Novembriöö kirjad (autorinurgake)

Vabariigi aastapäeval tehti mulle noomitus, et ma ei ole oma uue romaani ilmumisest üldse teada andnud. Ausalt, tegelikult alustasin ma siinset blogipostitust kohe, kui olin oma autorieksemplarid kätte saanud. Ma tahtsin tol hetkel veel rääkida sellestki, et kuigi kõvakaanelistel raamatutel on mitmeid eeliseid (soliidsus, väiksem vigastuseoht seljakoti põhjas reisides, paremini väikestesse kottidesse mahtuv,...), on sel ka üks tõsine miinus - kaal. Poekott ühes käes ja autorieksemplaridega kast teise käega puusale
toetumas, oli ka lühike tee pakiautomaadi juurest koduni piinavalt pikk. Aga elevust oli palju ja kaas minu meelest armas (ei, see ei tulnud üldse esimesel katsel ja pole ka see, mida ma kirjutades ette kujutasin - kirjutamise ajal oli mu silme ees verine äralõigatud sõrm kahe tätoveeringuga). Mingis mõttes annab just see kaas loo olemust kõige paremini edasi - piirav ja edasipürgiv samaaegselt.

Aga natuke loost ka, mingi sellise nurga alt, mida lugedes ehk ei näegi. Esmalt tuli tehas. Tehas, mis muudab osaliselt igal kuul oma asukohta. Tehas, mis seob enda ümber hiiglasliku teaduskeskuse, tehasetööliste eluasemed ning muu meelelahutuse selle ümber - tehaselinn. Hiiglaslik tehaselinn siinsamas Eestis.

Ma ei hakka siia vahele rääkima, kuidas tehase juurde ilmus Keire ning sellest, millised seigad esimesena mõttes kuju võtsid, saab lugeja kindlasti isegi aimu. Nii ma ju kirjutangi - mõttes joonistub maailm, joonistuvad mingid pidepunktid, detailid või dialoogid ning seejärel hakkan ma lugu vasakult paremale kirja panema. Aga enne kui Keire oma elukaaslasele mõeldud kirju sõnasõnaliselt kirjutama hakkas, joonistas minu mõte maailma edasi. Kujutage ette, et homsesse Eestisse rajatakse miljoni elanikuga tehaselinn. Milliseid turvameetmeid peab omama linn? Milliseid Eesti? Aga kui tehas tegeleb millegi sellisega, mis potentsiaalselt ohtlikuks võib osutuda? Kuidas meie, kes me tehaselinna ei sobituks, seda kõike siit, väljast poolt linna, vaatame?

Kogu seda mõttekeerutust hakkas viimaks peategelane oma mina-mätta otsast kirja panema. Tema ei ole mina, tema elukogemus ja maailmanägemus pole päris see, mis minul, aga sellest tema oma mättast vaadatuna ta ju lugu jutustab - tuues teravamalt välja talle olulisema ning mainides vaid vihjamisi seda, mis tema meelest ebaoluline või temale ja kirjade saajale liigagi hästi selge. Aga seda kõike kirja panna oli pagana põnev! Mäng, mitte ainult maailma ja tegelastega mängimine, vaid ka vormiga mängimine. Mina, kes ma üldjuhul väga mina-vormis kirjutatud raamatuid ei armasta, õppisin esimeses isikus kirjutatud lugude hingeelu hoopis teise nurga pealt tundma ning seda enam on mul hea meel, et teisedki Keire lugu hindasid (II koht Tänapäeva romaanivõistlusel 2016).

Njahh, selle võistlusegagi oli ju tegelikult täitsa omaette lugu. Loo esmaversioon oli mul juba ammu kirjas (kuivõrd kahte aastat saab pikaks ajaperioodiks nimetada), kuid mulle endale see lugu veel nii väga ei meeldinud ning ma polnud selle lugeja olemasolus üldse kindel. Aga siis jõudis minuni selle toimunud võistluse info ning pisike hääleke ütles, et just see võistlus võik olla just selle konkreetse loo kodu. Pühkisin käsikirjalt tolmu, tuletasin arvutile meelde, et ma tegelikult ei ole seda faili hüljanud ning asusin uuesti tööle. Kirjutasin ümber loo lõpu, lisasin siia ja sinna, kustutasin kolmandalt kohalt nii, et lõpuks jäi alguse ja lõpu vahele lugu, mida mul endal oleks vähemalt meeldiv vahel sirvida. Ehk jagub seda meeldivust teistelegi lugemiseks.

On tehaselinn, hiiglaslik ja samas vaatleja silma eest varjatud. Ja siis on Keire, tüdruk, kes kolis hiidlinna ning jäi sinna lõksu, mitte just igaveseks, kuid piisavalt pikaks ajaks, et see tema mõtteid ja maailma väänutaks.

.   Kui ma väike olin, rääkisime koolis tihti, et läheme suureks saades kõik Tamsallu elama. Mäletad, tol ajal püüti linna võimalikult palju eestlastega kaetud nurgakesi tekitada! Muidugi teadsime me sealsetest, muu riigiga võrreldes, hiiglaslikest palkadest ja teaduskeskusest, mis hakkas maailma parimatele silmi ette tegema. Me teadsime, naersime ja lubasime valjul häälel, kuid sisimas olime ikkagi kahevahel. 
.   Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv.