShUxCXvabcdWYgPrp/s915/205535088_538779687158759_6110279164206536264_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="915" data-original-width="732" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4XeGSSacR_E4oYvx6PcZjSlJ49srn-e55xO-bL5CAHFdHSrwCdgFLiivs2E_LpfjSyz9BCWm4YZLkuidJRjCKVs4X3Dy99VsLm8Mg1ns-YmkbS_JbYS3g5LZe0PtShUxCXvabcdWYgPrp/w160-h200/205535088_538779687158759_6110279164206536264_n.jpg" width="160" /></a></div>Järgmine inlgiskeelne raamat, mida pole eesti keelde tõlgitud... Peaksin vist rohkem eesti keeles lugema, aga praegu peab välja kannatama eestikeelse arvustuse (kuigi minu arvustused pole vist väga klassikalised arvustused) ingliskeelsele sarjale.<p></p><br /><p>Mulle see sari kokkuvõttes meeldis. Inimmaailma kõrval eksisteerib haldjamaailm (<i>Elfhame</i>). Haldjad on üsna klassikalised. Üks haldjas ei saa valetada, aga see ei tähendaks, et ta ei mängiks oma sõnadega. Ühtegi haldjat ei saa usaldada, eriti ühegi inimese poolt. Inimesi tüssavad haldjad igal võimalusel ning haldjaga diili tegemisel on alati mingi vigur kuskil sees. Näiteks kui haldjalt saada lubadus, et kogu su ülejäänud elu on õnnelik, siis võibolla su ülejäänud elu kestab ainult paar tundi. </p><p><br /></p><p>Jude on koos oma kahe õega <i>Elfhame</i>'is üles kasvanud. Jude ja ta kaskikõde Taryn on läbinisti inimesed, aga tema vanema õe Vivi isa on haldjas, nii et ka Vivi on haldjas. Inimesena <i>Elfhame</i>'is kasvades on palju reegleid mida tuleb järgida... igasugused abivahendid, et üks haldjas sind ära loitsida ei saaks. Lisaks ei võeta inimesi just eriti sõbralikult seal vastu. Jude'i ja ta kaksikõde päästab enamvähem ainult fakt, et nende kasuisa on väga kõrgel positsioonil.</p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9IDe4J8OvXxZVeIMPyulszD7WkgxKmsX8j0zIJagAUlaonk3_VnKqZOigZRZzF8jfDCueKFptIvkzFUL86x_T2M3rzejrLIU0nbV8cwn5oQkAV23qL_NfyqjH1cqrnaIUThY8qS4xv1zk/s900/204959935_2939503062975260_8045098429216844432_n.jpg" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="900" data-original-width="720" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9IDe4J8OvXxZVeIMPyulszD7WkgxKmsX8j0zIJagAUlaonk3_VnKqZOigZRZzF8jfDCueKFptIvkzFUL86x_T2M3rzejrLIU0nbV8cwn5oQkAV23qL_NfyqjH1cqrnaIUThY8qS4xv1zk/w160-h200/204959935_2939503062975260_8045098429216844432_n.jpg" width="160" /></a></div><br /><p></p><p>Kogu sari siuliselt näitab võimuahne Jude'i teekonda <i>Elfhame</i>'i bürokraatias. Talle on aga pinnuks silmas prints Cardan. Sari on selge näide romantika stiilis vaenlased armastajateks (<i>enemies to lovers</i>), minu jaoks on see vaenlaste osa natuke liiga kaugele viidud. Mul muidu ei ole selle vastu midagi, kui vaenlastest saavad armastajad, aga need kaks mitte ainult ei tülitse oma vahel ja ei ürita üks teist tappa. Esimeses raamatus Cardan korduvalt ka alandab Jude'i. Ja mitte vähe. Minu jaoks oli see alandamine liiga julm ning armastajateks muutumine ei olnud enam usutav. Ma oleksin mõistnud, kui see oleks olnud tüli üleskiskumine ja vältime, kuna Cardan ei taha armastada inimest, aga alandamine on liig mis liig. Teisest raamatust, või noh esimese raamatu lõpust muutub Jude'i ja Cardani vaheline suhtlus usutavamaks kui mõelda, et nad armastavad üksteist, aga nad ei taha armastada üksteist. </p><p><br /></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0XywqFZzFTUOFHYA9pRDpbAoCbnMg8Eb7a6MhdzmqcFstVNxScbRafkkAMfkmtbCs7KNbwqp5Ad13sHoMNKpNkwuXpGdSd-0CIZWoBwEjHNxwC7G9uffZ10f-kikhaOqH0STJhkhyphenhyphenM1hJ/s900/205271840_1085658125291141_2723794377967412473_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="900" data-original-width="720" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0XywqFZzFTUOFHYA9pRDpbAoCbnMg8Eb7a6MhdzmqcFstVNxScbRafkkAMfkmtbCs7KNbwqp5Ad13sHoMNKpNkwuXpGdSd-0CIZWoBwEjHNxwC7G9uffZ10f-kikhaOqH0STJhkhyphenhyphenM1hJ/w160-h200/205271840_1085658125291141_2723794377967412473_n.jpg" width="160" /></a></div>Teised kaks raamatud on enam vähem samasugused. Jude ja Cardan kaklevad, Jude tegeleb <i>Elfhame</i>'i poliitikaga ning kuidagi suudavad nad lõpuks isegi <i>Elfhame</i>'i ühte tükki jätta. Igas raamatus on mingi madin (teises vist kõige vähem), kolmandas lausa sõda ning nagu heas fantasy raamatus ikka, siis head võidavad :D <p></p><p><br /></p><p>Mulle väga meeldis see sari, aga samas jäi midagi nagu puudu. Ma ei oska täpselt öelda mis, aga kuidagi oli äkki sisutühi või midagi. Igaljuhul midagi jäi puudu. Tagant järge saan ma aru, et näiteks Jude'i ja Cardani armsaid momente oli vähe, ma oleksin tahtnud rohkem lihtsalt neid kaht omavahel käitumas nagu armunud, aga siin tuleb <i>fanfiction </i> abiks.</p><p><br /></p><p><u><b>Raamatud sarjas:</b></u></p><p>1) "The Cruel Prince"</p><p>2) "The Wicked King"</p><p>3) "The Queen of Nothing"</p><p><br /></p><p>Lisaks on veel kaks juttu, mida mina lugenud ei ole, kuid üks neist on illustreeritud ning väidetavalt annab väga hea ülevaate, millised need tegelased siis ikkagi välja näevad (haldjaid on igasuguseid, näiteks Cardanil on saba).</p><p><br /></p><p>1,5) "The Lost Sisters"</p><p>3,5) "How the King of Elfhame Learned to Hate Stories" (illustreeritud)</p>Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-83247064479910024822021-05-05T11:52:00.000+03:002021-05-05T11:52:50.243+03:00"A Court of Silver Flames" ("Rooside ja okaste koda")<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgC196elceiHhZf7zolXeNb5meMTrcDT3v1MgJTIYKBn-7c4SUZmgFuWBEdS1anu1JKmex4IJR4QI_UlmwV9SvytMWxfQQXDltT4ff0Kl-dvR6o1t6Qe095djFNB_ovHxhhXsBY8VJ29rBK/s960/166705925_200942208499594_8768482425720036347_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="768" data-original-width="960" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgC196elceiHhZf7zolXeNb5meMTrcDT3v1MgJTIYKBn-7c4SUZmgFuWBEdS1anu1JKmex4IJR4QI_UlmwV9SvytMWxfQQXDltT4ff0Kl-dvR6o1t6Qe095djFNB_ovHxhhXsBY8VJ29rBK/s320/166705925_200942208499594_8768482425720036347_n.jpg" width="320" /></a></div>See on üllatav, et Maasi kohta ei ole ühtegi postitust tehtud, sest viimase paari aastaga on temast saanud mu lemmikkirjanik. Ta ei ole parim kirjanik, aga ta on mu lemmik. Tema raamatud suudavad alati mind endasse tõmmata ning nende käest panemine on sisuliselt võimatu.<br /><p></p><p>See sari ("A Court of Thorns and Roses") on fännide seas vist kõige lemmikum, kuid ma pean tunnistama, et minu arust on see Maasi kõige nõrgem sari. Hoolimata sellest, et tegu on Maasi kõige halvema sarjaga, on tegu väga hea sarjaga. </p><p>Sarjas on neli romaani ja üks novell, kindlasti on tulemas veel kaks romaani. Esimed kolm romaani näitavad Feyre teekonda. Feyre on pärit ühest kunagi rikkast perest, kuid kahjuks kaotas ta pere juba ammu oma varanduse ning nüüd elavad nad suures vaesuses. Selleks, et kõigil elu sees hoida hakkab Feyre jahil käima. Ühel päeval tapab ta jahti pidades haldja ning karistuseks viiakse Feyre haldjatemaale. Kõik, mis sarjas edasi juhtub, toimubki nüüd seal haldjate poole peal. Esimene raamat on üsna selge kaunitari ja koletise lugu ning kui ma ei taha otseseis spoilereid anda, siis teistest raamatutest ma ei räägi. Igal juhul lõppeb kõik õnnelikult ning maailm saab päästetud. Esimesed kaks raamatut on ka eesti keelde tõlgitud.</p><p>Esimesed kolm romaani on sisuliselt triloogiana eraldi loetavad. Sarja (hetkel) ainus lühiromaan leiab aset siis nüüd peale kolmandat raamatut ning tegu on armsa jõululooga. Paljud väidavad, et see oli mõttetu ja mingit otsest tegevust seal ei toimu, kuid mina jumaldasin seda just täpselt selle pärast. See on nagu <i>christmas special</i>, südantsoojendav ja nunnu. Lühiromaan töötab ka ühenduslülina esimese kolme romaani ning neile järgnevate romaanide vahel.</p><p>Siia tuleb nüüd kindlasti vähemalt kolm uut raamatut, mis kõik võtavad keskseks tegelaseks erineva tegelase. Sarja populariseerimises tehti ka muudatusi. Nimelt nimetati sari ümber <i>adult</i>iks (varem oli <i>young adult</i>) ning anti välja uued kaanekujundused. Ma olen näinud väga palju virisemist teemal, miks muudetakse sarja keskel kaanekujundust, kuid minu jaoks see ei ole sarja keskel. See on pigem nagu üks sari lõppes ära ja nüüd algab jätkusari, need võivadki olla erineva kujundusega. </p><p>Jätkusarjast ilmus esimene raamat sel aastal ning selle keskseks tegelaseks on Feyre vanim õde Nesta. Nesta on elus palju läbi elanud ning ta võitleb depressiooniga. Antud lugu näitabki siis Nesta võitlust depressiooniga ning möödaminnes leiab ta ka oma elu armastuse (või noh Nesta leidis ta juba varem, kuid nüüd võtab omaks).</p><p>Maasil sisuliselt kõik raamatud räägivad naistest, kes on midagi rasket üle elanud ning ta näitab nende tervenemise teekonda. On ilmne, et Maasile on väga südamelähedased igasugused depressiooniteemad ning ka suhtevägivald. Sarnase paranemisloo leiab ka selle sarja esimeses kolmes raamatus (enamus sellest langeb teise raamatusse).</p><p>Minu jaoks on Maas ilmeline kirjanik ning ma armastan peaaegu kõiki tema tegelasi. (mõned tegelased on minu arust fändomis liiga suureks ja õilsaks puhutud, aga need on siiani olnud kõrvaltegelased). Mulle ei tasu tulla rääkima, et mis kõik neis raamatutes valesti on, sest ma kas lihtsalt ei nõustu sellega, või ma ei taha seda kuulda, sest Maas on minu jaoks püha. Tema raamatud mõjuvad mulle alati tugevamalt kui mõne muu autori teosed ning peale tema raamatute lugemist olen ma alati natuke katki, aga heas mõttes... eks ilmselt kuskil aasta pärast saab seda protsessi korrata.</p><p><br /></p><p><u><b>Raamatud antud sarjas:</b></u></p><p><b>1. </b>"A Court of Thorns and Roses" ("Rooside ja okaste koda")</p><p><b>2.</b> "A Court of Mist and Fury" ("Tuulte ja maru koda")</p><p><b>3.</b> "A Court of Wings and Ruin" (peaks tulema millalgi ka eesti keeles)</p><p><b>3,5.</b> "A Court of Frost and Starlight" </p><p><b>4.</b> "A Court of Silver Flames"</p><p>... kinldasti tuleb veel 2 raamatut ning kuulujuttude järgi tuleb isegi rohkem.</p><p><br /></p><p>PS! See järjehoidja on mu parima sõbranna, imelise kunstniku Karoliina Tomassoni tehtud.</p>Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-49949987375976771302021-04-24T21:24:00.001+03:002021-04-24T21:24:24.680+03:00Art Matters!<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg98WYMsMq6lfJuXYK6T-PxUZN474fgZuvYfVVtQlyzN1UpvTf_NTzaIJvDYxxCEOk3Vw3VwLEPiurGPjQ_Xn9SXW9xmuAeynOgqDL0TGj3Yw5FuYWG10bsS3tMXuH-5HNSyx097kpLC2s/s2048/IMG_20201224_233045.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg98WYMsMq6lfJuXYK6T-PxUZN474fgZuvYfVVtQlyzN1UpvTf_NTzaIJvDYxxCEOk3Vw3VwLEPiurGPjQ_Xn9SXW9xmuAeynOgqDL0TGj3Yw5FuYWG10bsS3tMXuH-5HNSyx097kpLC2s/w240-h320/IMG_20201224_233045.jpg" width="240" /></a></div> See väike raamat on mu "pean lugeda saama, muidu suren" nimekirjas olnud juba aastaid. Neil Gaimani nimi ei vaja ilmselt kellelegi liigset tutvustamist. Minu esimene kokkupuude temaga oli "Neverwhere" raamatu kaudu. Sellele järgnesid "Ameerika jumalad", siis juba "The Graveyard Book", "Ja tee lõpus on ookean" ja nii edasi... Esimesest kokkupuutest alates kuulub ta lemmikute hulka ning sinna on ta ka jäänud. Ainsaks erandiks vist "Tähetolm", mis mulle filmina väga meeldis, kuid raamatuna ei suutnud mind endasse haarata. Muidugi olin ma filmi raamatu lugemise ajaks juba mitmeid kordi lugenud ning küllap seegi jättis oma jälje elamusele. <br /><p></p><p>Siinräägitavast raamatust sain ma teada kunagi veebiavarustes surfates ja otsides. Komistasin kord piltidesse pandud essee "<a href="https://www.theguardian.com/books/gallery/2018/sep/06/neil-gaiman-and-chris-riddell-on-why-we-need-libraries-an-essay-in-pictures" target="_blank">Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest</a>" otsa ning kui ma teada sain, et see essee ning veel mõned on ühtsesse kogumikku koondatud, oli selge, et see raamat peab leidma tee mu raamaturiiulisse.</p><p>Enne raamatu minuni jõudmist olin ma lugeda jõudnud veel nii mõnedki Chris Riddelli raamatud. Nii Ada Gooti kui Ottoline seiklused on lummavad, kuid ma ei hakka siin neist eraldi räkima, sest sellest kõigest kirjutasin ma mõne nädala eest, Chris Riddelli sünnipäeva paiku <a href="https://lugemissoovitus.wordpress.com/2021/04/12/chris-riddell-volupliiatsiga-mees/" target="_blank">Tartu linnaraamatukogu blogisse</a>. Kes tahab, võib ise uurima minna. Igal juhul, kui eelmise aasta lõpupoole oli aeg mõelda lapse jõulukingituse peale, sai lisaks tema kingitusele tellitud ka jõulukingitus iseendale. Nii ma siis mõnulesin mõnusate esseede kallal sel ajal, kui ülejäänud pere voodisse oli läinud ning esimese unenäo saatel ägisedes verivorste seedida püüdsid. See viimane pole nimelt üldsegi üleliia kerge töö, kuigi aprilli lõpuks võivad sellised detaili ununenud olla. Kuulasin ümbritsevat nohinat, tõmbasin teki tihedmalt jalgade peale, lasin talveööl enese ümber mähkuda ja nautisin. </p><p>Mida nad siis nii väga ütlesid? Ei, ega nad midagi "uut" ju öelnudki, kuid vahel on vaja alla joonida teadmisi, et unistamine on meile kõikidele lubatud ning unistamine on elu edasi viiv jõud. Julge unistada! Ja julge oma unistuste nimel tegutseda! Ja kui sa tunned, et soovid end väljendada, vahet pole, millist kunstiliiku kasutades, siis tee seda. Võitjateks oled nii sina kui ka maailm.