The Scorpio Races (Marie)

Uskumatu, ma lugesin läbi oma esimese ingliskeelse raamatu! Jah, ma ise kukkusin ka tooli pealt maha, aga raamat oli nummi. "The scorpio races" oli vähemalt raamat, kus kohe kui raamat lõppes, oli tunne, et peabki seal lõppema ja alles õhtul magama minnes tekib tunne, nagu tahaks veel lugeda. Raamat oli  nummi ja lõpuks suutsin minagi (inglise keele vihkaja) raamatut lugeda ilma, et ma ennast sunniksin seitset lehekülge inglise keeles lugema.

Raamat oli nummi, hoolimata sellest, et hobused on lihasööjad, kui võimalus, siis ka inimliha sööjad ja hoolimata sellest, et nad olid merest tulevad ja sinna tahavad ka iga hinna eest tagasi. Ja peabki  nummi olema kui raamat lõpeb sellega, et hobune keda loomu poolest kutsub merre (põhimõtteliselt lähevad kõik tema sugused viimaks hulluks ja hüppavad merre), jääb tema siiski maa peale oma peremehe juurde.

- He is slow, and the sea sings to us both, but he returns to me.

Salamõtruka õpilane

Lugesin eile raamatu lõpuni (ja soovitan soojalt tütrele... Sepa pärast ja Nosu pärast ja Üleüldse...). Oligi hea raamat, tekitades tundeid ja mõtteid ning neid mõtteid ma praegu parema meelega edastaksingi.

Ma sain raamatu sünnipäevaks. Teate, sünnipäevaks saadud raamatutega on alati paras segadus. Ma mitte iial ei loe neid kohe järgmisel või ülejärgmisel päeval läbi. Pigem seisavad nad esmalt kuid riiulis ning ootavad oma aega. Ma ei teagi, miks. Vahest seetõttu, et neis on mingi pühadus, andes aimu, mida inimesed minust mõtlevad; andes vihje, millisena mind nähakse; teadmine, et vat selliseid ja selliseid lugusid peetakse nii tugevalt mulle sobilikeks. Ja siis ma ei puutu neid juhuslikult, vaid loen mingi teise teadmisega - sooviga õppida tundma ennast rohkem kui raamatut. Rahulikult ja aeglaselt omal ajal, siis kui mina olen selleks valmis.

Nojah, esimene probleem, mis selle konkreetse raamatuga tekkis, oli ajastus. Nimelt kaks kuud pärast mu sünnipäeva, oli mul natuke raha ja ma plaanisin osta ka sarja teise raamatu (olemata endiselt esimest läbi lugenud, kuid usaldades kingitust ja kinkijat), kuid see - see oli täpselt selleks hetkeks läbi müüdud. Nüüd ma ei teagi, mis saab. Tahaks juba järgmist osa lugeda ju...

Teine teema, mis konkreetse looga tekkis, oli raamat ise. Ütlen ausalt, ma üritasin kolm korda seda lugema hakata. Kolmandal korral alles suutsin ma jõuga end läbi pressida neist esimesest tapvalt igavatest, lonkavalt kirjutatud/tõlgitud esimesest paarikümnest lehest läbi. Ma vihkan mina-vormis kirjutatud raamatuid. Päriselt! Nende raamatutega jääb alati suuri lünki, mida pole võimalik täita. On ainult üks karakter ning teiste karakterite peegeldused läbi subjektiivsete silmade, mille on kirja pannud kirjaniku isikliku subjektiivsusega käekesed. Liiga palju filtreid! Ja see puudujääk sunnib mind hiljem uuesti ja uuesti mingeid lõike üle lugeda, soovides leida autori poolt mõeldud karakterit, leida selle hirmud, rõõmud, motivaatorid. Ja enamasti neid ei olegi kirjas. Isegi mitte ridade vahel! Eile jäin ma esimest korda mõtlema, kui paljude selliste lugude puhul on tegemis:
a) sooviga arendada üks karakter ning näidata nii põhjalikult kui võimalik tema arenemislugu selleks, kelleks ta viimaks saab;
b) hirmuga, et teisi karaktereid ei pruugita liiga korrektselt luua suuta ning teadliku põgenemisega ühe tegelase subjektiivsusesse (nagu vabandusse oma suutmatusest);
c) lihtsalt inimliku rumalusega ning täieliku põhjendamatusega iseendale?
Ok, ma tean, et mina-vorm on viimastel aastatel muutunud kahtlaseks trendiks nagu ülikitsad teksad, nagu paadininalised kingad mõne aasta eest ja labidaninalised veidi enne seda. Sa lähed poodi ja tead, et märksa tõenäolisem on leida mugavust nurgast, mis sulle ei meeldi, iseloomuga ei sobi ja välja kanda ei oska. Muud lihtsalt polegi. Kahtlane trend nagu... nagu elulooraamatud... Ups! Need ju ongi elulooraamatud. Tõsi, väljamõeldud elude memuaarid, kuid siiski pelgalt memuaarid, jäädes alati auklikuks, lünklikuks, subjektiivseks ning oma erapooletuse puudumisega ärritavaks. Igatahes näib, et keskmine tarbija soosib neid lugusid ning seetõttu on kirjastajad valmis neid ka välja andma.

