Ratsanik Melchior

Kuidagi sattusin ma lugema eesti autori raamatut. Ma ei ole päris kindel kuidas, sest tavaliselt väldin ma eesti autoreid nagu katku, kuid polnud see lugemiskogemus midagi nii hirmsat. Võib äkki teine kordki mõne eesti autoriga riskida :)

"Ratsanik Melhior" algab sellise toreda eepilise fantaasia ja muinasjutu seguna. Tipperdingeli krahv pärandab surivoodil oma lapselapsele sadula, mille taskus on üks võti, hanesule ja pasuna. Seatakse perfektne algus ilusale muinasjutule või siis seiklusjutule, kus suur osa tähtsus oleks maagilistel esemetel. 

Edasi keskendus jutt siis selle lapselapse Melchiori peale. Melchior on noormees, kes otsustas, et ülikoolielu pole tema jaoks. Kui ta seda oma isale teatama läheb, siis tekib tüli ning isa viskab ta kodust välja. Melchior läheb linna ja kohtub kahe huvitava isikuga. Kõigepealt kohtab ta munk Balthasari, kes on määratud tulesurma, kuid vihmaseaduse tõttu pääseb eluga, ja seejärel kohtuvad nad alkeemik Alexiusega. Kolmekesi otsustavad nad seiklema minna. Ega nad väga kaugele ei jõuagi enne kui ohud neid ümbritsema hakkavad. Nad kohtuvad nii heade kui ka pahadega, kohati osutuvad head pahaks ja mõned pahad võivad tulla headele appi.

Raamatusse on toodud sisse ka teisi liine. Kindluseülema ja linnapea peatükkid on alguses natuke salapärased ja küsimusi tekitavad, kuid lõpuks koondub kõik üheks probleemiks kokku. Kindluseülema ja linnapea peatükkides on rohkem poliitikat kui actionit. 

Ainus etteheide, mis mul sellele raamatule on, on ulme vähesus. Alguses mainitud esemed, mis on lugeja jaoks automaatselt suure tõenäosusega maagilised tulevad alles raamatu lõpu poole mängu. Natuke maagiat neis tõepoolest on, kuid minu arust mitte piisavalt. Neljast esemest (sadul, võti, sulg ja pasun) on pealegi ainult kaks maagilised, vähemalt nii palju kui mina suutsin tuvastada. Minu maitse jaoks oli ulmet vähe.

Raamatu tagakaane tekst on ilmselt süüdi minu pettumises ulme osas. Tagakaane tekst ütleb "romaan on üks esimesi kodumaise fantasy tippteoseid". Kuigi ma tean, et "Ratsanik Melchior" on originaalis ilmunud 1991 ja tollal kodumaine fantasy sisuliselt ei eksisteerinudki, siis selline tekst tekitab eelarvamusi. Suuresti oli minu pettumuses süüdi tagakaane tekst. Öelda, et miski on "tippteos" tekitab tugevaid eelarvamusi, milles enamasti ilmselt pettutakse (ma pole veel kohanud ühtegi tippteost, mis minu arust oleks ka laitmatu). Tagakaane tekst ei sea õnneks kõige osas valearvamusi, Eesti seikluskirjanduse kullafondi olen ma tõepoolest nõus selle raamatu asetama.

Kui tagakaane tekst välja jätta, siis ma tahan kiita raamatu vormistust. Peatükid on mõnusad lühikesed ehk eduelamus lugedes on suurem kui tavaliselt. Lühikesed peatükid on minu arust alati paremad kui pikad peatükid. Neid on ka mugavam lugeda mingite lühikeste pauside ajal. Lisaks ma jumaldasin, et iga peatüki alguses oli ühe lausega kokkuvõetud, mis peatükis juhtub. Ma pean küll tunnistama, et ma ise ei viitsinud neid lugeda, sest nii kui nii saan ma ju teada, mis juhtub, aga need on siiski nunnud. Sisukorras on ka need laused välja toodud ehk mingi kindla koha leidmine on palju lihtsamaks tehtud. Kuid kõige tähtsam on siiski see, et need on, minu jaoks, oma olemuselt nunnud.

Kuigi ma virisen, et ulmet on vähe, siis tegu on hea seiklusjutuga. Mul ei hakanud kordagi raamatut lugedes igav, kogu aeg toimus midagi või kohe hakkas toimuma. Kokkuvõttes oli tore keskaegne seiklusjutt, kus headele antakse mitu proovikivi ning lõpuks alistavad kurja.