</p><p>Kuskil poole raamatu peal tabas mind mõte, et huvitav, kui palju sellest, mida ma loen, on Gaiman, kes on lause moodustanud, ning kui palju Riddell, kes selle visuaalsesse vormi on valanud. Ilmselgelt hakkas mõte kummitama, kui mõne koha peal näis pilt rõhutavat veini nihestatud fookust. Pildis oli võim võimendada või pisendada üht või teist sõna, mängida piirialadega või kujutada keskteed. Mõte kummitas, kuid tol hetkel polnud mingit tahtmist maagiat lõhkuma hakata ning guugeldama minna ning sestap see sinna jäi. Alles nüüd, kui Riddelli tegemiste tutvustamiseks materjali otsisin, sain vastuse oma küsimusele - Gaimanil on kombeks anda Riddellile vabad käed. Ja kui sealt edasi ja tagasi mõelda ning siis taas raamat kätte haarata ja üle vaadata, on selge, et nende mõlema mõttemaailm on neis esseedes üsna täpselt võrdselt esitatud. </p><p>Tänaseks, mil raamat on minu valduses olnud neli kuud, olen ma seda juba üsna loendamatu arv kordi avanud, et üht või teist kohta lugeda või imetleda, nähtu üle mõtiskleda ning seejärel vaikselt omaette naeratada. Kõikidele, kes kultuurivallas tegutsevad või tegutseda sooviksid, võiks "Art Matters!" pakkuda emotsionaalset tuge või innustust. Kuid mitte ainult neile! Kindlasti on see tore lugemine neilegi, kes ise lugemist või kujutava kunsti vaatamist naudivad, muusikat kuulavad või muul moel kunstidest osa saavad. Ja ka lapsevanemaile, kes pole päris kindlad, kuidas julgustada lapsi unistama. Ja ehk ka kõikidele teistele. Kui mitte muul põhjusel, siis selleks, et meenuks mõte unistamise võimalikkusest.</p>miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-82547265453489806492021-04-24T20:18:00.001+03:002021-04-24T20:18:49.879+03:00The Crowns of Croswald<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1mY_REGIy3wkG3vYpW18TWVQ8u3xGwaoKry89vWnePctWR0TPUABZ-xyNYZHsPVJClJXs2NEj6XRHBAjEiOlJxjz8Hvmsq0kODuQDmA3Xea5pBvfgpBq7CHcY5YZegFm50dCIUd5mjg2J/s2048/Polish_20210310_113229388.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1638" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1mY_REGIy3wkG3vYpW18TWVQ8u3xGwaoKry89vWnePctWR0TPUABZ-xyNYZHsPVJClJXs2NEj6XRHBAjEiOlJxjz8Hvmsq0kODuQDmA3Xea5pBvfgpBq7CHcY5YZegFm50dCIUd5mjg2J/w256-h320/Polish_20210310_113229388.jpg" width="256" /></a></div>Selle raamatu sain ma vastutasuks ausale arvustusele (selle, mis ma kirjutasin inglise keeles võib leida nt goodreadsist). Lugedes mu arvustust, võib küll ilmselt tekkida küsimus, kas see on päriselt aus, kuid jah. Ma ausõna fännasin seda (jah, ma tean ma fännan kõiki raamatuid, mida ma loen või vähemalt arvustan). Tegu oli ühe natuke koomilise ja väga maagilise looga. <p></p><p>Ivy on terve oma elu veetnud teenjannana kuskil pärapõrgus asuvas lossis, tema tööks on hooldada lohesid. Või noh täpsemalt lohesid, keda kasutatakse ahjudena, kahjuks otsustab üks lohe haigeks jääda ning natuke mustikakoogi tainast Ivy ülemusele näkku aevastada ning selle tulemusena visatakse mõlemad lossist välja. Algul on see Ivy jaoks mõtlemapanev, sest mida ta nüüd peaks tegema, aga vastust ei pea kaua ootama. Vastus tuleb kutse näol siseneda maagia kooli. </p><p>Sealt edasi läheb maagiline teekond, kus Ivy leiab sõpru ja saab oma päritolu kohta natuke rohkem teada. Ühe sõbra kohta ma küll päris kindel ei ole, kas tegu on siira sõbraga või on tegu selle kuripahaga, kes teeb näo nagu ta oleks sõber. Fyn käitub täpselt nii nagu üks armunud teismeline võiks käituda, aga see ikkagi tundub liiga ilus ja ma natuke kardan, et hilisemates raamatutes selgub, et tegu on kuripahaga. </p><p>Iseenesest ega Fyni töö (ükskõik, kas armunud teisemelisena või kuripahana) hoida Ivyt elus ei ole lihtne, arvestades, et tüdruk teeb täpselt seda, mida ise tahab. Fyn võib ette loetleda kõik vead Ivy plaanis ning tüdruk võib nendega isegi nõustuda, aga see ei takista tal plaani ellu viimast. </p><p>Loo algus oli natuke veniv ja igavavõitu (eriti proloog), kuid koogitainast aevastav draakon püüdis mu lõksu ning edasi läks lugu aina kaasahaaravamaks. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma lugesin e-raamatut ja ei saanud nii kergelt endale ära<i> spoil</i>ida nagu ma tavaliselt seda teeks. Igal juhul kuskil poole peal oli mul juba vaja teada, mis edasi juhtub.</p><p>Ka tegelased tundusid natuke lapsikud, kuid siis ma sain aru, et see on lihtsalt tänu sellele, et ma olen liiga palju YA kirjandust lugenud. Seal on tihti peale 16-aastased peategelased, kes käituvad nagu täiskasvanud ning nüüd ma eeldan seda juba ka keskmise vanuseklassi kirjanduselt (<i>middle-grade literature</i>). Kuid tegelikult on ju selle loo teismelised õigemad, sest 16-aastane ei ole täiskasvanu, ta on veel laps (kohati võib ta ise mõelda, et on täiskasvanu, kuid see ei muuda tema tegelikku olemust ja käitumist täiskasvanulikumaks). </p><p>Lugedes tekkis ka küsimus, et huvitav, kas E. D. Night on pseudonüüm, sest raamatus on tegelane Edgar Derwin Night (autor on minu teada noor naine). Kas tegelane on autori järgi nimetatud või on autor tegelase järgi nimetatud?</p><p>Kokkuvõttes oli tegu ühe südantsoojendava looga ning ma kavatsen seda sarja kindlasti ka edasi lugeda.</p>Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-5916269885544332962021-03-04T18:11:00.000+02:002021-03-04T18:53:57.508+02:00Tondilatern<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjV5FythGPLptgOFeCdEl92LnUvuUwZ_332if9zNEMk2nSu-AF85JX7nov-Su3dK7c_ANJuvOOv5KrmVRRACQ1M6YMUeOfK9vA39zKlRLglwUdacQSas5XjlcKtRKsIeQftbknAiwVdO_rA/s2048/155052975_152455620050573_2991213488123574266_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1638" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjV5FythGPLptgOFeCdEl92LnUvuUwZ_332if9zNEMk2nSu-AF85JX7nov-Su3dK7c_ANJuvOOv5KrmVRRACQ1M6YMUeOfK9vA39zKlRLglwUdacQSas5XjlcKtRKsIeQftbknAiwVdO_rA/s320/155052975_152455620050573_2991213488123574266_n.jpg" /></a></div> "Tondilatern" on oodanud mind juba üle aasta. Aasta tagasi panin isegi plakati seinale ja lubasin, et esimesel võimalus loen ma selle loo läbi, et teada, mida ma siis propageerin oma toa kujundusega. Tuleb välja, et head eesti ulmet propageerin.<p></p><p>Rajar on Elva gümnaasiumi gümnasist, keda vaevad unenäod, mis tegelikult ei olegi unenäod vaid pigem mingit tüüpi transiseisund. Igaljuhul on ta kohutavalt väsinud ning natuke ka hirmul, mida see kõik peaks tähendama. Kuidagi õnnestub tal sõbruneda Siiriga - nunnu, peaaegu nagu <i>anime</i>st välja hüpanud tüdruk - ning pooljuhuslikult satuvad nad Rajari unenägusid lahendama (lõpuks tegeletakse asjaga juba sihikindlalt, kuid algus on selline kohati kokkusattumuste jada). </p><p>Igaljuhul on tegu toreda esimese armastuse looga. Tegelased tunduvad natuke liiga lapsikud või kuidagi natuke ebausutavad, kuid see võib ka lihtsalt minu viga olla, et ma ise gümnaasiumis ainult nohikute ja introvertidega suhtlesin. Minu sõpradest ei oleks küll keegi nii kergekäeliselt võtnud väljavaadet klassi kordama jäämisest või kasvõi mõne tunni üle laskmisest ja samal ajal ei olnud meie pohmakad nii hullud.</p><p>Samal ajal kui ma virisen tegelaste üle, pean ma ka nentima, et Siiri on üks mu lemmiktegelasi üleüldse. Ta suudab olla nii nunnu ja ehe oma <i>anime</i> armastusega. Ma ei saa üldse aru, miks peaks keegi tema üle nalja tegema, ta näeb ju äge välja! Roosad juuksed... oh kui mul oleks heledad juuksed siis oleksin ma juba ammu ka roosa järgi proovinud. Tõsi Siiri kannab parukaid, mistõttu imetlen ma teda veelgi rohkem, sest ma ei usu, et ma eales tahaksin vabatahtlikult igapäevaselt parukat kanda (tundub nagu midagi ülipalavat), kuid samas need parukad annavad Siiri välimusele selle olulise viimistluse. Ühesõnaga ma armastan Siirit. Ma kadestan ta välimust ning soovin kõigest väest, et mul oleks võimalus temaga rääkida ning koos mingeid sarju vaadata ja filmisoovitusi saada ja, noh, lihtsalt rääkida, kui imeline on <i>fantasy</i>. </p><p>Natuke veel nurinat. Lugedes oli aru saada, et toimetajale endale meeldis ka see lugu. Mida kaugemale looga jõudsin, seda rohkem hakkas sisse imbuma<i> typo</i>sid<i> </i>:D Kui <i>typo</i>de asi oli lihtsalt natuke naljakas, siis kohutavalt häiris mind ingliskeelse sõna valesti vormistamine. Nimelt oli seal vahepeal paar lehekülge, kus räägiti zombidest. Eestikeelne sõna ÕSi sõnul on "zombi", kuid raamatus oli kasutatud sõna "zombie" ehk siis inglise keeles hoopis. Kui kasutada ingliskeelset sõna oma tekstis, siis eesti keele reeglid minu teada nõuavad, et käsikirjas tõmbad lainelise joone alla ja trükikirjas kasutad kaldkirja ehk sõna "zombieloba" asemel oleks pidanud olema kas "zombiloba" või "<i>zombie</i>loba". Ma saan aru, et teoorias võib autor oma raamatus teha, mis ta tahab, aga see konkreetne asi mind vähemalt häiris.</p><p>Jällegi tahaksin mainida, et ma norin pisidetailide üle ja tegelikult ma jumaldasin raamatut. Eesti autoreid ma ikka natuke kardan (pole mõtet küsida miks, sest ma ei tea) ning enamasti üritan vältida, kuid see oli järjekordne meeldetuletus, et mõned eesti autorid isegi oskavad kirjutada midagi muud kui kraavikaevamise käsiraamatut või lugu mis algab depresiooniga ja lõppeb hullemini. Teatud mööndustega oli "Tondilaternal" positiivne ja nunnu lõpp - head võitsid. Kokkuvõttes oli tegu toreda eesti teismeliste armastuslooga, kuhu oli sisse pikitud palju ulmelist (sõja)tehnikat. </p>Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-4408955202978986342021-02-03T15:54:00.000+02:002021-02-03T15:54:40.538+02:00Sorcery of Thorns<p>Kas poleks mitte tore, kui keegi aeg-ajalt siiagi midagi postitaks :) </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieWES2Wk238IRmpWUhKBkeM5PqMoXFFH5y8kuY8KB4r4xQSGjjHZHMWEa1-nzSOcZXFPbgXvCo-NdwrYedRsEOAXd5cqYs6HSTJy6I4P55ogwEo9RW7xDk4OdnXb4WMzfD8cIkfKWmgwON/s960/145648659_447177419978205_4343705295511386281_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="720" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieWES2Wk238IRmpWUhKBkeM5PqMoXFFH5y8kuY8KB4r4xQSGjjHZHMWEa1-nzSOcZXFPbgXvCo-NdwrYedRsEOAXd5cqYs6HSTJy6I4P55ogwEo9RW7xDk4OdnXb4WMzfD8cIkfKWmgwON/s320/145648659_447177419978205_4343705295511386281_n.jpg" /></a></div><p>Minu selle aasta esimene raamat oli nii lummav, et mõtlesin, et sellest võiks ju natuke pikemalt mõelda ja kirjutada. Tegelikult olen ma tahtnud lugeda seda juba mõnda aega, eelmine suvi sai raamatki endale koju muretsetud, kuid kuidagi jäi ta siis sinna riiulisse seisma. Nüüd (natuke üle kuu tagasi) leidsin, et oleks aeg seda siis lähemalt vaadata. </p><p>Kohe esimeste lehekülgede jooksul saab aru, et tegevus toimub kuskil raamatukogus, maailmas, kus raamatud on elus. Mõned raamatud on võimekamad kui mõned teised ning peaaegu kõik raamatud on natuke kurjad või vähemalt muutuvad väga vihaseks, niipea kui neid kuidagi moodi kahjustada. Tekkis kerge soov, et ka siin maailmas oleks raamatud sellised, sest sellisel juhul ei eksisteeriks kõiki neid õudusunenägusid tekitavaid murtud nurki ja kohviplekke (valus on vaadata isegi võõraste raamatuid, mis on halvasti hoitud). Igal juhul on raamatutel suur roll antud loos. Nad on nii vaenlased kui ka sõbrad, kuid lõpuks on nad pigem ikkagi head ning keegi ei saa neile pahaks panna nende kerget jonnakust ja vastumeelsust inimeste suhtes.</p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQKdVXzEdDT7OZJ_t3l3oV_KkVifT0FMauKmfrurN8QfHiFdqJZbbHM3M6eCtSWa5Pgga9z615XSXTRzlx586hqYXxL-Iuzbly7i9vmN4bOqauWtGzbSP9-7y9CHkxOvtw7ZaQqn0TWEgW/s405/146109622_244960497249784_4540825319995898857_n.jpg" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="404" data-original-width="405" height="199" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQKdVXzEdDT7OZJ_t3l3oV_KkVifT0FMauKmfrurN8QfHiFdqJZbbHM3M6eCtSWa5Pgga9z615XSXTRzlx586hqYXxL-Iuzbly7i9vmN4bOqauWtGzbSP9-7y9CHkxOvtw7ZaQqn0TWEgW/w200-h199/146109622_244960497249784_4540825319995898857_n.jpg" width="200" /></a></div><p></p><p>Peategelaseks on Elisabeth Scrivener, kes on üles kasvanud raamatukogus. Kogu oma elu on ta veetnud elavate (ehk maagialoitse sisaldavate) raamatute vahel ja õppinud raamatuid tundma paremini kui keegi teine. Esimene kord, kui ta kohtas tavalist raamatut oli ta arvamusel, et see raamat on surnud. Kogu lugu oli nii nauditav kohati just sellepärast, et Elisabethiga oli nii lihtne samastuda. Ta teadis, kui olulised on raamatud ja et nendega tuleb hästi ringi käia. Terve lugu oli paksult täis raamatutele suunatud kiindumist ja eks tegelikult olegi ju raamatutel kõigil oma elu ja hing ning Rogerson tõi selle lihtsalt elavamalt välja.</p><p>Raamatutega käis Elisabeth küll väga õrnalt ringi, kuid kõige muuga läks natuke hapramini või noh, tema võis ju üritada kõike õigesti teha, aga välja kukkus nagu alati. Elisabethil oli oskus kutsuda pahandusi ligi, sealjuures suutis ta pea kõike, kaasa arvatud katuselt alla kukkumist. </p><p>Kui ühel ööl ärkas Elisabeth üles ja avastas, et ühte võimsamatest raamatutest on kahjustatud, nii et raamatu asemel on koletis (nagu ma mainisin, siis raamatud muutuvad vihaseks, kui neid kahjustada), siis pidi ta tegutsema hakkama. Koletist on sisuliselt võimatu raamatuks tagasi muuta, nii et kahjuks tuleb koletis tappa ja leppida, et antud raamat on igaveseks kaduma läinud. Elisabeth jäi siiski natuke hiljaks ja koletis suutis paari inimest vigastada. Kuidagi lõppes kogu see segane öö sellega, et Elisabeth pandi luku taha ja kutsuti maagid teda ära viima, et ta saaks vastava karistuse.</p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTM2vjLBfOjkqzc5AR3LQ1KLI31fVFHdwn4TODFSmZ90X10VPrOV7ZI8oXT12Tly_AG9CIzmkF-gkO3I2CJlefcHI_686dGdS1Ll2b2ML_aJe8dzLbJyIwxAXs7O6lITO-EnKeYJp1kLs8/s404/145490073_718277052164414_3598952839001068817_n.