Võlukunsti värv

Tegelikult on pildi lisamine üsna mõttetu,
kuna sellel on väga palju erinevaid trükke.
(goodreadsi andmetel 147 (ka eesti keeles
on rohkem kui üks))

Jõudsin ka siis lõpuks Pratchettini :D

Jube hea! Ülinaljakas! ning kas ma juba mainisin, et jube hea!

Tegelikult hakkas mul Rincewindist täitsa kahju, kuna kõik, mis ta tegi, kukkus läbi. Ta ei suutnud rahulikult elada, ega ka mitteelada. Isegi maailma äärelt ei suutnud ta alla kukkuda!

Rohkem ma ei spoili.

Maailm on äge, aga muidugi kellele ei meeldiks maailm, mis on lapik ning nelja elevandi peal, kes omakorda on kilpkonna peal (NB: A'Tuini sugu on teadmata).

Ma tahan liiga paljudest asjadest kirjutada, aga lühidalt kokku võttes: raamat oli jube äge ja väga hästi kirjutatud. Rincewindist hakkas kahju, kuna ta ei suutnud isegi surma saada. Lemmik tegelane on aga vaieldamatult Surm (tegelikult on vanaema Weatherwax ka üliäge, aga teda ei ole veel selles raamatus)... tegelikult oli Pagas ka super nunnu ja ka temast hakkas kahju, sest nii pea, kui ta hakkas oma omaniku lähedale jõudma kadus too jälle teise maailma otsa. Ja ma vist ei oska lühikokkuvõtteid.

Pratchetti tegelased on kõik viimistletud ja huvitavad. Kui üks tegelane on pooleldi loll ja ilma igasuguse alalhoiuinstinktita seikluste otsija, siis on ta seda igas olukorras ja püsivalt (teatud autoritele võib ette heita, et tegelased teevad asju, mis ei lähe nende üldise iseloomuga kokku). Võrdlused ja isikustamised on super head ning üldse on väga hea raamat... aga ma vist olen liiga palju aega oma emaga veetnud, kui ma panen selliseid asju tähele :)

Ühesõnaga ülihea raamat! Soovitan kõigile. Naerda saab palju ning lugu on huvitav.

(Ma vist tegelikult ei pea soovitama, kuna kõik fantaasiafännid on seda juba suure tõenäosusega lugenud.)