The Cruel Prince

Järgmine inlgiskeelne raamat, mida pole eesti keelde tõlgitud... Peaksin vist rohkem eesti keeles lugema, aga praegu peab välja kannatama eestikeelse arvustuse (kuigi minu arvustused pole vist väga klassikalised arvustused) ingliskeelsele sarjale.

Mulle see sari kokkuvõttes meeldis. Inimmaailma kõrval eksisteerib haldjamaailm (Elfhame). Haldjad on üsna klassikalised. Üks haldjas ei saa valetada, aga see ei tähendaks, et ta ei mängiks oma sõnadega. Ühtegi haldjat ei saa usaldada, eriti ühegi inimese poolt. Inimesi tüssavad haldjad igal võimalusel ning haldjaga diili tegemisel on alati mingi vigur kuskil sees. Näiteks kui haldjalt saada lubadus, et kogu su ülejäänud elu on õnnelik, siis võibolla su ülejäänud elu kestab ainult paar tundi. 

Jude on koos oma kahe õega Elfhame'is üles kasvanud. Jude ja ta kaskikõde Taryn on läbinisti inimesed, aga tema vanema õe Vivi isa on haldjas, nii et ka Vivi on haldjas. Inimesena Elfhame'is kasvades on palju reegleid mida tuleb järgida... igasugused abivahendid, et üks haldjas sind ära loitsida ei saaks. Lisaks ei võeta inimesi just eriti sõbralikult seal vastu. Jude'i ja ta kaksikõde päästab enamvähem ainult fakt, et nende kasuisa on väga kõrgel positsioonil.

Kogu sari siuliselt näitab võimuahne Jude'i teekonda Elfhame'i bürokraatias. Talle on aga pinnuks silmas prints Cardan. Sari on selge näide romantika stiilis vaenlased armastajateks (enemies to lovers), minu jaoks on see vaenlaste osa natuke liiga kaugele viidud. Mul muidu ei ole selle vastu midagi, kui vaenlastest saavad armastajad, aga need kaks mitte ainult ei tülitse oma vahel ja ei ürita üks teist tappa. Esimeses raamatus Cardan korduvalt ka alandab Jude'i. Ja mitte vähe. Minu jaoks oli see alandamine liiga julm ning armastajateks muutumine ei olnud enam usutav.  Ma oleksin mõistnud, kui see oleks olnud tüli üleskiskumine ja vältime, kuna Cardan ei taha armastada inimest, aga alandamine on liig mis liig. Teisest raamatust, või noh esimese raamatu lõpust muutub Jude'i ja Cardani vaheline suhtlus usutavamaks kui mõelda, et nad armastavad üksteist, aga nad ei taha armastada üksteist. 

Teised kaks raamatud on enam vähem samasugused. Jude ja Cardan kaklevad, Jude tegeleb Elfhame'i poliitikaga ning kuidagi suudavad nad lõpuks isegi Elfhame'i ühte tükki jätta. Igas raamatus on mingi madin (teises vist kõige vähem), kolmandas lausa sõda ning nagu heas fantasy raamatus ikka, siis head võidavad :D 

Mulle väga meeldis see sari, aga samas jäi midagi nagu puudu. Ma ei oska täpselt öelda mis, aga kuidagi oli äkki sisutühi või midagi. Igaljuhul midagi jäi puudu. Tagant järge saan ma aru, et näiteks Jude'i ja Cardani armsaid momente oli vähe, ma oleksin tahtnud rohkem lihtsalt neid kaht omavahel käitumas nagu armunud, aga siin tuleb fanfiction  abiks.

Raamatud sarjas:

1) "The Cruel Prince"

2) "The Wicked King"

3) "The Queen of Nothing"

Lisaks on veel kaks juttu, mida mina lugenud ei ole, kuid üks neist on illustreeritud ning väidetavalt annab väga hea ülevaate, millised need tegelased siis ikkagi välja näevad (haldjaid on igasuguseid, näiteks Cardanil on saba).

1,5) "The Lost Sisters"

3,5) "How the King of Elfhame Learned to Hate Stories"  (illustreeritud)

"A Court of Silver Flames" ("Rooside ja okaste koda")

See on üllatav, et Maasi kohta ei ole ühtegi postitust tehtud, sest viimase paari aastaga on temast saanud mu lemmikkirjanik. Ta ei ole parim kirjanik, aga ta on mu lemmik. Tema raamatud suudavad alati mind endasse tõmmata ning nende käest panemine on sisuliselt võimatu.

See sari ("A Court of Thorns and Roses") on fännide seas vist kõige lemmikum, kuid ma pean tunnistama, et minu arust on see Maasi kõige nõrgem sari. Hoolimata sellest, et tegu on Maasi kõige halvema sarjaga, on tegu väga hea sarjaga. 

Sarjas on neli romaani ja üks novell, kindlasti on tulemas veel kaks romaani. Esimed kolm romaani näitavad Feyre teekonda. Feyre on pärit ühest kunagi rikkast perest, kuid kahjuks kaotas ta pere juba ammu oma varanduse ning nüüd elavad nad suures vaesuses. Selleks, et kõigil elu sees hoida hakkab Feyre jahil käima. Ühel päeval tapab ta jahti pidades haldja ning karistuseks viiakse Feyre haldjatemaale. Kõik, mis sarjas edasi juhtub, toimubki nüüd seal haldjate poole peal. Esimene raamat on üsna selge kaunitari ja koletise lugu ning kui ma ei taha otseseis spoilereid anda, siis teistest raamatutest ma ei räägi. Igal juhul lõppeb kõik õnnelikult ning maailm saab päästetud.  Esimesed kaks raamatut on ka eesti keelde tõlgitud.

Esimesed kolm romaani on sisuliselt triloogiana eraldi loetavad. Sarja (hetkel) ainus lühiromaan leiab aset siis nüüd peale kolmandat raamatut ning tegu on armsa jõululooga. Paljud väidavad, et see oli mõttetu ja mingit otsest tegevust seal ei toimu, kuid mina jumaldasin seda just täpselt selle pärast. See on nagu christmas special, südantsoojendav ja nunnu. Lühiromaan töötab ka ühenduslülina esimese kolme romaani ning neile järgnevate romaanide vahel.

Siia tuleb nüüd kindlasti vähemalt kolm uut raamatut, mis kõik võtavad keskseks tegelaseks erineva tegelase. Sarja populariseerimises tehti ka muudatusi. Nimelt nimetati sari ümber adultiks (varem oli young adult) ning anti välja uued kaanekujundused. Ma olen näinud väga palju virisemist teemal, miks muudetakse sarja keskel kaanekujundust, kuid minu jaoks see ei ole sarja keskel. See on pigem nagu üks sari lõppes ära ja nüüd algab jätkusari, need võivadki olla erineva kujundusega. 

Jätkusarjast ilmus esimene raamat sel aastal ning selle keskseks tegelaseks on Feyre vanim õde Nesta. Nesta on elus palju läbi elanud ning ta võitleb depressiooniga. Antud lugu näitabki siis Nesta võitlust depressiooniga ning möödaminnes leiab ta ka oma elu armastuse (või noh Nesta leidis ta juba varem, kuid nüüd võtab omaks).

Maasil sisuliselt kõik raamatud räägivad naistest, kes on midagi rasket üle elanud ning ta näitab nende tervenemise teekonda. On ilmne, et Maasile on väga südamelähedased igasugused depressiooniteemad ning ka suhtevägivald. Sarnase paranemisloo leiab ka selle sarja esimeses kolmes raamatus (enamus sellest langeb teise raamatusse).

Minu jaoks on Maas ilmeline kirjanik ning ma armastan peaaegu kõiki tema tegelasi. (mõned tegelased on minu arust fändomis liiga suureks ja õilsaks puhutud, aga need on siiani olnud kõrvaltegelased). Mulle ei tasu tulla rääkima, et mis kõik neis raamatutes valesti on, sest ma kas lihtsalt ei nõustu sellega, või ma ei taha seda kuulda, sest Maas on minu jaoks püha. Tema raamatud mõjuvad mulle alati tugevamalt kui mõne muu autori teosed ning peale tema raamatute lugemist olen ma alati natuke katki, aga heas mõttes... eks ilmselt kuskil aasta pärast saab seda protsessi korrata.

Raamatud antud sarjas:

1. "A Court of Thorns and Roses" ("Rooside ja okaste koda")

2. "A Court of Mist and Fury" ("Tuulte ja maru koda")

3. "A Court of Wings and Ruin" (peaks tulema millalgi ka eesti keeles)

3,5. "A Court of Frost and Starlight" 

4. "A Court of Silver Flames"

... kinldasti tuleb veel 2 raamatut ning kuulujuttude järgi tuleb isegi rohkem.

PS! See järjehoidja on mu parima sõbranna, imelise kunstniku Karoliina Tomassoni tehtud.

Art Matters!

 See väike raamat on mu "pean lugeda saama, muidu suren" nimekirjas olnud juba aastaid. Neil Gaimani nimi ei vaja ilmselt kellelegi liigset tutvustamist. Minu esimene kokkupuude temaga oli "Neverwhere" raamatu kaudu. Sellele järgnesid "Ameerika jumalad", siis juba "The Graveyard Book", "Ja tee lõpus on ookean" ja nii edasi... Esimesest kokkupuutest alates kuulub ta lemmikute hulka ning sinna on ta ka jäänud. Ainsaks erandiks vist "Tähetolm", mis mulle filmina väga meeldis, kuid raamatuna ei suutnud mind endasse haarata. Muidugi olin ma filmi raamatu lugemise ajaks juba mitmeid kordi lugenud ning küllap seegi jättis oma jälje elamusele. 

Siinräägitavast raamatust sain ma teada kunagi veebiavarustes surfates ja otsides. Komistasin kord piltidesse pandud essee "Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unistamisest" otsa ning kui ma teada sain, et see essee ning veel mõned on ühtsesse kogumikku koondatud, oli selge, et see raamat peab leidma tee mu raamaturiiulisse.

Enne raamatu minuni jõudmist olin ma lugeda jõudnud veel nii mõnedki Chris Riddelli raamatud. Nii Ada Gooti kui Ottoline seiklused on lummavad, kuid ma ei hakka siin neist eraldi räkima, sest sellest kõigest kirjutasin ma mõne nädala eest, Chris Riddelli sünnipäeva paiku Tartu linnaraamatukogu blogisse. Kes tahab, võib ise uurima minna. Igal juhul, kui eelmise aasta lõpupoole oli aeg mõelda lapse jõulukingituse peale, sai lisaks tema kingitusele tellitud ka jõulukingitus iseendale. Nii ma siis mõnulesin mõnusate esseede kallal sel ajal, kui ülejäänud pere voodisse oli läinud ning esimese unenäo saatel ägisedes verivorste seedida püüdsid. See viimane pole nimelt üldsegi üleliia kerge töö, kuigi aprilli lõpuks võivad sellised detaili ununenud olla. Kuulasin ümbritsevat nohinat, tõmbasin teki tihedmalt jalgade peale, lasin talveööl enese ümber mähkuda ja nautisin. 

Mida nad siis nii väga ütlesid? Ei, ega nad midagi "uut" ju öelnudki, kuid vahel on vaja alla joonida teadmisi, et unistamine on meile kõikidele lubatud ning unistamine on elu edasi viiv jõud. Julge unistada! Ja julge oma unistuste nimel tegutseda! Ja kui sa tunned, et soovid end väljendada, vahet pole, millist kunstiliiku kasutades, siis tee seda. Võitjateks oled nii sina kui ka maailm.

Kuskil poole raamatu peal tabas mind mõte, et huvitav, kui palju sellest, mida ma loen, on Gaiman, kes on lause moodustanud, ning kui palju Riddell, kes selle visuaalsesse vormi on valanud. Ilmselgelt hakkas mõte kummitama, kui mõne koha peal näis pilt rõhutavat veini nihestatud fookust. Pildis oli võim võimendada või pisendada üht või teist sõna, mängida piirialadega või kujutada keskteed. Mõte kummitas, kuid tol hetkel polnud mingit tahtmist maagiat lõhkuma hakata ning guugeldama minna ning sestap see sinna jäi. Alles nüüd, kui Riddelli tegemiste tutvustamiseks materjali otsisin, sain vastuse oma küsimusele - Gaimanil on kombeks anda Riddellile vabad käed. Ja kui sealt edasi ja tagasi mõelda ning siis taas raamat kätte haarata ja üle vaadata, on selge, et nende mõlema mõttemaailm on neis esseedes üsna täpselt võrdselt esitatud. 

Tänaseks, mil raamat on minu valduses olnud neli kuud, olen ma seda juba üsna loendamatu arv kordi avanud, et üht või teist kohta lugeda või imetleda, nähtu üle mõtiskleda ning seejärel vaikselt omaette naeratada. Kõikidele, kes kultuurivallas tegutsevad või tegutseda sooviksid, võiks "Art Matters!" pakkuda emotsionaalset tuge või innustust. Kuid mitte ainult neile! Kindlasti on see tore lugemine neilegi, kes ise lugemist või kujutava kunsti vaatamist naudivad, muusikat kuulavad või muul moel kunstidest osa saavad. Ja ka lapsevanemaile, kes pole päris kindlad, kuidas julgustada lapsi unistama. Ja ehk ka kõikidele teistele. Kui mitte muul põhjusel, siis selleks, et meenuks mõte unistamise võimalikkusest.

The Crowns of Croswald

 

Selle raamatu sain ma vastutasuks ausale arvustusele (selle, mis ma kirjutasin inglise keeles võib leida nt goodreadsist). Lugedes mu arvustust, võib küll ilmselt tekkida küsimus, kas see on päriselt aus, kuid jah. Ma ausõna fännasin seda (jah, ma tean ma fännan kõiki raamatuid, mida ma loen või vähemalt arvustan). Tegu oli ühe natuke koomilise ja väga maagilise looga. 

Ivy on terve oma elu veetnud teenjannana kuskil pärapõrgus asuvas lossis, tema tööks on hooldada lohesid. Või noh täpsemalt lohesid, keda kasutatakse ahjudena, kahjuks otsustab üks lohe haigeks jääda ning natuke mustikakoogi tainast Ivy ülemusele näkku aevastada ning selle tulemusena visatakse mõlemad lossist välja. Algul on see Ivy jaoks mõtlemapanev, sest mida ta nüüd peaks tegema, aga vastust ei pea kaua ootama. Vastus tuleb kutse näol siseneda maagia kooli. 

Sealt edasi läheb maagiline teekond, kus Ivy leiab sõpru ja saab oma päritolu kohta natuke rohkem teada. Ühe sõbra kohta ma küll päris kindel ei ole, kas tegu on siira sõbraga või on tegu selle kuripahaga, kes teeb näo nagu ta oleks sõber. Fyn käitub täpselt nii nagu üks armunud teismeline võiks käituda, aga see ikkagi tundub liiga ilus ja ma natuke kardan, et hilisemates raamatutes selgub, et tegu on kuripahaga. 

Iseenesest ega Fyni töö (ükskõik, kas armunud teisemelisena või kuripahana) hoida Ivyt elus ei ole lihtne, arvestades, et tüdruk teeb täpselt seda, mida ise tahab. Fyn võib ette loetleda kõik vead Ivy plaanis ning tüdruk võib nendega isegi nõustuda, aga see ei takista tal plaani ellu viimast. 

Loo algus oli natuke veniv ja igavavõitu (eriti proloog), kuid koogitainast aevastav draakon püüdis mu lõksu ning edasi läks lugu aina kaasahaaravamaks. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma lugesin e-raamatut ja ei saanud nii kergelt endale ära spoilida nagu ma tavaliselt seda teeks. Igal juhul kuskil poole peal oli mul juba vaja teada, mis edasi juhtub.

Ka tegelased tundusid natuke lapsikud, kuid siis ma sain aru, et see on lihtsalt tänu sellele, et ma olen liiga palju YA kirjandust lugenud. Seal on tihti peale 16-aastased peategelased, kes käituvad nagu täiskasvanud ning nüüd ma eeldan seda juba ka keskmise vanuseklassi kirjanduselt (middle-grade literature). Kuid tegelikult on ju selle loo teismelised õigemad, sest 16-aastane ei ole täiskasvanu, ta on veel laps (kohati võib ta ise mõelda, et on täiskasvanu, kuid see ei muuda tema tegelikku olemust ja käitumist täiskasvanulikumaks). 

Lugedes tekkis ka küsimus, et huvitav, kas E. D. Night on pseudonüüm, sest raamatus on tegelane Edgar Derwin Night (autor on minu teada noor naine). Kas tegelane on autori järgi nimetatud või on autor tegelase järgi nimetatud?

Kokkuvõttes oli tegu ühe südantsoojendava looga ning ma kavatsen seda sarja kindlasti ka edasi lugeda.

Tondilatern

 "Tondilatern" on oodanud mind juba üle aasta. Aasta tagasi panin isegi plakati seinale ja lubasin, et esimesel võimalus loen ma selle loo läbi, et teada, mida ma siis propageerin oma toa kujundusega. Tuleb välja, et head eesti ulmet propageerin.

Rajar on Elva gümnaasiumi gümnasist, keda vaevad unenäod, mis tegelikult ei olegi unenäod vaid pigem mingit tüüpi transiseisund. Igaljuhul on ta kohutavalt väsinud ning natuke ka hirmul, mida see kõik peaks tähendama. Kuidagi õnnestub tal sõbruneda Siiriga - nunnu, peaaegu nagu animest välja hüpanud tüdruk - ning pooljuhuslikult satuvad nad Rajari unenägusid lahendama (lõpuks tegeletakse asjaga juba sihikindlalt, kuid algus on selline kohati kokkusattumuste jada). 

Igaljuhul on tegu toreda esimese armastuse looga. Tegelased tunduvad natuke liiga lapsikud või kuidagi natuke ebausutavad, kuid see võib ka lihtsalt minu viga olla, et ma ise gümnaasiumis ainult nohikute ja introvertidega suhtlesin. Minu sõpradest ei oleks küll keegi nii kergekäeliselt võtnud väljavaadet klassi kordama jäämisest või kasvõi mõne tunni üle laskmisest ja samal ajal ei olnud meie pohmakad nii hullud.

Samal ajal kui ma virisen tegelaste üle, pean ma ka nentima, et Siiri on üks mu lemmiktegelasi üleüldse. Ta suudab olla nii nunnu ja ehe oma anime armastusega. Ma ei saa üldse aru, miks peaks keegi tema üle nalja tegema, ta näeb ju äge välja! Roosad juuksed... oh kui mul oleks heledad juuksed siis oleksin ma juba ammu ka roosa järgi proovinud. Tõsi Siiri kannab parukaid, mistõttu imetlen ma teda veelgi rohkem, sest ma ei usu, et ma eales tahaksin vabatahtlikult igapäevaselt parukat kanda (tundub nagu midagi ülipalavat), kuid samas need parukad annavad Siiri välimusele selle olulise viimistluse. Ühesõnaga ma armastan Siirit. Ma kadestan ta välimust ning soovin kõigest väest, et mul oleks võimalus temaga rääkida ning koos mingeid sarju vaadata ja filmisoovitusi saada ja, noh, lihtsalt rääkida, kui imeline on fantasy. 

Natuke veel nurinat. Lugedes oli aru saada, et toimetajale endale meeldis ka see lugu. Mida kaugemale looga jõudsin, seda rohkem hakkas sisse imbuma typosid :D Kui typode asi oli lihtsalt natuke naljakas, siis kohutavalt häiris mind ingliskeelse sõna valesti vormistamine. Nimelt oli seal vahepeal paar lehekülge, kus räägiti zombidest. Eestikeelne sõna ÕSi sõnul on "zombi", kuid raamatus oli kasutatud sõna "zombie" ehk siis inglise keeles hoopis. Kui kasutada ingliskeelset sõna oma tekstis, siis eesti keele reeglid minu teada nõuavad, et käsikirjas tõmbad lainelise joone alla ja trükikirjas kasutad kaldkirja ehk sõna "zombieloba" asemel oleks pidanud olema kas "zombiloba" või "zombieloba". Ma saan aru, et teoorias võib autor oma raamatus teha, mis ta tahab, aga see konkreetne asi mind vähemalt häiris.

Jällegi tahaksin mainida, et ma norin pisidetailide üle ja tegelikult ma jumaldasin raamatut. Eesti autoreid ma ikka natuke kardan (pole mõtet küsida miks, sest ma ei tea) ning enamasti üritan vältida, kuid see oli järjekordne meeldetuletus, et mõned eesti autorid isegi oskavad kirjutada midagi muud kui kraavikaevamise käsiraamatut või lugu mis algab depresiooniga ja lõppeb hullemini. Teatud mööndustega oli "Tondilaternal" positiivne ja nunnu lõpp - head võitsid. Kokkuvõttes oli tegu toreda eesti teismeliste armastuslooga, kuhu oli sisse pikitud palju ulmelist (sõja)tehnikat. 