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="404" data-original-width="404" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTM2vjLBfOjkqzc5AR3LQ1KLI31fVFHdwn4TODFSmZ90X10VPrOV7ZI8oXT12Tly_AG9CIzmkF-gkO3I2CJlefcHI_686dGdS1Ll2b2ML_aJe8dzLbJyIwxAXs7O6lITO-EnKeYJp1kLs8/w200-h200/145490073_718277052164414_3598952839001068817_n.jpg" width="200" /></a></div>Kohtades maag Nathaniel Thorni, peab Elisabeth oma maailmavaadet muutma hakkama. Siiani oli ta uskunud, et kõik maagid on halvad (natuke tundus see lugedes ebaloomulik, sest maagiaraamatud on ometigi nii armastatud tema poolt, aga maagia kasutajad on vihatud), kuid nüüd hakkab ta selles kahtlema. Võibolla mõni maag on ikkagi hea?<p></p><p>Lugu illustreerivad võrratud karakterid. Alustades Nathanieli salapärasusest (või siis tema teenri salapärast) ja lõpetades Elisabethi jonnakuse või meelekindlusega. Ma ei oskagi täpselt sõnastada neid isiksusi, kuid igal juhul leidub palju itsitama panevaid vestlusi. Üks kõrvaltegelane suudab isegi öelda tuntud ja kurikuulsa lause: </p><p>"What could possibly go wrong?" </p><p> </p>Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-12857520925639685282020-04-20T19:05:00.003+03:002020-04-20T19:05:59.930+03:00Hea uus ilm!<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsrnBGJHVxE3Qu2GNETWNHyF3mZmea7A1Q4kzLDJ1DAxTZRWkYDln9yNGNEbpg4OMMaBMphSHPyoeOoVqC8w4xbcTcL_gv7ymo1CQvYNvtYis3WJmvyhogqvSLts6j3y_OXi6tMp39-0I/s1600/hea+uus+ilm.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsrnBGJHVxE3Qu2GNETWNHyF3mZmea7A1Q4kzLDJ1DAxTZRWkYDln9yNGNEbpg4OMMaBMphSHPyoeOoVqC8w4xbcTcL_gv7ymo1CQvYNvtYis3WJmvyhogqvSLts6j3y_OXi6tMp39-0I/s320/hea+uus+ilm.jpg" width="240" /></a>Hea uus ilm! Öelda on nii palju, et alguspunkti leidmine muutub kole keeruliseks. Olgu, alustame algusest. Võib olla ma ei ole selle loo täpne sihtgrupp, kuid võib ka olla, et ma olen täpselt see, kes autoril mõttes oli, kui ta lugu kirja pani. Igal juhul kärises lugu minust läbi, lõhkus midagi ning jättis andmata need kivid, millega olematu taas üles ehitada.<br />
<br />
Või tegi seda Shakespeare? Olen ma ju ise kasvanud sarnases refleksiloome keskuses. Mul oli nimelt ääretult kole käekiri, kui ma kooli läksin. On tänaseni selline isikupärane ning mõne meelest kole, teise meelest loetamatu, kuid tol ajal, aastal 1986, arvati, et sellised koleda käekirjaga lapsed peaksid oma käekirja harjutama rohkem kui teised. Kasvatame kõikidele kandilised pead! Iga päev tuli lisaks tavapärastele kodutöödele ka kümme rida mõnest raamatust vihikusse kirjutada. Ühel õppeaastal tegime me seda suisa koolis. Pärast tunde istus ludridevoor klassis ja muudkui kirjutas raamatust vihikusse ümber. Aga mul oli erakordselt väike käekiri ning ma pidin alati pea poole rohkem kirjutama kui teised! Olgem ausad, iga negatiivne kommentaar selle käekirja kohta muutis teksti vihikus häbenevalt veelgi väiksemaks, olles oma tipphetkel loetav vaid siis, kui kirjavahendiks oli erakordselt terava otsaga pastakas.<br />
<br />
Ma õppisin armastama luuletusi, sest nendel lõppes rida seal, kus autor ütles! Neid oli nii palju ja nii erilisi ning osa neist suutsid muuta mu käekirjaharjutuse märksa vähem piinarikkaks. Ühel hetkel raalis õpetaja muidugi välja, miks ma luuleraamatuid kasutan ning keelas selle ära, aga tolleks hetkeks oli reflektoorne rahulolu loodud ning hilisem proosatekstiga loodud ümberkirjutamise piin ainult kinnistas sooje tundeid poeesia vastu. Pole siis ime, et kui mu õde tuli koolist ja vandus ning ropendas, sest nad pidid „Hamletit“ lugema ja see on mingi „nõder lugu ja pealegi veel riimitud nagu ei oskaks tegelased normaalselt rääkida“, haarasin ma joonelt raamatu ta käest ja lugesin ise. Seejärel läksin kohalikku raamatukokku ning seal, ühel ülemisel riiulil, olid Shakespeare’ kogutud teosed. 12-aastane mina neelas neid lummaga, mis ilmselt ei erinenudki nii väga palju sellest, millega John Huxley raamatus neid luges – võõrad sõnad, veidrad terminid, kummalised ühiskonnad ning probleemid, millega naiivne laps ei oska samastuda, kuid ilus, nii pagana ilus, hingeminev ja sõltuvusttekitavalt lummav.<br />
<br />
Ja siis oli see hea uus ilm, mis puges kõhedusttekitava veenvusega naha alla ja sosistas, et selles me ju elamegi. Me kasutame ehk veidi teist terminoloogiat, kuid introverdi rabelemised selles ekstravertide maailmas on olemuslikult väga sarnased. Kõik on kõigi oma! Hei, sa istud siin ja loed raamatut, järelikult sa ju lausa ootad, et sinuga suheldakse!? Kuule, me oleme samas ruumis, ma siis räägin sinuga! Aa, sa ei taha suhelda, aga nüüd? Mul on suur isiklik ruum ning rohkem kui sageli leian ma end vestluspartnerist taganemas. Selline tants, et vestleme ja ma taganen pool sammu, mille peale tema astub järgmise lause ajal pool sammu lähemale ja mina taganen jälle, tundes vaikivat hirmu läheneva seina saabumise ees.<br />
<br />
Inimene ei pea iial olema üksi! Kõik on kõigi oma! Meil on teine terminoloogia. Meil on kiirenev sotsiaalne aeg, mida nii paljud peavad paratamatuseks, kuid kas see ikka on? Kas inimene, kes soovib rahulikult millessegi süveneda, on tõesti teistest halvem? On see koht, kus sildistada „autistiks“ või pigem miski, mida ehk võimaldama peaks? Ma lugesin eile artiklit lammutamistoast, kus raha eest on võimalik kuvaldaga vanu nõusid lõhkuda, ja mõtlesin oma isa pragmaatilise mõtlemise teravusele. Kui majas oli kaks teismelist tüdrukut, toodi sügisel koju pikemad halud kui katlasse läksid. Nende halgude pooleks saagimine oli nii meditatsioon kui enda välja elamine samal ajal. Aga see ei vii majandust edasi! Palju paremini liigutab raha, kui sa ostad sisse teenuse halgude saagimiseks ning seejärel lähed ja kulutad enda maandamiseks kuvaldarentimise raha. Ära koo endale isikupärast kampsunit! Osta kampsun kiirmoe poest ning mine seejärel meditatiivsesse treeninggruppi – saad olla teistega koos (ja panna raha ringlusesse). Kõik on kõigi oma! Teeme kõike koos. Ära mõtle! Ära unista! Mine ja tarbi ja ole õnnelik! Ja kui sa ei ole, siis järelikult ei suhtle sa piisavalt, ei kuluta piisavalt, ei ole veel õige. Ilmselt hakkan ma vaikselt maksma selle kolmekordse elu eest, mis täisealisena, kirjanikuna, täiskohaga töö kõrvalt ülikooli minemisega kaasa tuli. Õnneks on lootust, et see saab kevadel läbi ning siis saab taas omaette introvertima hakata – unistamisele, maailmaloomele ja kirjutamisele keskenduda.<br />
<br />
Kõik on kõigi oma! Kõik on kõigi hinnata, mõista ja hukkamõista. Kui ei mõisteta, pole loll mitte mõistataja, vaid mõistatuse üles seadja. Kõik on kõigi oma! Niivõrd kõigi oma, et nende teadusharudegagi, mis vaid ühe kultuuriruumi nurgakesega tegeleb, ei peaks teaduse pingelist raha jagama. Folkloristika räägib ju ainult ühest rahvast ja tema mälust, seega soodustab eraklikkust ega saa olla soositud. Pealegi on see vana! Miks peaks kaasaegne maailm millegi sellisega tegelema? Millised on kasumid!? Kuidas saaks seda müüja nii, et tarbija raha välja käiks? Vanaema ümisetud unelaulu eest ei maksa ju keegi. Seda peetakse enesestmõistetavaks, seega juurime sellise majandust pidurdava nuhtluse välja!<br />
<br />
See lugu, väidetavalt ulmelugu, kuid hirmuäratavalt realistlik olevikukirjeldus nagu oleks Huxley 1932. aastal omanud väikest binoklit, millega tulevikku vaadata. Ainult, et Huxley andis oma loos väljapääsu, muutis ühe lausega täiuslikult düstoopilise reaalsuse utoopialaadseks. Ma parem ei anna vihjeid, kuid olgu siia öeldud, et ma armastan Huxley loodud Islandit. Ainult üht asja ei suutnud Huxley sealt minevikust saja aasta peale ette näha, mõista või kujutleda. Tema peamistest tegelastest mehed on kõik alfa pluss ja naised beeta miinus. See on üks detail, mis on õnneks muutunud. Meie tänases ühiskonnas, olgu see halb või hea, võib naine kuuluda alfade hulka ning olla sellisena aktsepteeritud nii naiste kui meeste poolt.<br />
<br />
Aga minu eriline kiitus läheb hoopis tehnilisele teostusele. Ma naeratasin iga sõna lugemise ajal, sest need olid nii ilusasti kirja pandud. Põhimõtteliselt anti lugejale 100lk loengut maailma toimimise kohta, kuid kuna fookus oli loengut kuulaval tudengil, ei läinud see kuivaks, üksluiseks ega targutavaks. Kohatised lause haaval tegevuspaigavahetused mõjusid lummavalt ja emotsiooni võimendavalt ning isegi lõpulause oli NII ilus, et muutis loo lõpu peaaegu õnnelikuks. Minu sügav kummardus selle teose ees.miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-5773292265813507762019-06-25T20:46:00.000+03:002019-06-25T20:46:10.661+03:00Uhkus ja eelarvamus<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1KmS5cnJwbcpauwpLyBEp7FHjK1QoG-DH7ni9YzXQJ_Zc5lSBnqh5Gws8BjAgbJUOjZ4d_SFi7qwh7XshPRQvpZlHCc3E0qiMHwceK-HcsBnNXCQeQ5Uu3Tvs1wnSzAtN64A8gfQ4ZMUs/s1600/uhkus-ja-eelarvamus.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="611" data-original-width="401" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1KmS5cnJwbcpauwpLyBEp7FHjK1QoG-DH7ni9YzXQJ_Zc5lSBnqh5Gws8BjAgbJUOjZ4d_SFi7qwh7XshPRQvpZlHCc3E0qiMHwceK-HcsBnNXCQeQ5Uu3Tvs1wnSzAtN64A8gfQ4ZMUs/s320/uhkus-ja-eelarvamus.jpg" width="209" /></a>Kaks aastat pole keegi midagi postitanud, kuigi võiks ju. Ma siis üritan uuesti oma lugemiselamusi postitama hakata.<br />
<br />
Vahepeal on loetud nii palju, et ei teagi kohe, millest kirjutada tahaks, kuid millestki nagu tahaks. Võiks kirjutada mõnest noortekast või sellest, kuidas ma kirjanduseksami jaoks pidin lugema läbi hunniku kohustuslikku kirjandust. Kuid kirjutaks hoopiski ühest armastusromaanist.<br />
<br />
"Uhkust ja eelarvamust" hakkasin ma lugema, sest mulle jäi Londoni reisil kaks aastat tagasi näppu üks raamat, mille kaane peal oli lohe (Elle Katharine White "Heartstone"). Umbes aasta tagasi jõudsin ma lõpuks selle lugemiseni ka ning mulle ülimeeldis. Hiljem sai tagakaane pealt loetud, et antud romaan on kirjutatud Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse põhjal ehk siis tekkis huvi, mis seal "Uhkuses ja eelarvamuses" ikka seisab. Varem oli see minu jaoksolnud lihtsalt üks klassikaline armastusromaan, mida vist väga lugeda ei sünni.<br />
<br />
Igal juhul otsustasin, ma selle läbi lugeda. Algul mõtlesin proovida inglise keeles, kuid tuleb välja, et 18.-19. sajandi inglise keel ei olegi nii lihtne ehk otsustasin eestikeelse tõlke raamatukogust laenutada.<br />
<br />
Oma suureks üllatuseks avastasin ma, et tegu on täitsa normaalse looga. Või noh - isegi väga hea looga. Võibolla ei ole ma just erapooletu hindaja, kuid mulle väga meeldis. Mr. Darcy on täpselt selline, milline on peaaegu iga tüdruku unelmate mees ning Elisabeth on selline, milline iga tüdruk olla tahaks. Lugu ei ole lihtsakoeline. Kõik tegelased on läbimõeldud ja käituvad loogiliselt.<br />
<br />
Üks negatiivne asi on ka muidugi öelda. Kui igas raamatus, mis mulle meeldib, leidub neid kohti, mida ma hiljem sirvida tahan, siis selle raamatuga ma ei suuda välja mõelda, mida ma üle lugeda tahan. Kui ma näen riiulis "Uhkust ja eelarvamust", siis ma alati võtan selle sirvimise jaoks kätte, kuid ma ei tea, mida sirvida. Tahaks nagu kõike üle lugeda ning ma ei suuda välja mõelda seda kõige tähtsamat või armsamat momenti, mida lugeda.<br />
<br />
Kokkuvõttes on tegu ülitoreda ja armsa armastusromaaniga. Minu jaoks ei olnud see ilmselt viimane kord, kui ma seda lugesin ning oma varasemaid mõtteid pean ma sööma, sest kõlbas küll lugeda.Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-66313645641412718032017-05-07T11:00:00.001+03:002017-05-07T11:00:54.385+03:00Taeva orvud<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_4MgfhJ4NdP65i_4CjuyxltIsboHhlOi3cJHapyhQlLoVRelxuFduCzGweH3Hq7woEuIMZ85IC_FFYnbj5BqEza09eIMhbfnkf1h8WTCtETPmab8V9iM8WXEoj3nIsN0_-hn6pqwiTeOu/s1600/e-raamat-taeva-orvud-sari-orpheuse-raamatukogu.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_4MgfhJ4NdP65i_4CjuyxltIsboHhlOi3cJHapyhQlLoVRelxuFduCzGweH3Hq7woEuIMZ85IC_FFYnbj5BqEza09eIMhbfnkf1h8WTCtETPmab8V9iM8WXEoj3nIsN0_-hn6pqwiTeOu/s320/e-raamat-taeva-orvud-sari-orpheuse-raamatukogu.jpg" width="201" /></a>Tore lugu, aga mul on tõsine hirm inimkonna tuleviku pärast. Ma väga loodan, et inimesed on targemad, kui selles raamatus... kuid isienesest on natuke armaski, kui Newtoni seadusi võrreldakse armumisega:<br />
<br />
<i>See illustreerib mu väidet. Sina võtsid kõike sõnasõnalises mõttes, nagu seadusi, mis juhivad elektririistu ja mida võib selles raamatus kõikjal leida. "Kaks keha mõjutavad teineteist jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga." Kõlab nagu lihtne füüsikaseadus, eks? Mitte midagi selletaolist; see oli esivanemate poeetiline kõneviis, kes ei suutnud väljendada läheduse seadust, mis juhib armastuse emotsiooni. Osutatud kehad on inimkehad, mass nende suutlikus armastada. Noortel inimestel on tugevam võime armastada kui vanadel; kui nad pannakse lähestikku, nad armuvad, aga kui lahutatakse teineteisest, läheb see varsti üle. "Mis silmist, see südamest." Niisama lihtne see ongi. Aga sina otsisid sealt mingit sügavamat tähendust.</i><br />
<i><br /></i>
Muidugi pole teaduste tundmine ainus tore osa.<br />
<br />
Raamatul oli ka väga tore "õnnelik" lõpp. Inimkond sai päästetud ja puha. Leiti isegi elukskõlbulik planeet. Minu arusaamade kohaselt küll väike kamp inimesi ei suuda inimkonda päästa, aga mida mina ka tean. Aadam ja Eeva suutsid ju seda, siis miks natuke suurem grupp ei peaks hakkama saama (kuid räägime siiski umbes 10-st inimesest).<br />
<br />