Kolmas mõte, mis mind eile painama hakkas, oli seotud "pahadega". Ma jäin pikaks hetkeks mõtisklema, miks, pagana pärast, on fantaasiaraamatutes pahad tihtilugu lihtsalt lollid või hullud? Ja alles pärast kartulite koorimist ja nende lugemise kõrval keema unustamist (ärge mu lapsele öelge, sest ma suutsin õhtusöögi tegelikult päästa), suutsin ma jõuda järeldusele, mis ajas mind naerma, sundis endale tuhka pähe raputama ja sundis tunnistama, et ma olen ikka idioot, et nii pika elu jooksul pole kordagi mõelnud ilmselgele. Kirjanikud on samamoodi tavalised inimesed. Tavalised oma pisikeste rõõmude ja muredega. Inimesed, kes ei puutu igapäevaselt kokku kriminaalsete geeniustega, kuid näevad, nii nagu mina ja teisedki, enda ümber pidevalt laastamistööd, mida suudab tekitada idiootsus. Lihtne lollus, mõistmatus, suutmatus endast kaugemale näha. Ja kui palju aega igapäevaselt kulub reaalselt selle rumaluse peletamisele oma ümbrusest, selle kahjude likvideerimisele! Ikka ilmub keegi, kes trambib elevandi kombel su lillepeenras sooviga tappa sääsk, kes istus ühe karikakra õie serval...

Aga lugu ise oli hea ja armas ja südamlik. kui ta poleks olnud elulooraamat, siis küllap ma oleksin nautinud seda veelgi enam, kuid isegi nüüd: oli see vast elu; oli see vast elulugu! Ja ma ootan kannatamatusega päeva, mil mul õnnestub küüned taha ajada sarja järgmistele raamatutele (mida ma oleksin soovinud oma riiulisse, kuid ilma teiseta ei näi kolmas enam üldse nii imelise ideena).

Võlur ja nõid.

Selle raamatuni (või õigemini triloogiani) viis mind hoopis Marie, kes selle ühel päeval raamatukogust näppu haaras ja mullegi lugemiseks soovitas. Žanriliselt on kohutavalt raske määratleda raamatu asukohta riiulis. Ühest küljest klassikaline urban-fantasy: üks 17-aastane noormees ja tema 15-aastane õde tuvastavad ootamatult ja jaburalt, et neil on võimeid, mis teevad neist meie mõistes võluri ja nõia. Teisalt on sees klassikalisi sotsiaalulme termineid ja võtteid. Ehk, kui alustada algusest, siis:

Valimised (pea igal pool maailmas) on võitnud üks partei Uus Kord (ääremärkus: see nimetus meenutab mulle alati mingit tobedat ja hirmutavat usuklikki). Vaikselt ja näiliselt "hea ja õige" nimel muutub maailm totalitaarse ühe mehe maailmaks. Kuidagi väga head paralleelid Hitleri Saksamaaga ja Stalini aegse NL-ga ja... jooksid silme eest läbi. Ühtlasi ka repressiivorganid, sunnitöölaagrid, avalikud hukkamised, raamatute põletamised... Te ainult öelge ja ma noogutan kaasa, "jah, oli sees". Kuna tegemist oli lasteraamatuga (keeleliselt keerukuselt ja mõtte edastamise siiruselt pakuks peamist lugejaskonda vanusesse 10-14), siis võite üsna üheselt arvata, et peamiselt on repressiivorganid töös laste vastaselt.

Miks laste? Eks ikka selle pärast, et puberteedile on sisse programmeeritud teatud vastuhakk "sauruste" jutule (ja olgu vägevad selle eest kiidetud!) ning nende fantaasia ja loomingulisus on veel lõpuni kärpimata. Nad veel ei mõtle sellele, "kas nad oskavad". Nad veel ei pidurda end küsimusega, "kas nad peaksid?" Nad lihtsalt lasevad fantaasial lennada ja hauguvad vastu. Kui selline vasttuhaukumine võiks tekitada vastuhaku mõtteid täiskasvanutes. Loomingu vaba lend võiks panna vaimustuma ka suuri, kes püssitoru kartuses taltsaks on muudetud.