Sorcery of Thorns

Kas poleks mitte tore, kui keegi aeg-ajalt siiagi midagi postitaks :) 

Minu selle aasta esimene raamat oli nii lummav, et mõtlesin, et sellest võiks ju natuke pikemalt mõelda ja kirjutada. Tegelikult olen ma tahtnud lugeda seda juba mõnda aega, eelmine suvi sai raamatki endale koju muretsetud, kuid kuidagi jäi ta siis sinna riiulisse seisma. Nüüd (natuke üle kuu tagasi) leidsin, et oleks aeg seda siis lähemalt vaadata. 

Kohe esimeste lehekülgede jooksul saab aru, et tegevus toimub kuskil raamatukogus, maailmas, kus raamatud on elus. Mõned raamatud on võimekamad kui mõned teised ning peaaegu kõik raamatud on natuke kurjad või vähemalt muutuvad väga vihaseks, niipea kui neid kuidagi moodi kahjustada. Tekkis kerge soov, et ka siin maailmas oleks raamatud sellised, sest sellisel juhul ei eksisteeriks kõiki neid õudusunenägusid tekitavaid murtud nurki ja kohviplekke (valus on vaadata isegi võõraste raamatuid, mis on halvasti hoitud). Igal juhul on raamatutel suur roll antud loos. Nad on nii vaenlased kui ka sõbrad, kuid lõpuks on nad pigem ikkagi head ning keegi ei saa neile pahaks panna nende kerget jonnakust ja vastumeelsust inimeste suhtes.

Peategelaseks on Elisabeth Scrivener, kes on üles kasvanud raamatukogus. Kogu oma elu on ta veetnud elavate (ehk maagialoitse sisaldavate) raamatute vahel ja õppinud raamatuid tundma paremini kui keegi teine. Esimene kord, kui ta kohtas tavalist raamatut oli ta arvamusel, et see raamat on surnud. Kogu lugu oli nii nauditav kohati just sellepärast, et Elisabethiga oli nii lihtne samastuda. Ta teadis, kui olulised on raamatud ja et nendega tuleb hästi ringi käia. Terve lugu oli paksult täis raamatutele suunatud kiindumist ja eks tegelikult olegi ju raamatutel kõigil oma elu ja hing ning Rogerson tõi selle lihtsalt elavamalt välja.

Raamatutega käis Elisabeth küll väga õrnalt ringi, kuid kõige muuga läks natuke hapramini või noh, tema võis ju üritada kõike õigesti teha, aga välja kukkus nagu alati. Elisabethil oli oskus kutsuda pahandusi ligi, sealjuures suutis ta pea kõike, kaasa arvatud katuselt alla kukkumist. 

Kui ühel ööl ärkas Elisabeth üles ja avastas, et ühte võimsamatest raamatutest on kahjustatud, nii et raamatu asemel on koletis (nagu ma mainisin, siis raamatud muutuvad vihaseks, kui neid kahjustada), siis pidi ta tegutsema hakkama. Koletist on sisuliselt võimatu raamatuks tagasi muuta, nii et kahjuks tuleb koletis tappa ja leppida, et antud raamat on igaveseks kaduma läinud. Elisabeth jäi siiski natuke hiljaks ja koletis suutis paari inimest vigastada. Kuidagi lõppes kogu see segane öö sellega, et Elisabeth pandi luku taha ja kutsuti maagid teda ära viima, et ta saaks vastava karistuse.

Kohtades maag Nathaniel Thorni, peab Elisabeth oma maailmavaadet muutma hakkama. Siiani oli ta uskunud, et kõik maagid on halvad (natuke tundus see lugedes ebaloomulik, sest maagiaraamatud on ometigi nii armastatud tema poolt, aga maagia kasutajad on vihatud), kuid nüüd hakkab ta selles kahtlema. Võibolla mõni maag on ikkagi hea?

Lugu illustreerivad võrratud karakterid. Alustades Nathanieli salapärasusest (või siis tema teenri salapärast) ja lõpetades Elisabethi jonnakuse või meelekindlusega. Ma ei oskagi täpselt sõnastada neid isiksusi, kuid igal juhul leidub palju itsitama panevaid vestlusi. Üks kõrvaltegelane suudab isegi öelda tuntud ja kurikuulsa lause: 

"What could possibly go wrong?"