Muidugi tuleb veel ära mainida, et feministid ei tohi seda raamatut lugeda. Kogu feministide töö on Heinleini visandatud tulevikus kadunud.<br />
<br />
Aga kui kogu eelnev jutt välja jätta, siis väga hea raamat ja soovitan kõigile :D<br />
<br />
<br />Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-89757129142654528842017-05-05T23:30:00.000+03:002017-05-05T23:30:40.853+03:00Võlukunsti värv<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTSwnVNxzN2v92FEVZo0mdmug_j_ZofYE8esPf7SYXkDP3XI_Y8ZDMWuuM9MfH1YV_GRxYzloJheEtxj7SxfKxAJuerZlqPHXI3vL5JB55JF3AntnBiJ5rarKtv4Vk_ahURItsUe1Hp6Wd/s1600/2345.jpeg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTSwnVNxzN2v92FEVZo0mdmug_j_ZofYE8esPf7SYXkDP3XI_Y8ZDMWuuM9MfH1YV_GRxYzloJheEtxj7SxfKxAJuerZlqPHXI3vL5JB55JF3AntnBiJ5rarKtv4Vk_ahURItsUe1Hp6Wd/s320/2345.jpeg" width="230" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tegelikult on pildi lisamine üsna mõttetu,<br />kuna sellel on väga palju erinevaid trükke.<br />(goodreadsi andmetel 147 (ka eesti keeles<br />on rohkem kui üks))</td></tr>
</tbody></table>
Jõudsin ka siis lõpuks Pratchettini :D<br />
<br />
Jube hea! Ülinaljakas! ning kas ma juba mainisin, et jube hea!<br />
<br />
Tegelikult hakkas mul Rincewindist täitsa kahju, kuna kõik, mis ta tegi, kukkus läbi. Ta ei suutnud rahulikult elada, ega ka mitteelada. Isegi maailma äärelt ei suutnud ta alla kukkuda!<br />
<br />
Rohkem ma ei spoili.<br />
<br />
Maailm on äge, aga muidugi kellele ei meeldiks maailm, mis on lapik ning nelja elevandi peal, kes omakorda on kilpkonna peal (NB: A'Tuini sugu on teadmata).<br />
<br />
Ma tahan liiga paljudest asjadest kirjutada, aga lühidalt kokku võttes: raamat oli jube äge ja väga hästi kirjutatud. Rincewindist hakkas kahju, kuna ta ei suutnud isegi surma saada. Lemmik tegelane on aga vaieldamatult Surm (tegelikult on vanaema Weatherwax ka üliäge, aga teda ei ole veel selles raamatus)... tegelikult oli Pagas ka super nunnu ja ka temast hakkas kahju, sest nii pea, kui ta hakkas oma omaniku lähedale jõudma kadus too jälle teise maailma otsa. Ja ma vist ei oska lühikokkuvõtteid.<br />
<br />
Pratchetti tegelased on kõik viimistletud ja huvitavad. Kui üks tegelane on pooleldi loll ja ilma igasuguse alalhoiuinstinktita seikluste otsija, siis on ta seda igas olukorras ja püsivalt (teatud autoritele võib ette heita, et tegelased teevad asju, mis ei lähe nende üldise iseloomuga kokku). Võrdlused ja isikustamised on super head ning üldse on väga hea raamat... aga ma vist olen liiga palju aega oma emaga veetnud, kui ma panen selliseid asju tähele :)<br />
<br />
Ühesõnaga ülihea raamat! Soovitan kõigile. Naerda saab palju ning lugu on huvitav.<br />
<br />
(Ma vist tegelikult ei pea soovitama, kuna kõik fantaasiafännid on seda juba suure tõenäosusega lugenud.)<br />
<br />
<br />Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-9541381123248532042017-03-05T21:30:00.001+02:002017-03-05T21:33:05.220+02:00Novembriöö kirjad (autorinurgake)<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdroaPqrIJlGAlqxO_8djlN_iVvkg-KXad2e8_jMv-eJhebbUqTuK9Ps5PabLitEbZ8VY6D63o7nDwgaxeGUQEx0g8BhIbWwQ-z3hf3weo6U8RQr-g57UzaEViEAfg58d4oc-jl8qjyRU/s1600/novembri%25C3%25B6%25C3%25B6.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdroaPqrIJlGAlqxO_8djlN_iVvkg-KXad2e8_jMv-eJhebbUqTuK9Ps5PabLitEbZ8VY6D63o7nDwgaxeGUQEx0g8BhIbWwQ-z3hf3weo6U8RQr-g57UzaEViEAfg58d4oc-jl8qjyRU/s320/novembri%25C3%25B6%25C3%25B6.jpg" width="180" /></a>Vabariigi aastapäeval tehti mulle noomitus, et ma ei ole oma uue romaani ilmumisest üldse teada andnud. Ausalt, tegelikult alustasin ma siinset blogipostitust kohe, kui olin oma autorieksemplarid kätte saanud. Ma tahtsin tol hetkel veel rääkida sellestki, et kuigi kõvakaanelistel raamatutel on mitmeid eeliseid (soliidsus, väiksem vigastuseoht seljakoti põhjas reisides, paremini väikestesse kottidesse mahtuv,...), on sel ka üks tõsine miinus - kaal. Poekott ühes käes ja autorieksemplaridega kast teise käega puusale <br />
toetumas, oli ka lühike tee pakiautomaadi juurest koduni piinavalt pikk. Aga elevust oli palju ja kaas minu meelest armas (ei, see ei tulnud üldse esimesel katsel ja pole ka see, mida ma kirjutades ette kujutasin - kirjutamise ajal oli mu silme ees verine äralõigatud sõrm kahe tätoveeringuga). Mingis mõttes annab just see kaas loo olemust kõige paremini edasi - piirav ja edasipürgiv samaaegselt.<br />
<br />
Aga natuke loost ka, mingi sellise nurga alt, mida lugedes ehk ei näegi. Esmalt tuli tehas. Tehas, mis muudab osaliselt igal kuul oma asukohta. Tehas, mis seob enda ümber hiiglasliku teaduskeskuse, tehasetööliste eluasemed ning muu meelelahutuse selle ümber - tehaselinn. Hiiglaslik tehaselinn siinsamas Eestis.<br />
<br />
Ma ei hakka siia vahele rääkima, kuidas tehase juurde ilmus Keire ning sellest, millised seigad esimesena mõttes kuju võtsid, saab lugeja kindlasti isegi aimu. Nii ma ju kirjutangi - mõttes joonistub maailm, joonistuvad mingid pidepunktid, detailid või dialoogid ning seejärel hakkan ma lugu vasakult paremale kirja panema. Aga enne kui Keire oma elukaaslasele mõeldud kirju sõnasõnaliselt kirjutama hakkas, joonistas minu mõte maailma edasi. Kujutage ette, et homsesse Eestisse rajatakse miljoni elanikuga tehaselinn. Milliseid turvameetmeid peab omama linn? Milliseid Eesti? Aga kui tehas tegeleb millegi sellisega, mis potentsiaalselt ohtlikuks võib osutuda? Kuidas meie, kes me tehaselinna ei sobituks, seda kõike siit, väljast poolt linna, vaatame?<br />
<br />
Kogu seda mõttekeerutust hakkas viimaks peategelane oma mina-mätta otsast kirja panema. Tema ei ole mina, tema elukogemus ja maailmanägemus pole päris see, mis minul, aga sellest tema oma mättast vaadatuna ta ju lugu jutustab - tuues teravamalt välja talle olulisema ning mainides vaid vihjamisi seda, mis tema meelest ebaoluline või temale ja kirjade saajale liigagi hästi selge. Aga seda kõike kirja panna oli pagana põnev! Mäng, mitte ainult maailma ja tegelastega mängimine, vaid ka vormiga mängimine. Mina, kes ma üldjuhul väga mina-vormis kirjutatud raamatuid ei armasta, õppisin esimeses isikus kirjutatud lugude hingeelu hoopis teise nurga pealt tundma ning seda enam on mul hea meel, et teisedki Keire lugu hindasid (II koht Tänapäeva romaanivõistlusel 2016).<br />
<br />
Njahh, selle võistlusegagi oli ju tegelikult täitsa omaette lugu. Loo esmaversioon oli mul juba ammu kirjas (kuivõrd kahte aastat saab pikaks ajaperioodiks nimetada), kuid mulle endale see lugu veel nii väga ei meeldinud ning ma polnud selle lugeja olemasolus üldse kindel. Aga siis jõudis minuni selle toimunud võistluse info ning pisike hääleke ütles, et just see võistlus võik olla just selle konkreetse loo kodu. Pühkisin käsikirjalt tolmu, tuletasin arvutile meelde, et ma tegelikult ei ole seda faili hüljanud ning asusin uuesti tööle. Kirjutasin ümber loo lõpu, lisasin siia ja sinna, kustutasin kolmandalt kohalt nii, et lõpuks jäi alguse ja lõpu vahele lugu, mida mul endal oleks vähemalt meeldiv vahel sirvida. Ehk jagub seda meeldivust teistelegi lugemiseks.<br />
<br />
On tehaselinn, hiiglaslik ja samas vaatleja silma eest varjatud. Ja siis on Keire, tüdruk, kes kolis hiidlinna ning jäi sinna lõksu, mitte just igaveseks, kuid piisavalt pikaks ajaks, et see tema mõtteid ja maailma väänutaks.<br />
<br />
<i><span style="font-size: x-small;"><span style="color: white;">. </span> Kui ma väike olin, rääkisime koolis tihti, et läheme suureks saades kõik Tamsallu elama. Mäletad, tol ajal püüti linna võimalikult palju eestlastega kaetud nurgakesi tekitada! Muidugi teadsime me sealsetest, muu riigiga võrreldes, hiiglaslikest palkadest ja teaduskeskusest, mis hakkas maailma parimatele silmi ette tegema. Me teadsime, naersime ja lubasime valjul häälel, kuid sisimas olime ikkagi kahevahel. </span></i><br />
<i><span style="font-size: x-small;"><span style="color: white;">.</span> Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv.</span></i>miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-69607877659838764932017-01-27T16:58:00.002+02:002017-01-28T09:09:12.225+02:00Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust kaOn juhtunud see, mis vahel ikka juhtub ehk peotäis raamatuid on mu peas sõlme läinud ning nende vahele on aja jooksul pikitud veel teisigi lõngu. Eks ma püüan siin nüüd midagi neist lahti harutada ja kes viitsib, võib kaasa mõtiskleda.<br />
<br />
Algatuseks mainin ära mõtte, mis paar päeva tagasi end ajus sõnastas: minu jaoks on kosmoselaev ainus loomuliku düstoopia tekkimise paik - selgelt eraldatud nii ajas kui ruumis ning kuna see on fikseeritud tehnilise seisu pealt teele läinud ja ajab läbi piiratud ressurssidega, siis on suured kõvergumised üsna kergestihoomatavad. Muude düstoopiakirjelduste juures on vaja midagi enamat (olgu, viimase aasta maailma poliitikas on tõestatud mu eelnevate sõnade nõrkust, aga optimist minus nii lihtsalt alla ei anna)<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHgyacBodzuirgXU64fqTfR_R-d86dZnJBvxi1VA2c0yYc2aZbi_LEs-pt1g4RS8Kw6SstFnhK9DcnDoTQxPy20IUPc0QhzYKeetWeGp19xdL1s-4CFEXvzYGTYKBtQJSZY7awK_Uy3NQ/s1600/inside+out.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHgyacBodzuirgXU64fqTfR_R-d86dZnJBvxi1VA2c0yYc2aZbi_LEs-pt1g4RS8Kw6SstFnhK9DcnDoTQxPy20IUPc0QhzYKeetWeGp19xdL1s-4CFEXvzYGTYKBtQJSZY7awK_Uy3NQ/s200/inside+out.jpg" width="126" /></a>Eelmise aasta jaanuaris lappasin läbi sõbra raamaturiiuli ning leidsin sealt senilugemata Maria V Snyderi raamatu "Inside Out". Sirvisin raamatu tagakaant, lugesin natuke algust ning nii see raamat minuga koju jalutaski. Minu varasem kokkupuude Snyderi loominguga tuli läbi Ixia kroonikate, mis on selgelt noorele naislugejale suunatud fantaasiaraamatute sari ning eks ma sellelt pinnalt hindasin ka seda raamatut. Lõppeks oli ju tegelane noor naine (17-aastane).<br />
<br />
Tõsi, tegemist polnud enam maagilise fantaasialooga, vaid pigem teadusulme alla liigituva raamatuga. Nagu ma mõni aeg hiljem teada sain, on selliste lugude jaoks termin "põlvkonnalaev" - ehk siis avakosmoses kihutab edasi üks hiiglaslik laev, mille sihtpunkt on järgmine planeet. Laev, mis on teel olnud juba sadu aastaid ning mis arvutuste kohaselt peaks veel vähemasti viis korda sama palju aega teel olema.<br />
<br />
Aga alumise korruse rahvas seda ei tea. Ehk oli selle laeva teadlikkus algul milline tahes, kuid mingil hetkel toimus laevas suuremat sorti mäss, mille tulemusena üks ülemistest perekondadest juhtimise enda kanda võttis ning vaikselt ja aegamisi kättesaadavat infot manipuleerima hakkas. Selleks ajaks, mil loo sündmused aset leidma hakkavad, on tekkinud kaks klassi - nö aadlikud, kes elavad kahel korrusel (ruumipuuduse vältimiseks on sisse seatud tugev laste arvu piiramise programm) ning abipersonal, keda on hunnikute viisi rohkem, kuid elavad ka kahel korrusel ning tegelevad mustema ning ajusid mittenõudva tööga. Kaks klassi omavahel ei suhtle üldse (välja arvatud siis see korda hoidev perekond, kes põhimõtteliselt hoiab ka suhtlemist ära).<br />
<br />
Alumiste seas on levinud uskumus, et kui nad torustikest välja jõuavad, leiavad nad eest haljendava ja rohelise paradiisi. Ja seda torustikust välja pääsemise ust peategelane algul fanaatiliselt otsibki. Kõik muu tuleb hiljem - laevapööre ja armumine ja palju muudki, mis ühe hoogsa noorteka juurde kuulub. Möödaminnes leiavad nad laevalt korruseid, mida keegi pole välja ehitanud (materjalid on olemas, sest teeleasumise hetkel oli kole kiire, kuid valmistuti ilusasti selleks, et rahvastiku arv laeval kasvab aja jooksul - oligi määratud kasvama). Täitsa ok lugemisega ulmekas, mis isegi väga ei karjunud.<br />
<br />
Siis läks mõni aeg mööda, päris mitmed arutelud jäid tol eelmisel kevadel silma, kus küsimuse all oli ulme kui noortekirjandus või mitte. Samamoodi käis läbi üksikute romaanide kohta vihjeid, et üks või teine on ikka nii noortekas ning läks ühest või teisest lugejast kaarega mööda. Nuh ja kui mu enese esimene romaan sai mitmelt kohalt hinnangu "noortekas", siis pani see mind ainult veelgi teravamalt kõiki taolisi arutelusid vaagima. Ma ise ei kirjutanud noorele lugejale, vaid pigem mõttega "võib sobida ka noorele".<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTSGnYg-qFN59_VJpQUTOSwErMtJA9JYalGvcjW3je7H_VgQSJlUrN3Hkth59ss1qHkBWmhQ2ZiL8WhBt3Laqku4FQwq92RIZOQxVaeCcPARExOmsJXEAy4dQGR3Zg-Uff99Ysc2-Pqg4/s1600/taeva+orvud.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTSGnYg-qFN59_VJpQUTOSwErMtJA9JYalGvcjW3je7H_VgQSJlUrN3Hkth59ss1qHkBWmhQ2ZiL8WhBt3Laqku4FQwq92RIZOQxVaeCcPARExOmsJXEAy4dQGR3Zg-Uff99Ysc2-Pqg4/s200/taeva+orvud.jpg" width="126" /></a>Igal juhul, kui mulle suvel Robert H. Heinleini "Taeva orvud" kätte sattus, tabas mind emotsiooni kordus. Samamoodi põlvkonnalaev, millel üht teist oli tuksi läinud - oli väljaehitamata korruseid ja nurgataguseid, oli kunagiste jamade tõttu unustatud ajalugu. Oli noor peategelane, kes armastas uurida ja ronida laeva sellistes osades, mida korralikule inimesele sündsaks ei peetud. Tõsi, siin olid nö korralikud talupojad ja väljaheidetud mutandid need kaks vastandlikku leeri. Ometigi ei pea keegi Heinleini (ok, kindlasti keegi peab) lastekirjanduseks ega ka noortekaks. See on lihtsalt muhe ulmekas, mille peategelane on algul noor.<br />
<br />
Iga leheküljega, mis ma edasi jõudsin, kasvas äratundmine ja veidrate sarnasuste hulk. Tehnilise poole pealt (ehk siis see, mis teeb ühe teadusulme teadusulmeks) oli Heinlein kindlasti kõvasti loogilisem ja selgitavam, kuid emotsioon oli paljuski väga-väga sarnane. Avastus, mida tähendab olla kosmoselaevas, mida tähendab olemine avakosmoses. Heinlein oli oma laeva juhtimise andnud ainult masinate hooleks ning võimaldanud seeläbi laevaühiskonna mandumise kuni maani, kus noor ja terav õpipoiss luges Newtoni seadusi ning kuulis oma mentori seletusi jumaliku armastuse väest. Terav ja muhe lugemine koos üsna vahetu emotsiooniga (lisanaeratus läheb kaksikutele, kelle suurim viga oli selles, et nemad uskusid kõike, mis oli raamatute kirjas - ühtmoodi nii kosmoloogia õpikuid kui ka näiteks Dumas' "Kolme musketäri").<br />
<br />
Mõlemad raamatud jõuavad revolutsioonini, mõlemad jõuavad reetmiseni ning mitte just kuigi jätkusuutlike lahendusteni.<br />
<br />
Siin maal oli mul tuhat mõtet oma emotsioonidest üks Reaktori artikkel vormida. Noortekirjandus või mitte? Võrrelda üht teisega. tuua välja ühest ja teisest, kuid mu piiratud mõistus ei suutnud piisavalt hästi sõnastada seda, mida ma mõtlesin või öelda tahtsin. Ega ma nüüdki oska, aga blogiformaat on meeldivalt vabam ning mul ongi võimalus see mull siia paljusõnaliselt välja valada.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoCJFtZcdIVBQMe9WIQSa7lglvAMgbPFXGScUTBD9qp9KxOi3G_NTy4Jt-71LiK4xZOOKDvlqGPNCCeQY0t8lsu0IKLZp9YvQC1KMkwmFOWKnxMw84d_wfTb5nVi3EKEbRiq3eOCkvX0s/s1600/aeglased+kuulid.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoCJFtZcdIVBQMe9WIQSa7lglvAMgbPFXGScUTBD9qp9KxOi3G_NTy4Jt-71LiK4xZOOKDvlqGPNCCeQY0t8lsu0IKLZp9YvQC1KMkwmFOWKnxMw84d_wfTb5nVi3EKEbRiq3eOCkvX0s/s200/aeglased+kuulid.jpg" width="126" /></a>Aeg läks ning selle aasta alguses sattus minu kätte Alastair Reynoldsi "Aeglased kuulid" ning nagu muu seas ujus mu mõte tagasi mulluste mõtiskluste juurde. Aeglased kuulid pole küll põlvkonnalaev, sest inimesed, kes seal tegutsema asuvad, on täpselt need, kes laevale pandi - peamiselt sõjakurjategijad mõlemast vaenutsenud leerist, muidu retsidivistid ja peotäis "ruumitäidet".<br />
<br />
Sõda oli just lõppemas (vaherahu välja kuulutatud, kui mitte veel kuigi jõuliselt kehtiv), peategelane sattus vaenlase kätte ja langes tolle piinamise ohvriks. Viimane asi, mida ta enne minestamist kuulis, oli abi võimalik saabumine. Järgmist korda silmi avades oli ta laevas ja ärkas krüogeensest unest. Üsna kiirelt sai ta teada, et on vanglatranspordis, teadmata, milles paganas teda süüdistatakse või mis üldse juhtunud oli. Teada on ainult, et laeva süsteemid on teinud restardi ning seetõttu on paljud "reisijad" ärganud enne kohale jõudmist (ja palju on ka sulavaid laipu).<br />
<br />
Kuna positsioneerimismajakatega ühendust ei saada, arvatakse hetkeks, et ehk läks hüppel midagi valesti ning nad on kurat teab kuhu jõudnud. Mingi aja jooksul saab selgeks, et nad on just seal, kus peavad, ainult et aeg pole enam see, mis oli. Möödunud on tuhandeid aastaid ning abi pole kuskilt tulemas - ses mõttes pole vahet, et nad on "kunagi asustatud olnud" planeedi orbiidil, mitte avakosmoses.<br />
<br />
Aga põhjus, miks too raamat mulle mulluse mõttekeerutuse meelde tuletas, seisnes mingis sisulises aspektis. Peategelane, kellest loomulikult saab laeva uus vaimne liider (mille vastu pole mul midagi, sest teiste tegelaste kaudu kirjeldatav lugu oleks tiba igavam), läheneb probleemidele pioneeriliku visaduse ja oktoobrilapse ohvrimeelsusega. Ühel hetkel tuli kange kiusatus oiata, et olen vist kogemata mõne Mehisuse sarja raamatu kätte võtnud. Õnneks pöörati sellele vint peale ning lugu lõpetati hoopis teise tooniga. Pealegi poleks minust vist viisakas soovitada noorele lugejale raamatut, kus on siherdused stseenid sees, kus meditsiinirobot põhimõtteliselt hakklihamasinaks otsustas hakata ja veel mõned taolised.<br />
<br />
Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaela murdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle.<br />
<br />
Poole raamatu pealt tuli ka väljast poolt aimdus, mis pagan selle meile teadaoleva universumiosaga juhtunud oli, kuid täpsemalt kahjuks mitte (minusugune ootaks nüüd üht täispikka romaani, mis tolle "puhastuse" lahti seletaks).<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicFP-j99Fsbbfri0oWquVn7RrP1zA5J1MxJGjK0mJ95C7A91mM7RqcrcG3kmh6sntwgVk8Td0ytSQRvsZx5BO2G8zM-GMB39z93qFxFr6t23xdGN27TO0hZ3AgBpCSMQm5YusQJn7nfM4/s1600/outside+in.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicFP-j99Fsbbfri0oWquVn7RrP1zA5J1MxJGjK0mJ95C7A91mM7RqcrcG3kmh6sntwgVk8Td0ytSQRvsZx5BO2G8zM-GMB39z93qFxFr6t23xdGN27TO0hZ3AgBpCSMQm5YusQJn7nfM4/s200/outside+in.jpg" width="126" /></a>Ja nüüd oli ka Marie "Inside Outi" läbi lugenud ning vahetasime selle sõbra riiulis järje vastu välja ehk siis Maria V. Snyder ja "Outside In". Olgu kohe algatuseks öeldud, et selle raamatu ulmeline väärtus oli kõvasti madalam kui teistel. Sarja esimese raamatu puhul oli mul tunne, et autor on natuke selle kosmoselaeva teema üle ikka mõelnud, aga siin selgus, et vähemasti kohale polnud kuigi palju jõudnud (või on selle aja sees ununenud, mis kahe käsikirja koostamise vahele jäi). <br />
<br />
Tegevus jätkub sealt, kus esimeses pooleli jäi - laevapööre on tehtud ja nüüd tuleb tagajärgedega toime tulla. Kui sa oled mitukümmend tuhat inimest tillukeses laevas mässama pööranud, siis nende rahunemine ei toimu kaugeltki nii kiirelt kui peaks. Kui sind on sünnist saati õpetatud ühtesid või teisi inimesi millekski pidama, siis faktist, et nad pole sellised, piisab küll mässu liikuma saamiseks, kuid mitte rahuolukorras teismoodi mõtlemiseks.<br />
<br />
Aga kuidagi tuli see mass allutada ilma, et keegi neist laeva sisse augu lõhkaks või midagi sama nõmedat. Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaela murdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle. Oi, ups, siin ma olen juba olnud! Eelmise raamatuga. Aga ega ma midagi teha saagi - lugemisaegne emotsioon oli kuratlikult sarnane. Ka see pioneerilik targutamine ja "hea olemise" vajadus.<br />
<br />
Muhe ja kiire lugemine, kui suudad füüsika ära unustada. Laev oli jabur ning idee iseenesest lahe. Natuke ehk kohati naivistlik, aga mis siis.<br />
<br />
Ja kui ma olin siit viimase läbi lugenud, jooksis pähe ,mõte, et kui tõmmata peenike niit iga taolise raamatupaari vahele, mis mõne teisega sarnaselt töötab, tuleks... Isegi kui ma kasutaksin ainult seda marginaalset raamatute hulka, mille ma ise läbi olen lugenud, tuleks tekkinud kangas õhu läbi laskmiseks liiga tihe.<br />
<br />
Ja sinna see läkski! Mõte, mis hakkas arenema tundest, et mingitel hetkedel kipume me lugusid liiga kiiresti YA alla lükkama või oli see hoopis mõte, et YA kirjandust kiputakse liigituse järgi alahindama, valeks pidama või oli see tolles vestluses, kus keegi "tarkpea" viskas, et kogu ulme on YA või... <br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPZ5_tJIPgLJJbRPHkXeRo-qHFVoIHneVnpbNY2iY9kIpGsgCNTb1lc2sDhL-xztP0nE_qjJ-LR_2Se72MKc-MB_khcE2LXkPUa21yPfPQVoCoGrrY_U0jBNyx9uddxjdcHVMSTh3WKrM/s1600/KR%25C3%259C%25C3%259CSALISED.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPZ5_tJIPgLJJbRPHkXeRo-qHFVoIHneVnpbNY2iY9kIpGsgCNTb1lc2sDhL-xztP0nE_qjJ-LR_2Se72MKc-MB_khcE2LXkPUa21yPfPQVoCoGrrY_U0jBNyx9uddxjdcHVMSTh3WKrM/s200/KR%25C3%259C%25C3%259CSALISED.jpg" width="126" /></a>Noh, eks iga üksik neist mõtetest on oma rolli mänginud ning kuigi ma tahtsin algul nende kahe esimese raamatu järgi just nende mõtete üle mõtiskleda, kleepusid järgmised lood end ise külge ning nüüd, enne kui ma oma loba lõpetan, panen veel ühe lokaalse düstoopia, mille kohta samuti on arvatud nii "ulme" kui "YA ulme" hulka kuulumist. Nuh, eks ta ju natuke lapsikult algaski, kuid loo kirjapanemise viis ning lõppu visatud maasikas viivad ta ilmselgelt YA-riiulilt hoopis "sünnib ka noorele lugemiseks" riiulile (nagu mu meelest kõik siinkirjutatud lood, kuigi nende täiskasvanud lugejaskond võib erineda). <br />
<br />
John Wyndhami "Krüüsalised" on kosmosest tagasi maa peale tulnud, olgu pole sinna jõudnudki. Oma postapokalüptilise loo tegevustiku paigutab ta eraldatud nurgakesse, mille elanikud usuvad oma täiendatud religiooni, hoiduvad paaniliselt mutatsioonide eest ning üritavad vähese haridusega elus püsida... Põnev lugu ja kiire lugemine ning ainus, mis mul tollele loole ette heita on, ongi lokaalne düstoopia. Aga see, mida ma tolle termi all silmas pean, tuleb igaühel endal välja lugeda.<br />
<br />
Sellegi poolest oli tegemist laheda ja mõtteainet pakkuva seiklusega, mis oma lugemisemotsioonilt seostub eelnevatega päris ilusasti. <br />
<br />
Ehk siis võtaks veel ühe mõttearenduse kiirelt kokku. Siinsetest raamatutest kaks esimest võib vist tinglikult loomulikeks düstoopiateks liigitada ning kolmanda loogilise düstoopia alla, neljas oli esimese järg ning viimane lokaalne düstoopia. Nähh, sain ka lahterdatud! Kusjuures mitte ülemäära hästi lahterdatud - ma ei armasta düstoopiaid! Kindlasti mitte selliseid lokaalseid ja poolikuid variante nagu neid viimastel aastatel palju müügihittideks saanud on, kuid põlvkonnlaevaga, mis on juba sadu aastaid teel olnud ning küllap liigub veel vähemasti sama palju, on see kuidagi muhedalt ja sobivalt kaasas käiv. Teistpidi on vist mugav... Hea küll, aitab!<br />
<br />miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-11060197445883323822016-10-10T16:56:00.001+03:002016-10-10T16:56:55.077+03:00Mina olen Surm (autorinurgake)<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEha1-frslfUzs4c1kuOYmn0ja3b5chz0W4pUb-WEXnfZxFzXSo2I-zishqtyFtQY7xXb1SuQlm4ewlIRmeTyTSXal5LwbjJ6JFO_ZApB0_QpLMcAbGcuc8jzK9d-0seRuKGajIf7hfsIoU/s1600/mina-olen-surm-e1473145244791.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEha1-frslfUzs4c1kuOYmn0ja3b5chz0W4pUb-WEXnfZxFzXSo2I-zishqtyFtQY7xXb1SuQlm4ewlIRmeTyTSXal5LwbjJ6JFO_ZApB0_QpLMcAbGcuc8jzK9d-0seRuKGajIf7hfsIoU/s200/mina-olen-surm-e1473145244791.jpg" width="132" /></a>No nii, nüüd on siis aeg teha järgmine sissekanne autorina. Noorteromaan, sel korral siis puhas noortekas - on teismelised tegelased oma igapäevases soustis (kool, sõbrad, vanemad), aga selle pisikese nihkega, et peategelane ise pole just päris normaalne. Või noh, defineerigem normaalne! <br />
<br />
Roomet on kümnendat klassi alustav noormees, kelle pea lõikab pigem reaalainetes ning kelle mõistus naerab igasuguse ülemäärase religioossuse ja esoteerika peale. Maailm on lihtne ning peaks alluma füüsikaseadustele. Ja ometi, kõige selle tavapärasuse juures näeb ta surma, näeb elude pikkusi, eesseisvaid ohte ning vältimatuid kukkumisi. Esimese hooga, kui kogu jama alles algas, ei varjanud ta sõpradegi eest oma mõtteid, kuid üks asi viis teiseni ning üsna kibeda südamega jättis ta põhikooli lõpuga koduse Lihula maha, kolis vanatädi juurde Viljandisse ning astus Viljandi Gümnaasiumisse. Selle koha pealt raamat algabki, kuid igasuguseid sisukokkuvõtteid ja põnevaid reklaamlauseid saab mujaltki lugeda. <br />
<br />
Eelmise aasta septembris sattusin ma sületäie tõlgitud noortekate peale, mis tekitasid küsimuse, et kuidas pagana moodi on see ikkagi võimalik, et peategelane, kes alguses on täitsa tavaline (ehk keskmisest veidi nohiklikum), avastab endas korraga võimed (teate küll, ikka sellised hullumeelsed võimed - temast saab parim deemonikütt või haakub mingi nõiakogukonnaga või leiab oma vampiirid või...), käib sellegi poolest rahuliku südamega koolis edasi ning mitte keegi ei märka. Olgu, no ei ole eriti sõpru, aga pagan võtaks, kui sa viibid klassikaaslastega päevad läbi lähestikku, keegi ju ikka räägib sinuga vahel, keegi märkab sind eemalt. Sa ei ole maailmas üksi, vahet pole kui suurel määral üks teismeline hing nii arvata võib. Noh ja kuidagi läks nii, et ma tahtsin ise proovida, et kuidas mina siherduse olukorra lahendaksin. Nende punaste kaante vahele see mõte siis saigi.<br />
<br />
Ma vist ei pea hakkama rääkima, mis seos mul Viljandiga on, kuid viimase tõuke andis mu armas õde, kes täiesti alatul moel mind mullu Viljandisse linnajooksule lohistas. No, mis see siis ära ei ole, mingi 10,4km!? Selle kas või roomab lõpuni. Ja siis selgus tõsiasi, et kõik võimalikud Viljandi mäed olid raja sisse joonistanud ning minusugune diivanikaunistus tõepoolest roomas pool maad. Surin ja roomasin... Aga seda kauem oli mul aega oma loole mõelda ja keskenduda.<br />
<br />
Ja selle mõtlemise tulemusena sündis žanrilises mõttes YA urban fantasi ehk eestikeelsena: noorte fantaasialugu kaasaegse ühiskonna kastmes.<br />
<br />
<span style="font-size: xx-small;">Mine tea, äkki meeldib see lugu kellelegi nii palju ka, et piiks hirvelossi panna.</span>miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-49405727442992032472016-10-04T12:35:00.001+03:002016-10-04T12:51:41.473+03:00Väljajuuritud<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghTAyXCy-vFYcX-dTLj6RksVYq3S__WuV9179Kp_IK8cQs9R0tIW6drRC1PB6gk7PCpsk4h2HAcfaNS7jJqZ7jbxU62OgxnS5h1h4DLIEn6TWFEAazNiuHcMLgqtj3AE_-SlZr9w3eXFU/s1600/v%25C3%25A4ljajuuritud.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghTAyXCy-vFYcX-dTLj6RksVYq3S__WuV9179Kp_IK8cQs9R0tIW6drRC1PB6gk7PCpsk4h2HAcfaNS7jJqZ7jbxU62OgxnS5h1h4DLIEn6TWFEAazNiuHcMLgqtj3AE_-SlZr9w3eXFU/s200/v%25C3%25A4ljajuuritud.jpg" width="133" /></a><i>"Halba see ometi teha ei saa," teatasin, kuid seepeale heitis lohe mulle ärritunud pilgu.</i><br />
<i>"Kahtlemata saab," vastas ta. "Kas sa ei kuulanud, mida ma äsja ütlesin? Terve raamat tuleb ühekorraga loitsuna ette kanda ja kui sul selleks jõudu ei jätku, variseb kogu loits hävitavalt kokku, kui sa end ära kurnad. Olen ainult korra näinud, kuidas seda laususid ühisel jõul kolm võlurit, kes kõik olid õpetanud endast nooremat ja andsid raamatut lugedes käest kätte. See viis nad peaaegu hauda ja nad ei olnud kohe kindlasti nõrkade killast."</i><br />
<br />
Naomi Novik on kogu raamatule taolise needuse/õnnistuse peale pannud. Ei, mitte raamat ei varise koost, ega isegi mitte lugu, mida loed, vaid su oma elu mureneb tasapisi loo vahel nii ebaolulisteks killukesteks, et isegi nõusid pestes tahaks iga puhastatud taldriku järel veel lehekülje jagu lugu neelata.<br />
<br />
Ei mingit aeglust ega rahulikkust, vaid iga mõne lehekülje tagant toimub väiksem või suurem pöörang, mis viib läbi paljude legendide ja jalutab siiski täpselt klassikalise fantaasialoo rada. Autor ise on öelnud, et soovis selle looga oma tütrele anda emotsiooni, mille sai lapsena ema jutustatud lugusid kuulates ja see emotsioon oli ka kõrvalseisjale selgelt välja loetav - soe hoolivus, trotslik edasipürgimine ja grammikene õnne. Mõne koha peal mind ehk häiris, et kangelannal polnud ainsatki puudust (ühiskonna poolt etteheidetud plekirida kleidil ja allavajunud soeng ei kvalifitseeru mu meelest puuduseks, kui sa üritad maagiat käsitledes ellu jääda ja samal ajal teisigi päästa).<br />
<br />
Peagi kirjutan kuhugi ka täpsemalt (äkki hirvelossi, ja kindlasti goodreadsi, kui keegi on viitsinud sinna eestikeelse väljaande lisada,...), aga praegu siis selline tilluke õrritaja. Olgu vaid öeldus, et lõpetasin kell 4.15 hommikul ja kaks tundi hiljem ajasin end voodist välja, et lapsele hommikukohvi keeta. Kohutav raamat! Absoluutselt ebasoovitav, kui on plaan korralik ööuni magada.miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-80320448268192834732016-02-06T12:59:00.003+02:002016-02-06T13:09:36.040+02:00Süsteem<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0vryqfz3WOTRGy1d6rvEMACVkJe9k0NaCWIjJKCluYmSxrQ58Mjn0MQyX6VKQrsuznwauOG8xV_g9JfGeQdS-gQG6WiDHUlhNFE6WEfxlAqphkLkSE4kWPG-AqlWBycL7w5lDvpV9zaU/s1600/systeem_kaas.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0vryqfz3WOTRGy1d6rvEMACVkJe9k0NaCWIjJKCluYmSxrQ58Mjn0MQyX6VKQrsuznwauOG8xV_g9JfGeQdS-gQG6WiDHUlhNFE6WEfxlAqphkLkSE4kWPG-AqlWBycL7w5lDvpV9zaU/s200/systeem_kaas.jpg" width="135" /></a>Tilluke reklaaminurgake: selline näeb siis välja minu esimene romaan. Peamiselt postapokalüptiline, kuid lõiguti ka apolalüptiline ning diskreetsete sammude haaval ka nende kahe vahele jääv ulme. Oh jah, see žanri määramine kõlas nüüd kohutavalt teoreetiliselt, vähemasti loo enese kõrval, kuid andkem nüüd paar vihjet ka loo enese kohta:<br />
<br />
Reinita, selle loo peategelane, on natuke minu moodi naine. Tõsi, ta on kaugelt targem ja tugevam kui mina, otsuse- ja enesekindlam ning kindlasti ilusam. Parem kui mina? Noh, selles pole ma enam kindel. Naine, kes armus mehesse, kes kannab ammu väljasurnud linnu nime ühest ammu väljasurnud keelest ning sel moel valib ta nime ka oma pojale - ammu väljasurnud lind ühes ammu väljasurnud keeles. Kuidas saaksimegi eeldada, et kaurid ja hüübid kolmekümne teisel sajandil, tuhat aastat pärast Maailma Murdumist, veel looduses huikaksid? Meie tibatillukesest keelestki pole tolleks ajaks enam järel palju enamat kui mälestus, kuid inimesed, kes sel laiuskraadil elavad, on endiselt kinnised ja põikpäised, koduselt nurgelised. Teisiti siin ju ei saakski ning minu meelest nii ongi hea.<br />
<br />
Ja siis on veel Laura, kes on vist ka natuke minu moodi naine, kuid seda ei tea päris täpselt enam mitte keegi. Esiteks elas too hüpoteetiline Laura tuhat aastat enne Reinitat ning teiseks, pole teda õieti loos seeski. Kuigi ma ei tea, kas Laura just ülemäära minu sarnane on, siis igal juhul saan ma väita, et Reinita on pagana palju Laura moodi. Mingite kohtade pealt on Reinita rohkem Laura kui omaenese vanemate moodi ning see ongi kõikide jamade alguseks. Tillukesed ja näiliselt nii ebaolulised markerid nende geenikaartidel on hukutavalt ühtemoodi reastunud.<br />
<br />
Lugu sellest, kuidas mõtted, mis ühel hetkel näivad ainsad päästmaks kõike (ning mine sa tea, ehk olidki), võivad aja jooksul väänduda nii, et see toetamise asemel lammutama hakkab. Ma ei taha siia rääkida sellest, mida ma mõtlesin või mida öelda tahtsin. Selle pärast ma ju loo kirjutasingi, et tundus nagu oleks mul sõna või paar öelda, seega jäägu need lugeja avastada. Üks on aga kindel: kui maailm murdub (vahet pole, kas mikro- või makrotasandil), õmmeldakse ta omal moel taas kokku, kuid seda, millised armid neist pistetest jäävad, näitab vaid aeg.<br />
<br />
Ei mingit maagiat! (Kui te just inimlikult ekslike otsuste tegemist maagiaks ei pea.) On küll legendid ja hirm, tehnoloogia poolt toidetud hirm. On lood, mis lubavad, et kord tuleb keegi, kes lammutab ühiskonna, koondab enese selja taha õelate ja hiiglaslike lepatriinude armee, ründab kõike ja kõiki. Reaalsus on aga palju pragmaatilisem - koristamist ootavad kodud, mõranevad kruusid, armastust vajavad lapsed ja naeratust ootavad silmad. Seega: ei mingit maagiat!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3vbadknAc4ZJUFl1hhx8irLDnUnYci9MgOXATZYlE4-4_R8j1-O2FOuIoRxzZGIO1lG1vt8bPjI3AfpporkXCT3HBBCBCGF3m3LdgnR6dvKubu3RH1b3grbqqD_YkSmtlFclaittOInc/s1600/20160206_121632.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3vbadknAc4ZJUFl1hhx8irLDnUnYci9MgOXATZYlE4-4_R8j1-O2FOuIoRxzZGIO1lG1vt8bPjI3AfpporkXCT3HBBCBCGF3m3LdgnR6dvKubu3RH1b3grbqqD_YkSmtlFclaittOInc/s320/20160206_121632.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Nüüd on siis raamat trükikojast väljas ja loodetavasti nädala või pooleteise jooksul ka poelettidel. Kes aga tunneb, et ta nii kaua oodata ei jaksa või lihtsalt terake odavamalt ning koos minupoolse naeratusega raamatut saada soovib, andku teada. (Loodetavasti, kui Kadri haigeks ei jää, olen esmaspäeval ka kaarte mängimas ning teisipäeval võib mind töölt leida.)<br />
<br />
Ahjaa, siia lõppu veel tilluke lõik holograafilisest malest käesoleva male aasta meeldetuletuseks (sel mängul on loos üsna suur roll kanda):<br />
<br />
<div class="western" lang="et-EE" style="line-height: 115%; margin-bottom: 0cm; orphans: 0; text-indent: 0.5cm; widows: 0;">
<span style="font-family: "times new roman" , serif;"><i>Kahurid
olid Kauri lemmikvigurid. Aastaid oli ta jälginud tillukest
tagasilööki massiivsetes masinates hetkel, mil kuulid lendu tõusid
ning peaaegu graatsiliselt rahulikku ja täiuslikku kaart pidi
liikuma hakkasid. Esmalt tõusis kahuritoru piisavalt kõrgele, et
kuul õigesse kohta maandada, seejärel süttis tilluke süütenöör,
kõlas pauk, kahurid hüppasid oma väikese tagasilöögi, kergitasid
õhku tillukese suitsunire, kui kuulid, joonistades vahetult
kõrvalplatsi pommitades pea poolemeetrise kaare õhku, laskusid vaikselt, paisates lendu muda, verd ja vaenlase kehaosi.</i></span></div>
miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-54329414644584721262015-12-17T20:09:00.000+02:002015-12-17T20:09:27.199+02:00Algus pärast lõppu<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvkkNpWlIJ3AwFYO6OCpNO3AYwCsTYrb-j_215U6Ybh5Nb6MaAoBQe8u6HjlQ8hFX1iPECSzdjHy0RPt8cgNn9RYnaJ17GU2nNCbr7ZIT9zrCvxBFzH6ewXmaqyUdx_T3ORSR7bq8ghEyw/s1600/25120632.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvkkNpWlIJ3AwFYO6OCpNO3AYwCsTYrb-j_215U6Ybh5Nb6MaAoBQe8u6HjlQ8hFX1iPECSzdjHy0RPt8cgNn9RYnaJ17GU2nNCbr7ZIT9zrCvxBFzH6ewXmaqyUdx_T3ORSR7bq8ghEyw/s1600/25120632.jpg" /></a>Tegeleme siis reklaamiga ehk kiidame natuke ühte mu praegust lemmikraamatut. Üllataval kombel on tegu "noorsooromaaniga", mis kirjastuse Tänapäev vastaval võistlusel lausa auhinnatud koha sai. Tegelikult lugesin ma seda küll juba aasta alguses vist, kuid praegu alles avastasin, et ei mina ega ema pole sellest kirjutanud.<br />
<br />
"Algus pärast lõppu" on küll eesti autori (Mann Loper) kirjutatud, kuid selle puhul pole vaja karta tavapärast õnnetut lõppu, nagu eesti autoritele nii vastikult tavaline. Enam positiivsemat lõppu ei suuda välja mõelda, kuid pole vaja karta ka seda, et see oleks videviku sarnaselt läila õnnelik. See on kordades parem! Kuigi ka selles raamatus on roosa liin sees, ei seisne õnnelik lõpp selles.<br />
<br />
Okei nüüd, kui Videviku tõsimeelsetele fännidele on selgeks tehtud, et raamat ei ole nende maitsele (natuke sügavamõttelisem), saab meelitada kohale ulme fännid. Ehk raamatus on väga tähtsal kohal arenenud tehnoloogia, kuid samas see ei lähe veel nii väga ka meie tänapäeva arvamustega vastuollu. Samuti on üks peategelastest muudetud üliinimeseks, aga mitte nagu vampiir, vaid nanotehnoloogia arengu tulemus. Selles raamatus on kõik tegelased elus; nad annavad vabatahtlikult oma vere teistele :)<br />
<br />
Mulle väga meeldis selle raamatu puhul, et tegemist ei ole tavalise teismelistele mõeldud raamatuga. <i>Armume kõik ära -> kõik läheb valesti -> maailm on meie vastu -> armukolmurk -> maailma lõpp (või roosa õhkamine esialgse paari vahel). Ahjaa, ja lugeja on loll!</i><br />
<br />
Kui mõni inimene endiselt kardab žanrit "noorsooromaan", siis veel kord meeldetuletuseks neile, et tegu ei ole tavalise noorsooromaaniga. Ehk peategelasi ei kujutata joodikute ja narkosõltlastena ning kõik ei ole kogu aeg p****s.<br />
<br />
Lisame siis oma tavapärase raamatu arvustuse: Väga lahe raaamat! See oli kohati nunnu ja lihtsalt lahe! Tõsiselt hea raamat! Soovitan ka kõigil teistel lugeda :)Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-2773372276918047202015-01-15T16:04:00.001+02:002015-01-15T16:04:46.636+02:00Ilusad (olendid, pimedus, varsti ehk ka kaos...)Sarja esimese raamatu kohta sai GoodReadsi kirja selline tekst:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcLMqaqLKdFSWBBcPiR0heyZJqVqDHy2zYz819XSOwhtol8ikWbaVPS1ToZzn-qKuigSeNHVXu_9cZiBKwt2_YIqHHJClD3uchHeRhJC9xwYux5T9s1cxLPijlyCS9du0vTplKY15lgyY/s1600/ilusad+olendid.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcLMqaqLKdFSWBBcPiR0heyZJqVqDHy2zYz819XSOwhtol8ikWbaVPS1ToZzn-qKuigSeNHVXu_9cZiBKwt2_YIqHHJClD3uchHeRhJC9xwYux5T9s1cxLPijlyCS9du0vTplKY15lgyY/s1600/ilusad+olendid.jpg" height="200" width="133" /></a></div>
<em>Mingil põhjusel jäi see raamat koos oma järjega mulle mullu pihku. Laenasin need sõbra raamaturiiulist, kuid siis sattusin paari äärmiselt sita noorteka peale ja tuju hajus sootuks. Peaaegu aasta otsa tõstsin raamatuid ühe laua pealt teise peale ja püüdsin välja mõelda, kas viia kohe tagasi või siiski lugeda mingil hetkel... Ja siis uue aasta alguses kilkas töökaaslane, et tahab kindlasti õhtul filmi vaadata. Muigasin talle ja rääkisin, et raamat seisab mul juba aasta otsa lauanurga peal ja ma endiselt ei tea, kas ma tahan seda lugeda või mitte. Aga noh, vaatasin ka filmi - täielik pask oli! Täpselt selline, kust jookseb välja, et filmitegijad ei suutnud otsustada, kas teha nõiafilm või armastusfilm ja igaks juhuks hoidsid mõlemad liinid väga pinnapealsete ja sisutühjadena.<br /><br />Võtsin raske südamega raamatu ja üllatusin! Üllatusin positiivselt. Lugu on kirjutatud küll minavormis, kuid Jumal tänatud!, vähemalt minevikus.Mitte pärsi blogistiil, vaid midagi veidi steriilsemat ja pisut läbimõeldumat. Justkui kirjutaks peategelane oma seiklustest koolikirjandit, mis peab kannatama ka pedagoogi valvsat pilku. Muidugi oli see plinkiv-roosa armastuslugu ja muidugi olid head-pahad kohati liiga klišeelikult paigas jne... Aga sellegi poolest oli tegemist täitsa meeldiva meelelahutuskirjndusega teismelisele lugejale. Ma pole küll päris sihtgrupp, kuid nii mõnelegi lapse klassiõele julgeksin soovitada kui "parem kui su viimati loetud raamat".</em><br />
<br />
Kui nüüd veel tollest esimesest raamatust rääkida, siis tuleb nentida, et Ameerika on Ameerika ja omal veidral moel suudavad nad käituda ka mitmetuhande elanikuga linnades sama kõverpeegli alusel, mis toimib meil viie majaga külades. Kõik tunnevad kõiki, kogu su elu ja pisikesed vead on tervele linnale teada. Aga nüüd kujuta veel ette, et see on linn, milles õpetatakse ajaloo tundides vaid Ameerika ajalugu ja sedagi vaid vaatevinklist, et mingit kodusõda polnud, oli Lõuna-Osariikide alistamine ja tegelikult ei kõlba põhja barbarid kassi saba allagi. Selline armas ja kodune linnake oma pirukaküpsetamise võistluste, pühapäevakooli, kirukujärgse klatši, veel klatši, hängimise, keskkooli poppide tüdrukute kambaga (kes on nunnud ja ei valeta kunagi, sest nende emad on linnakese kultuurielu tugisambad)... Meie mõistes tõsiselt õõvastav kohake - usklik, ajudeta ja väikelinna pitseriga.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglK6LHhHMbBXBFv5gttl-OR6y8vs92EAWj0I9a9T0EgO874UsUjsDkyQKiD9H2mMCE9c34bBfgTMVIFpesSm9XFhkgqIkWrgQCbBxUBlF-U_uYKnj1VFNQLEcXRc0FaAXAg9Bt3amFnD0/s1600/ilus+pimedus.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglK6LHhHMbBXBFv5gttl-OR6y8vs92EAWj0I9a9T0EgO874UsUjsDkyQKiD9H2mMCE9c34bBfgTMVIFpesSm9XFhkgqIkWrgQCbBxUBlF-U_uYKnj1VFNQLEcXRc0FaAXAg9Bt3amFnD0/s1600/ilus+pimedus.jpg" /></a>Aga eile võtsin siis ka sarja teise raamatu ette ja lugesin sellegi läbi. Oli halvem kui esimene, nentisin ma lõpetades. Selle juures hakkas mängima faktor, mis üsna sageli 3-4 raamatuliste sarjade juures mängu tuleb ehk esimene raamat on põhimõtteliselt ikkagi terviklik lugu, jättes teatud allhoovusi järgmiste lugude kirjutamiseks. Teine raamat on aga otseselt ja ilmselgelt "ettevalmistus järgnevaks". Enamasti sarja kõige sisutühjem, igavam ja tüütum lugu. Kriisid said loodud juba esimeses loos, tegelased tutvustatud samuti ning peamine kakelus tuleb alles kolmandas (või neljandas).<br />
