Art Matters!

 See väike raamat on mu "pean lugeda saama, muidu suren" nimekirjas olnud juba aastaid. Neil Gaimani nimi ei vaja ilmselt kellelegi liigset tutvustamist. Minu esimene kokkupuude temaga oli "Neverwhere" raamatu kaudu. Sellele järgnesid "Ameerika jumalad", siis juba "The Graveyard Book", "Ja tee lõpus on ookean" ja nii edasi... Esimesest kokkupuutest alates kuulub ta lemmikute hulka ning sinna on ta ka jäänud. Ainsaks erandiks vist "Tähetolm", mis mulle filmina väga meeldis, kuid raamatuna ei suutnud mind endasse haarata. Muidugi olin ma filmi raamatu lugemise ajaks juba mitmeid kordi lugenud ning küllap seegi jättis oma jälje elamusele. 

Siinräägitavast raamatust sain ma teada kunagi veebiavarustes surfates ja otsides. Komistasin kord piltidesse pandud essee "Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest" otsa ning kui ma teada sain, et see essee ning veel mõned on ühtsesse kogumikku koondatud, oli selge, et see raamat peab leidma tee mu raamaturiiulisse.

Enne raamatu minuni jõudmist olin ma lugeda jõudnud veel nii mõnedki Chris Riddelli raamatud. Nii Ada Gooti kui Ottoline seiklused on lummavad, kuid ma ei hakka siin neist eraldi räkima, sest sellest kõigest kirjutasin ma mõne nädala eest, Chris Riddelli sünnipäeva paiku Tartu linnaraamatukogu blogisse. Kes tahab, võib ise uurima minna. Igal juhul, kui eelmise aasta lõpupoole oli aeg mõelda lapse jõulukingituse peale, sai lisaks tema kingitusele tellitud ka jõulukingitus iseendale. Nii ma siis mõnulesin mõnusate esseede kallal sel ajal, kui ülejäänud pere voodisse oli läinud ning esimese unenäo saatel ägisedes verivorste seedida püüdsid. See viimane pole nimelt üldsegi üleliia kerge töö, kuigi aprilli lõpuks võivad sellised detaili ununenud olla. Kuulasin ümbritsevat nohinat, tõmbasin teki tihedmalt jalgade peale, lasin talveööl enese ümber mähkuda ja nautisin. 

Mida nad siis nii väga ütlesid? Ei, ega nad midagi "uut" ju öelnudki, kuid vahel on vaja alla joonida teadmisi, et unistamine on meile kõikidele lubatud ning unistamine on elu edasi viiv jõud. Julge unistada! Ja julge oma unistuste nimel tegutseda! Ja kui sa tunned, et soovid end väljendada, vahet pole, millist kunstiliiku kasutades, siis tee seda. Võitjateks oled nii sina kui ka maailm.

Kuskil poole raamatu peal tabas mind mõte, et huvitav, kui palju sellest, mida ma loen, on Gaiman, kes on lause moodustanud, ning kui palju Riddell, kes selle visuaalsesse vormi on valanud. Ilmselgelt hakkas mõte kummitama, kui mõne koha peal näis pilt rõhutavat veini nihestatud fookust. Pildis oli võim võimendada või pisendada üht või teist sõna, mängida piirialadega või kujutada keskteed. Mõte kummitas, kuid tol hetkel polnud mingit tahtmist maagiat lõhkuma hakata ning guugeldama minna ning sestap see sinna jäi. Alles nüüd, kui Riddelli tegemiste tutvustamiseks materjali otsisin, sain vastuse oma küsimusele - Gaimanil on kombeks anda Riddellile vabad käed. Ja kui sealt edasi ja tagasi mõelda ning siis taas raamat kätte haarata ja üle vaadata, on selge, et nende mõlema mõttemaailm on neis esseedes üsna täpselt võrdselt esitatud. 

Tänaseks, mil raamat on minu valduses olnud neli kuud, olen ma seda juba üsna loendamatu arv kordi avanud, et üht või teist kohta lugeda või imetleda, nähtu üle mõtiskleda ning seejärel vaikselt omaette naeratada. Kõikidele, kes kultuurivallas tegutsevad või tegutseda sooviksid, võiks "Art Matters!" pakkuda emotsionaalset tuge või innustust. Kuid mitte ainult neile! Kindlasti on see tore lugemine neilegi, kes ise lugemist või kujutava kunsti vaatamist naudivad, muusikat kuulavad või muul moel kunstidest osa saavad. Ja ka lapsevanemaile, kes pole päris kindlad, kuidas julgustada lapsi unistama. Ja ehk ka kõikidele teistele. Kui mitte muul põhjusel, siis selleks, et meenuks mõte unistamise võimalikkusest.