Ja sealt algab raamat, kuidas kaks last, kes enda arvates on vaid tavalised lapsed, keset ööd kodus vahistatakse (süüdistatuna võlur ja nõid olemises), paari päeva jooksul selles ka süüdi mõistetakse ning hukkamist ootama saadetakse... Vanasse hullumajja...

- Kui tunned kanget soovi olla vaimuhaiglas, uimastatud või saada elektrilöök, et mõistusele tulla, siis on elu ikka täiega mäda. Sel hetkel oleksin meeleldi loboktoomiaga nõustunud. Selline tunne vist tekibki, kui vabadusest ei oska enam unistadagi.

...ja jätkub põgenemisega maailmas, mis näib kui halb uni, olemata hoopiski unenäo moodi... 

- "Kõigi nende meeleparanduseks, kes on igaveseks kadunud kujutlusvõime eksirännakutesse! Riivatusse unistustehimusse... ja teadmistesse teadmiste pärast!"
- Mu vanainimesekõrvad ähvardavad rahvamurru möirgest kurdiks jääda, nii et pean neid kinni suruma.
- "Karistuseks neile, kes on jätnud lohakile oma kohustused korra ja ühiskonna ees ning naudivad ajaraisku, mandumist ja laisklemist, mida sigitavad need neetud köited!"

Muide, selle raamatu juures hakkas mind häirima see inglise keelest tõlgitud raamatute eripära - ei ole naisvõlureid, on nõiad; ei ole meesnõidu, on võlurid. Eesti keeles on neil kahel sõnal varjund, millest üks kannab hoomamatult positiivsust kaasas (võlur kõigi kuu ja tähtedega ona koonuskübaral) ning teine sajatab mainimatagi halba. Nähh, selle koha peal olen ma vist natuke feminist. Tahan võrdsust! Tahan võluvat võrdsust!

Aga tegelt oli lahe! Mitte niivõrd roosa, kui just helesinine raamat perekonna ühtsusest, sõprusest, headusest, hirmudest, hakkama saamisest, ellu jäämisest ja natuke ka armastusest.

Teretulemast aastasse 2013! Aasta esimestel päevadel arutlesime Mariega, et võiks ette panna mingi miinimumlimiidi. Minu jaoks võiks see kõlada umbes "raamat nädalas" ja talle umbes pool sellest - no ütleme 25 raamatut. Ei tohiks ju erilisi raskusi valmistada kummalegi!?

Nojah, nüüd tuleb ehk veidi ajas tagasi minna. Siis kui Marie veel lugemist ülemäära ei armastanud, kuid oli juba valmis tunnistama, et "leidub ka meeldivaid" raamatuid, joonistasin ma talle tabeli loetud raamatute jaoks (pealkirjad ja leheküljenumbrid, sest suvel loetud lehekülgi kuulas õpetaja sügisel, mitte raamatute arvu). Näiteks selline tabel sai üheks suveks:

Olgu, kuid nüüd tagasi olevikku! Täna pärastlõunal näitas ta mulle tabelit, mille joonistas oma 25 raamatu jaoks (noh, et oleks kogu aeg näha ja mine tea, ehk ka motiveerivaks vaatlemiseks). Vaat sellise laheda asja tegi:

Ma ei saanud ju ometi viletsam olla! Või noh, hoolimata sellest, et ma joonistada ei oska, on mulle alati meeldinud oma jaburaid ideid paberile sirgeldada. haarasin ta kõrvalt teise paberi (olgu öeldud, et need kõik A3 formaadis on) ja nikerdasin köögilaua taga midagi, kuhu 52 autorit, pealkirja ja žanrikirjet peale mahuks.

Nummerdus mu lehel muudab värvi ühe eile üles seatud lisapüünise pärast. Ma olen aastaid kodumaisest kirjandusest kaarega (vabandust: suure kaarega) mööda läinud ning nii tekkis eile mõte, et peaks võtma kätte ja sel aastal iga kuu kohta vähemalt ühe kodumaist päritolu raamatu lugema. Noh, kuna ma pole veel lugenud mitte ühtegi apteeker Melchiori lugu ja Gort Ashryn on mu silma ees pikalt oma paremat päeva oodanud ning Õnnepalu Mandala ootab lugemist ja... noh, siis esimese tosina leidmine ei tohiks olla kuigi keeruline... Kui ma nad kätte saan vaid kuskilt.

Ja kui ma mingil jabural põhjusel peaksin rohkem kui 52 raamatut lugema, siis panen ka need kirja (ehk tegelikult on see kõik Pihla süü - tema kilge hirvelossis, et ta mullu loetud raamatud kenasti üles märkis, oli üldse esimene idee, millest kogu see lugu edasi arenema hakkas). Eks siis aasta lõpus paistab, mis selllest kõigest välja tuleb ning palju meist kumbki lugenud on ning milliste teemade vahel nautlenud.