<br />
Nii oli ka siin - teine oli aeglasem kulgemine, kerge probleemiga. Paar surnut mängisid aktivisti, armastus jooksis karide ja avavee vahet. Ahjaa! Teine raamat on enamasti ka armukadeduse (kolmnurkade-nelinurkade) raamat ja sellegi koha pealt ei suutnud antud sari üllatada. <br />
Aga tegemist oli siiski heas mõttes noorteromaaniga - oli armastust, oli kooliprobleeme, oli põlvkondade vahelist arusaamatust, liigset kaitsmist ja sellest lahti murdmist.<br />
<br />
Nüüd jääb vaid loota, et mul õnnestub kuskilt kätte saada ka sarja kolmas ja neljas lugu, sest tahaks ju ometi teada, kuidas see põhikakelus kulgema hakkab. :) Kas ma seda oma lapsele soovitaksin? Isegi vist soovitaks. Vahest natuke liida roosa tema jaoks, samas tõeliseks päästeingliks oli vaatepunkt - läbi teismelise poisi silmade (mis võimaldas kirjutada lisaks armuvalule ja liblikatele ja sädelusele ka korvpallist, lollidest naljadest ja mõnestki muust asjast).miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-56970944845518347082014-07-24T00:43:00.000+03:002014-07-24T00:56:33.963+03:00JutustamisestSee on postitus, mis on mu sees kripeldanud juba mitmeid kuid. Ma ei hakka praegu ütlema, mis raamat seda põhjustas (kavatsen ka tollest sarjast siiski varsti kirjutada, kahjuks mitte positiivselt) ning ühtlasi vabandan kõikide vähegi humanitaarsemate inimeste ees. Ma ei püüa siin leida ülimat tõde ega üritagi teha mingisugust teadust, vaid üritan lihtsalt natuke seletada minu peas toimuvat lahterdamist ja isiklikke eelistusi.<br />
<br />
Ehk siis jutustamisest, viisidest, kuidas üks lugu on kirja pandud ning millega ta köita ja lummata suudab või mitte. Kui võtta ette üks ports fantaasiaraamatuid (millele see blog laias laastus toetub), võib need üldjuhul jutustamisstiili järgi jagada nelja hunnikusse: jutuvestja, vanavanem, blog ja amööb...<br />
<br />
<b>Jutuvestja stiil</b> ehk miski, mis on kirja pandud kolmandas isikus ning ajavormilt minevikus. Vanad head muinasjutud on räägitud just nii. Sa võtad raamatu, loed seiklust, mis oma emotsiooni poolest ongi seiklus, vahest midagi filmilikku, kuid kindlasti sügavamat. Ma armastan jutuvestja-stiili! Tõsiselt. Kõikidest ülejäänud eelmainitud stiilidest eristab teda just kõrvalseisja roll, mis annab autorile märksa vabamad käed erinevate tegelaste sise- ja välismaailmade kirjeldamisel. On võimalik anda pilte, kuid muuta poolelt sõnalt vaatenurka ning süvendada kaadrit teiste tegelaste läbi. Muidugi on sel ka oht - halvasti kirjutatud kolmas isik kipub peategelase karakteri nõrgaks või ebaveenvaks jätma, kuid kui autor on karakterid korralikult enda jaoks läbi mõelnud, on tegemist lummava viisiga mõtte edasiandmiseks.Ma ei hakka siia autoreid ja raamatuid eraldi välja tooma - enamus vanema põlvkonna fantaasia- ja seikluslugudest on just selles stiilis.<br />
<br />
<b>Vanavanema stiil</b> - ehk siis esimene neist kolmest minavormis kirjutatust. Ma loodan, et teil kõigil on olnud vähemalt üks vanavanem või muu vanem sugulane, kes suudab nõrkemiseni rääkida oma seiklustest. Tõsi, oli lugusid, mida ma oma vanaisa käest kuulsin sellise hulga kordi, et need mingis teismelise vanuses tüütuks muutusid (kuid hiljema taas lummavaks osutusid), kuid neis lugudes oli alati enam kui üks lugu. Esimene on seiklus ise (olgu see siis kroonust põgenemine, võrriga tüdrukutes käimine, koerale sinepi söötmine või misiganes muu lugu tollest elukogemuse salvest), teine koorus hilisemast elukogemusest (ehk analüüs, oskus enese üle naerda, leida seoseid mõne tänase seigaga...). Kolmas oli kuulajakeskne - kui neid lugusid hoolega kuulata, siis nende rõhuasetustes oli väikeseid variatsioone sõltuvalt sellest, kes veel koos minuga seda lugu kuulas. Need ülemhelid, mis teevad mõnest viiulist imelise kõlaga pilli, panevad helisema ka sel moel kirjutatud lood. Tõsi, mõnel korral olen ma vastamisi sesnud probleemiga, kus jutustamisstiil ja peategelase käitumine ei lähe kokku. Tegemist siis lugudega, kus peategelane jutustab filigraanselt oma lugusid, kus ta käitus nagu täielik idioot (aastaid, ja suurt midagi õppimata)... Raamatutest (meeldivatest selle stiili esindajatest) jookseb kohe silma ette P.Rothfuss "Kuningatapja kroonikad" ja N.Gaiman "Ja tee lõpus on ookean".<br />
<br />
<b>Blogi stiil</b> - steriilsel lähenemisel on tegemist eelnevaga väga sarnase stiiliga. Taaskord on keegi minategelane, kes räägib oma seiklustest minevikuvormis, kuid need seiklused ei ole mitte aastate ja aastakümnete tagused, vaid eilsed või tänahommikused. Ehk puudub igasugune filter, analüüs ja mõtestatus. Peategelane nägi, seikles, tundis ja edastas selle kiire blogipostitusena oma lähedastele. See ja järgmisena tulev stiil on just need kaks, mis kipuvad tänases noorte(tõlke)kirjanduses pead kõrgel hoidma. Küllap on siin taustaks seesama noorte sotsiaalne alahindamine (vähemalt ma tahaksin loota, sest teised variandid kõlavad veel hullemini) . Me eeldame, et neil on raskem keskenduda sügavamatele mõtisklustele; me eeldame, et kiire energia müüb paremini... Võimalik, et müübki, kuid olgugi, et kõrbenud rasvas tehtud friikartulid annavad kiiremini vajaliku energia, jääb mingi toiduelamus sellest siiski saamata. Mul on siin üks 13-aastane - ausõna, nad tegelikult on täitsa võimelised nautima ka rikkalikumat buketti (ja nautima seda märksa sügavamalt tollest kiirest ja analüüsivabast teosest). Isiklikult näib too jutustamisviis mulle kergema vastupanu tee leidmisena. Neid on kiirem kirja panna, sest ka autor ei pea liigselt analüüsima ning toimetaja tööks jääbki kirjavigade parandamine, sest tänahommikustele sündmustele pole inimaju veel kolmekordset vihjamissüsteemi, eri hetkede liitmist või vastandamist alla ehitada jõudnud (eksisteerib ajusid, mille puhul ei jõuagi). Lugejana on neil veel üks kohutav puudujääk - kõik teised tegelased on sedavõrd kõrvalised, et neid õieti polegi. Sügavtundelisd stseenid kipuvad jääma pealiskaudseks, sest sel ajal kui peategelane silmad kinni suudlust ootas, ei saanudki ta näha, kuidas stseenikaaslasel väike sõrm hetkeks värahtas, sest... Ma ei pane siia enam raamatuid, sest tõsiselt: mul on midagi isiklikku selle stiili (kui minu isikliku arvamuse kohaselt - sita stiili) vastu.<br />
<br />
Jäi veel <b>amööbistiil</b> ehk minavormis ja olevikuajas. Tõsi, teisiti võiks seda nimetada ka diktofoniga-spiooni-stiiliks. Pange ennast nüüd nendesse kaheksakümnendate filmidesse, kujutade ette üht spiooni oma diktofoniga edasi liikumas ja samal ajal raportit koostamas. <i>"Külguksest väljus relvastatud vaenlane. Suure tõenäosusega on tal lisaks nähtavale ka viskenoad. Need on siin kandis populaarsed." /diktofon kinni, diktofon tööle/ "Püüan parema ülevaate saamiseks lähemale hiilida."</i> Jah, aga see ei ole loo jutustamine! Amööbistiiliks nimetan ma seda aga põhjusel, et iga vähegi arenenum eluvorm omab enamat. Need on lood, millel pole mingit minevikku ega eelnevat elukogemust, puudub igasugune kujutlusvõime tuleviku osas ja abstraktsus peategelase ümber pöörleva maailma väljast sisse tunnetamisest. Mina lähen, Mina teen, Mina tunnen... Ja eriti sita stiiliesindaja raamatus on sees mõni lause <i>"Ma ei märka, kuidas ta käsi väriseb"</i>. Hei, kes see siis oli, kes seda märkas ja kirja pani? Kuidas see siis kirja sai või mil moel peaks see fakt mõjutama lugu, mida see ei saa mõjutada, sest lool ja loo edastataval primitiivsel pildil puudub sellekohane võime?<br />
Aga ükskord...! Jap, mul on tegelikult üks väga kuri plaan selle kirjastiili katsetamise osas. Mine tea, ehk saab kunagi asjagi.<br />
<br />
<br />miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-40902871735117063882014-06-08T19:40:00.004+03:002014-06-08T19:45:05.729+03:00Värin<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://www.tnp.ee/image/show?image_id=1052" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="http://www.tnp.ee/image/show?image_id=1052" height="200" width="127" /></a></div>
Seekord ei taha ma kiisust, ei... Okei, ei taha jah! isegi raamatust ei taha kirjutada, sest lugu ise on ka kahtlaselt keskpärane (antud autorist oleksin oodanud enamat), pisut hüplik ja auklik ning ilmselgelt ainult teismelistele lugemiseks mõeldud... <- annan enamuse andeks, kuna tegemist on autori teise täispika romaaniga (esimene oli parem ja hilisematest Scorpio Races jättis mulle kustumatu mulje).<br />
<br />
Räägiks tõlkest! Loen seda sarja nimelt oma emakeeles, mis peaks ju üldjuhul asju lihtsustama. Esimesel mõnelkümnel leheküljel oli mul raskusi arusaamisega, kas tekst ise on sitt või on viga tõlkes, kuid lugu venis mu käes nagu tatt ning lehekülje läbimine võrdus springivõistlusega poole meetri sügavuses vees. Siis läksin õhtusööki valmistama ja sain aru, et vähemalt osa halvastiloetavusest tuleb kirjutada tõlke kraesse. Miks? Nimelt kartuleid koorides ja loetud teksti peale tagasi mõeldes, jooksis mulle tekst suhu ingliskeelsena. Mõtlesin natuke, et krt, lugesin ju nagu eesti keeles, raputasin pead ja püüdsin mitte mõelda. Mõni hetk hiljem tabas mind mingi järgmine stseen ja samuti - inglise keeles!<br />
<br />
Hea küll, oleme halba tõlget varemgi kohanud - elan üle! Lugesin edasi ja ette jäid katked lauludest (mis ei riimunud), kuid olid õnneks kirja pandud formaadis, mis ei eeldanud lugemist, vähemalt lauluna lugemist. Valus oli küll, kuid tegin siis suitsupausi, keetsin uue kannutäie kohvi ja lugesin rahunenuna edasi kuni sõudsin kohani, kus Sam laulab Grace'i emale laulu, mille ta Grase'ist kirjutas. Ma ei lugenud seda! Üritasin esimese rea ja kulgesin siis kiirelt edasi, et järgmiste taoliste katkete juures taas oiata, mittelugeda ja kannatlikult looga edasi minna.<br />
<br />
Kui raamat viimaks läbi sai, oli mu kannatus igati katkenud ja ma tormasin google'i kallale, et leida nende luuletuste originaaltekstid. Ma lootsin, et Maggie ise on enda kirjutatud laulusõnadesse riimi ja rütmi sisse peitnud, kuigi eestikeelne tekst nägi välja selline:<br />
<br />
<i>Ma armusin sinusse suvel, mu armas suvetüdruk</i><br />
<i>Suvest oled sa tehtud, mu armas suvetüdruk</i><br />
<i>Mulle meeldiks veeta sinuga ka talv, mu armas suvetüdruk</i><br />
<i>Kuid jään alati sinu jaoks liiga külmaks, mu armas suvetüdruk</i><br />
<i><br /></i>
<i>Suvi on siis, kui ta naeratab ja ma olen lõbus nagu jõmpsikas</i><br />
<i>On käes meie elu tõeline suvi, hoidkem seda pisut veel</i><br />
<i>Pehmet tuult ja suve soojust võib ta peita peopesas</i><br />
<i>Olen õnnelik ka siis, kui see suvi jääb ainsaks me teel.</i><br />
<br />
Oli piisavalt valus lugeda? Igatahes rahustas sõber google mind maha ja selgus, et Maggie ise on tõepooles oma laulule sisse kirjutanud nii riimi kui rütmi ning silpide arv ridades võimaldas seda meeldivalt kahesalmilise lauluna laulda ilma, et meloodia vahepeal persse keerama peaks:<br />
<br />
<i>I fell for her in summer, my lovely summer girl,<br />From summer she is made, my lovely summer girl,<br />I’d love to spend a winter with my lovely summer girl,<br />But I’m never warm enough for my lovely summer girl,<br /><br />It’s summer when she smiles, I’m laughing like a child,<br />It’s the summer of our lives; we’ll contain it for a while<br />She holds the heat, the breeze of summer in the circle of her hand<br />I’d be happy with this summer if it’s all we ever had.</i><br />
<br />
Raske, nii raske oli vaiki olla ja sestap kulutasin ma viimase tunni sellele, et leiaks sõnad, enam-vähem sobivad sõnad, mida Sam võiks tõesti laulda sellel samal meloodial, mille Maggie Stiefvater talle juurde mõtles.<br />
<br />
<i>Ta lõksu langesin ma, mu armas suveneid<br />Suvest on ta tehtud, mu armas suveneid<br />Koos soovin veeta talve, mu armas suveneid<br />Kuid soojust pole küllalt, mu armas suveneid<br /><br />Kui naeratus ta huulil, ma naeran nagu laps<br />See meie ainus suvi võiks kesta igavest’<br />Ta hoiab kuumust, suvetuult just ümber oma käe<br />Ma oleks rõõmus, kui ka enam suve eal ei näe</i><br />
<br />
Jap, poolik ja algeline ning osa riime on endiselt paigast ära. Kui viitsin, siis ehk mingi päev täiustan. Ja kui viitsin, siis teen uustõlked kõigile lauludele, mis neis raamatutes esinevad, sest tegelt on jube lahe üle pea kahekümne aasta taas katsetada seda mängu, mis kaasneb luule tõlkimisega (üks luuletus võib mu päevadeks sel moel endasse haarata, et enne, kui ma oma tõlkega enam-vähemgi rahule jään, on kõrvetatud mitmeid õhtusööke, mitteosaletud mitmetes vestlustes, pooltöötatud tööpäevi ja jäetud magamata rohkem kui tervislik norm öötunde)...miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-51956911480472428222014-03-16T22:23:00.001+02:002014-03-18T07:32:14.146+02:00Koletu (miira)<a href="http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/032/649/thumbnails/view/45c4547d41622f111b34bde99a28c333b1f97066/koletu.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/032/649/thumbnails/view/45c4547d41622f111b34bde99a28c333b1f97066/koletu.jpg" height="200" width="129" /></a>Selles, et mul on teismeline tütar, on ka mõned positiivsed jooned. Ma võiksin vabalt lugeda Jane Eyre'i ja pidada seda "hariduslikuks erivajaduseks". Tõsi, mainitud raamatut pole ma kunagi kaanest kaaneni<br />
läbi lugenud - pubekana jumaldasin ma selle algust, kuid tulekahjule järgnevad paarsada lehekülge olen alati edasi keeranud (kuigi ma olen üritanud seda lugeda, korduvalt) ja hüpanud laia kaarega õnneliku lõpu peale.<br />
<br />
Aga see pole Jane Eyre, kuigi samas nagu on ka. Ehk siis klassikaline kaunitari ja koletise muinasjutt tänapäevases maailmas. Ei ole printsi, on kooli popim teismeline, kelle isa on suure telekanali uudisteankur. Ehk poiss, kes on kasvatatud teadmises, et tunded on möga ning hea välimuse ja piisava rahaga saab kõike. Kuni ühel päeval... Kuni ühel päeval paneb nõid talle needuse, mis muudab poisi koletiseks, jättes väljapääsuna armastuse (klassika!). Kui leidub tüdruk, kes poisi karvasest ka küüniselisest välimusest hoolimata temasse armub ning keda poiss ka vastu armastab, siis... Üllatus-üllatus, suudlus võidab kõik...<br />
<br />
Lootusetu, kas pole? Muutub veel lootusetumaks, kui isa pojast loobub, talle maja ostab ja teenija ning eraõpetaja (pimeda loomulikult) kaasa annab ning nad siis endast eemale juhib ja kõrvalisemasse linnaossa peidab. Lootus tuleb alles siis, kui üks narkomaan ta kasvuhoonesse sisse murrab ja enda elu päästmise nimel on nõus maha müüma... ei midagi vähemat ega enamat oma tütrest...<br />
<br />
Loomulikult läheb kõik hukka!<br />
<i>"... Kas me võiksime nüüd millestki rõõmsamast rääkida? See "Hüljatud" oli täitsa naljakas raamat."</i><br />
Ja loomulikult on lool õnnelik lõpp! Igal muinasjutul peab, lihtsalt peab olema õnnelik lõpp (muidu mina ei mängi)! Kuigi, tuleb tõele au anda (SPOILER), <span style="font-size: xx-small;">väike merineitsi muutus siiski merevahuks.</span><br />
<br />
Aga Jane Eyrest alustasin ma sellepärast, et tollest raamatust oli siin ka juttu, nagu ka Hüljatutest, Moby Dickist, Jumalaema kirikust... <- Ehh! jumal tänatud, et ma ei pea enam päevagi teismeline olema! Kogu see äng on vanainimese jaoks ikka õõvastavalt masendav... Aga noortele kirjutatud lugusid on vahel ikka hea kätte võtta ja lugeda (kuigi Jane Eyre'i need vahepealsed kakssada halalehekülge jäävad minust veel puutumata).miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-78508932753800369492014-03-16T10:49:00.000+02:002014-03-18T07:32:28.922+02:00Müürililleks olemise iseärasused (Marie)Hakkasin ka siis lõppuks täis pubekaks ja lugesin midagi täiesti mitte minulikku. Ma ei viitsigi raamatu sisu väga kirjeldada, sest kirjelduse leiab netist üles. Nii palju võin ma öelda, et seal on mingi poiss, kes kirjutab kirju oma sõbrale. Raamat jättis sellise mulje, nagu oleksin mina see sõber.<br />
<br />
Olles raamatuga poole peal, siis ma olin kindel, et ma ei soovita seda raamatut kellelegi. Ma ei oska õelda miks, ma lihtsalt teadsin, et ma ei soovitaks seda raamatut. Raaamatu teine pool oli aga palju parem. Kui raamatu algusest midagi vahele jätta, siis võibolla võiks ema seda isegi lugeda, aga hetkel mitte. See raamat on selline, et korra loeb selle teismelisena läbi, aga siis enam ei taha.<br />
<br />
Raamatu lõppupoole oli kül kohati naljakaid mõtteid näiteks<br />
<br />
<i>On kummaline mõelda, et ka õpetajad on inimesed,...</i><br />
<br />
Ja korra tekkis küsimus, et kas oma tüdrukuga rääkides (peategelane on poiss) võib panna telefoni lauapeale, et ise vetsus käia. Tüdruk teisel pool telefoni ei pannud poisi lahkumst tähelegi.<br />
<br />
Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga kellelegi teisele ma seda raamatut ei soovita, tõsi ma ei tea väga mida teised inimesed loevad, seega sõnastame lause teisiti. Teismelisena oli seda raamatut lugeda hea, aga emale ma seda raamatut kohe kindlasti ei soovita.Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-44019910736757807402014-01-05T16:56:00.003+02:002014-03-18T07:32:44.539+02:00Ja tee lõpus on ookean (miira)<a href="http://www.varrak.ee/files/5/13474" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="http://www.varrak.ee/files/5/13474" height="200" width="121" /></a>Kui päkapikud mulle sel talvel Rahvaraamatu kinkekaardi kuuse alla poetasid, polnud valik üldse keeruline - ilmselgelt tuli kodustada Neil Gaimani "Ja tee lõpus on ookean". Ma olin teda juba raamatupoes korra paitanud ning internetiavarustes taga igatsenud, kuid see, mis avanes viimaks lugemist alustades, ületas kõik minu, niigi üsna kõrged, ootused.<br />
<br />
Esmalt minu siiras tänu ja kiitus tõlkijale (Olgu ta lausa nimepidi mainitud: Lauri Vahtre)! Ei ole kuigi palju fantaasiaraamatuid, mille tõlkega võiks sisimas rahule jääda, kuid kõnealune raamat on ilmselgelt üks neist. Inglise keel kubiseb punktidest, jaburatest punktidest jaburatel kohtadel. Nende jaoks on nii lihtne alustada lauseid sõnadega "aga", "sellepärast", "ja" ning neid endid see süsteem ei paista häirivat. Ometi häirib taoline hakitus, punktidega mõtete lõikumine, kui tekst ise on viidud eestikeelseks. Samamoodi jääb häirima, kui lauseehitus on jäetud keelega kohandamata ning lugeja võib tekstist järeldada, mis keelest üks või teine raamat on tõlgitud - on tõlgitud vaid sõnu, kuid mitte teksti. Siin neid muresid polnud! Olid laused, mis sisaldasid nelja või viite koma; oli lauseid, mis sisaldasid semikoolonit (!) -> oli tõlgitud lugu, imearmsat ja lummuslikku lugu, ning seda oli tõlgitud hästi!<br />
<br />
Teisalt oli lugu ise. Mulle räägiti eile, et keegi kuskil olla loo tituleerinud lasteraamatuks, kuid ilmselgelt oli kõik lasteraamatust niisama kaugel kui mina kuust. Pigem vastupidi, ma pidin endalt viimaks küsima: "Gaimanil on keskea kriis?" Jah, põhiloo peategelased on lapsed, kuid see ei ole laste seiklus, vaid vananeva mehe tagasivaade lapsepõlvemälestusele, milles on omajagu nostalgilist melanhooliat ja valu, kaduvuse paratamatust ning saatusega leppimist. Mis oli, see oli ning tuleviku teha pole muud kui mineviku mõtestamine.<br />
<i>"Hilisemad asjad matavad lapsepõlvemälestused sageli enda alla ja teevad nad hägusaks, nii et nad jäävad nagu unustatud mänguasjad kusagile suure inimese täiskuhjatud panipaiga taganurka, kuid ei kao kunagi täielikult."</i><br />
Imeilus ütlemine mu meelest ning samas võtab see lause kokku kogu loo meelsuse.<br />
<br />
Kui ma olin raamatu lõpetanud, seda lapsele mittesoovitanud, kohati siiski vaimustunult tsiteerinud, oli meie elamises sellina veider dialoog:<br />
"Aga oli see vähemalt õnneliku lõpuga lugu?" uuris laps.<br />
"Defineeri õnnelik!" pareerisin ma küsimuse.<br />
"Noh, et kõik need tegelased, kes raamatu keskel veel elus olid ja oluliste ja headena esitati, elasid "õnnelikult elu lõpuni"?"<br />
"Defineeri elu lõpp!"<br />
Jah, lugejat hoitakse sooja ja pehme teki sisse mähituna, sest juba proloogis antakse sulle üheselt teada, et peategelane ise on ilma suuremate tuntavate armideta jõudnud vananeda 42-aastaseks. Kogu loo vältel kasutatavad vaatenurgad, põhjendused ja seletused ei lase sul hetkekski unustada sooja teadmist, kuid... Kuid jutustaja enda pragmaatilisus ning mälestuste teadlik või alateadlik valulikkus hoiatab samamoodi ka kõige kaduva eest.<br />
<br />
Jap, oli küll õnnelik lõpp, võin ma nüüd juba öelda. Jap, oli rahu ja rõõmu, absurdset musta huumorit, geniaalset sõnaseadmist ja lugu, mis lummas ega lasknud lahti enne kui läbi sai.<br />
<br />
P.S. Nõrganärvilistele ei soovita! Seal oli üks stseen, mis minulgi südame pahaks ajas (füüsiliselt), kuid siiski - ainult üks!<br />
<br />miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-80859291665354015032013-08-19T22:34:00.000+03:002014-03-18T07:33:01.631+02:00The Scorpio Races (Marie)Uskumatu, ma lugesin läbi oma esimese ingliskeelse raamatu! Jah, ma ise kukkusin ka tooli pealt maha, aga raamat oli nummi. "The scorpio races" oli vähemalt raamat, kus kohe kui raamat lõppes, oli tunne, et peabki seal lõppema ja alles õhtul magama minnes tekib tunne, nagu tahaks veel lugeda. Raamat oli nummi ja lõpuks suutsin minagi (inglise keele vihkaja) raamatut lugeda ilma, et ma ennast sunniksin seitset lehekülge inglise keeles lugema.<br />
<br />
Raamat oli nummi, hoolimata sellest, et hobused on lihasööjad, kui võimalus, siis ka inimliha sööjad ja hoolimata sellest, et nad olid merest tulevad ja sinna tahavad ka iga hinna eest tagasi. Ja peabki nummi olema kui raamat lõpeb sellega, et hobune keda loomu poolest kutsub merre (põhimõtteliselt lähevad kõik tema sugused viimaks hulluks ja hüppavad merre), jääb tema siiski maa peale oma peremehe juurde.<br />
<br />
<i>- He is slow, and the sea sings to us both, but he returns to me. </i><br />
<br />Mariehttp://www.blogger.com/profile/12103821348243001845noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3384820258402166927.post-7723176913373049652013-04-18T11:48:00.000+03:002013-04-18T11:48:52.552+03:00Salamõtruka õpilaneLugesin eile raamatu lõpuni (ja soovitan soojalt tütrele... Sepa pärast ja Nosu pärast ja Üleüldse...). Oligi hea raamat, tekitades tundeid ja mõtteid ning neid mõtteid ma praegu parema meelega edastaksingi.<br />
<br />
Ma sain raamatu sünnipäevaks. Teate, sünnipäevaks saadud raamatutega on alati paras segadus. Ma mitte iial ei loe neid kohe järgmisel või ülejärgmisel päeval läbi. Pigem seisavad nad esmalt kuid riiulis ning ootavad oma aega. Ma ei teagi, miks. Vahest seetõttu, et neis on mingi pühadus, andes aimu, mida inimesed minust mõtlevad; andes vihje, millisena mind nähakse; teadmine, et vat selliseid ja selliseid lugusid peetakse nii tugevalt mulle sobilikeks. Ja siis ma ei puutu neid juhuslikult, vaid loen mingi teise teadmisega - sooviga õppida tundma ennast rohkem kui raamatut. Rahulikult ja aeglaselt omal ajal, siis kui mina olen selleks valmis.<br />
<br />
Nojah, esimene probleem, mis selle konkreetse raamatuga tekkis, oli ajastus. Nimelt kaks kuud pärast mu sünnipäeva, oli mul natuke raha ja ma plaanisin osta ka sarja teise raamatu (olemata endiselt esimest läbi lugenud, kuid usaldades kingitust ja kinkijat), kuid see - see oli täpselt selleks hetkeks läbi müüdud. Nüüd ma ei teagi, mis saab. Tahaks juba järgmist osa lugeda ju...<br />
<br />
Teine teema, mis konkreetse looga tekkis, oli raamat ise. Ütlen ausalt, ma üritasin kolm korda seda lugema hakata. Kolmandal korral alles suutsin ma jõuga end läbi pressida neist esimesest tapvalt igavatest, lonkavalt kirjutatud/tõlgitud esimesest paarikümnest lehest läbi. Ma vihkan mina-vormis kirjutatud raamatuid. Päriselt! Nende raamatutega jääb alati suuri lünki, mida pole võimalik täita. On ainult üks karakter ning teiste karakterite peegeldused läbi subjektiivsete silmade, mille on kirja pannud kirjaniku isikliku subjektiivsusega käekesed. Liiga palju filtreid! Ja see puudujääk sunnib mind hiljem uuesti ja uuesti mingeid lõike üle lugeda, soovides leida autori poolt mõeldud karakterit, leida selle hirmud, rõõmud, motivaatorid. Ja enamasti neid ei olegi kirjas. Isegi mitte ridade vahel! Eile jäin ma esimest korda mõtlema, kui paljude selliste lugude puhul on tegemis:<br />
a) sooviga arendada üks karakter ning näidata nii põhjalikult kui võimalik tema arenemislugu selleks, kelleks ta viimaks saab;<br />
b) hirmuga, et teisi karaktereid ei pruugita liiga korrektselt luua suuta ning teadliku põgenemisega ühe tegelase subjektiivsusesse (nagu vabandusse oma suutmatusest);<br />
c) lihtsalt inimliku rumalusega ning täieliku põhjendamatusega iseendale?<br />
Ok, ma tean, et mina-vorm on viimastel aastatel muutunud kahtlaseks trendiks nagu ülikitsad teksad, nagu paadininalised kingad mõne aasta eest ja labidaninalised veidi enne seda. Sa lähed poodi ja tead, et märksa tõenäolisem on leida mugavust nurgast, mis sulle ei meeldi, iseloomuga ei sobi ja välja kanda ei oska. Muud lihtsalt polegi. Kahtlane trend nagu... nagu elulooraamatud... Ups! Need ju ongi elulooraamatud. Tõsi, väljamõeldud elude memuaarid, kuid siiski pelgalt memuaarid, jäädes alati auklikuks, lünklikuks, subjektiivseks ning oma erapooletuse puudumisega ärritavaks. Igatahes näib, et keskmine tarbija soosib neid lugusid ning seetõttu on kirjastajad valmis neid ka välja andma.<br />
<br />
Kolmas mõte, mis mind eile painama hakkas, oli seotud "pahadega". Ma jäin pikaks hetkeks mõtisklema, miks, pagana pärast, on fantaasiaraamatutes pahad tihtilugu lihtsalt lollid või hullud? Ja alles pärast kartulite koorimist ja nende lugemise kõrval keema unustamist (ärge mu lapsele öelge, sest ma suutsin õhtusöögi tegelikult päästa), suutsin ma jõuda järeldusele, mis ajas mind naerma, sundis endale tuhka pähe raputama ja sundis tunnistama, et ma olen ikka idioot, et nii pika elu jooksul pole kordagi mõelnud ilmselgele. Kirjanikud on samamoodi tavalised inimesed. Tavalised oma pisikeste rõõmude ja muredega. Inimesed, kes ei puutu igapäevaselt kokku kriminaalsete geeniustega, kuid näevad, nii nagu mina ja teisedki, enda ümber pidevalt laastamistööd, mida suudab tekitada idiootsus. Lihtne lollus, mõistmatus, suutmatus endast kaugemale näha. Ja kui palju aega igapäevaselt kulub reaalselt selle rumaluse peletamisele oma ümbrusest, selle kahjude likvideerimisele! Ikka ilmub keegi, kes trambib elevandi kombel su lillepeenras sooviga tappa sääsk, kes istus ühe karikakra õie serval...<br />
<br />
Aga lugu ise oli hea ja armas ja südamlik. kui ta poleks olnud elulooraamat, siis küllap ma oleksin nautinud seda veelgi enam, kuid isegi nüüd: oli see vast elu; oli see vast elulugu! Ja ma ootan kannatamatusega päeva, mil mul õnnestub küüned taha ajada sarja järgmistele raamatutele (mida ma oleksin soovinud oma riiulisse, kuid ilma teiseta ei näi kolmas enam üldse nii imelise ideena).miirahttp://www.blogger.com/profile/01167645506273813675noreply@blogger.com1