Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka

On juhtunud see, mis vahel ikka juhtub ehk peotäis raamatuid on mu peas sõlme läinud ning nende vahele on aja jooksul pikitud veel teisigi lõngu. Eks ma püüan siin nüüd midagi neist lahti harutada ja kes viitsib, võib kaasa mõtiskleda.

Algatuseks mainin ära mõtte, mis paar päeva tagasi end ajus sõnastas: minu jaoks on kosmoselaev ainus loomuliku düstoopia tekkimise paik - selgelt eraldatud nii ajas kui ruumis ning kuna see on fikseeritud tehnilise seisu pealt teele läinud ja ajab läbi piiratud ressurssidega, siis on suured kõvergumised üsna kergestihoomatavad. Muude düstoopiakirjelduste juures on vaja midagi enamat (olgu, viimase aasta maailma poliitikas on tõestatud mu eelnevate sõnade nõrkust, aga optimist minus nii lihtsalt alla ei anna)

Eelmise aasta jaanuaris lappasin läbi sõbra raamaturiiuli ning leidsin sealt senilugemata Maria V Snyderi raamatu "Inside Out". Sirvisin raamatu tagakaant, lugesin natuke algust ning nii see raamat minuga koju jalutaski. Minu varasem kokkupuude Snyderi loominguga tuli läbi Ixia kroonikate, mis on selgelt noorele naislugejale suunatud fantaasiaraamatute sari ning eks ma sellelt pinnalt hindasin ka seda raamatut. Lõppeks oli ju tegelane noor naine (17-aastane).

Tõsi, tegemist polnud enam maagilise fantaasialooga, vaid pigem teadusulme alla liigituva raamatuga. Nagu ma mõni aeg hiljem teada sain, on selliste lugude jaoks termin "põlvkonnalaev" - ehk siis avakosmoses kihutab edasi üks hiiglaslik laev, mille sihtpunkt on järgmine planeet. Laev, mis on teel olnud juba sadu aastaid ning mis arvutuste kohaselt peaks veel vähemasti viis korda sama palju aega teel olema.

Aga alumise korruse rahvas seda ei tea. Ehk oli selle laeva teadlikkus algul milline tahes, kuid mingil hetkel toimus laevas suuremat sorti mäss, mille tulemusena üks ülemistest perekondadest juhtimise enda kanda võttis ning vaikselt ja aegamisi kättesaadavat infot manipuleerima hakkas. Selleks ajaks, mil loo sündmused aset leidma hakkavad, on tekkinud kaks klassi - nö aadlikud, kes elavad kahel korrusel (ruumipuuduse vältimiseks on sisse seatud tugev laste arvu piiramise programm) ning abipersonal, keda on hunnikute viisi rohkem, kuid elavad ka kahel korrusel ning tegelevad mustema ning ajusid mittenõudva tööga. Kaks klassi omavahel ei suhtle üldse (välja arvatud siis see korda hoidev perekond, kes põhimõtteliselt hoiab ka suhtlemist ära).

Alumiste seas on levinud uskumus, et kui nad torustikest välja jõuavad, leiavad nad eest haljendava ja rohelise paradiisi. Ja seda torustikust välja pääsemise ust peategelane algul fanaatiliselt otsibki. Kõik muu tuleb hiljem - laevapööre ja armumine ja palju muudki, mis ühe hoogsa noorteka juurde kuulub. Möödaminnes leiavad nad laevalt korruseid, mida keegi pole välja ehitanud (materjalid on olemas, sest teeleasumise hetkel oli kole kiire, kuid valmistuti ilusasti selleks, et rahvastiku arv laeval kasvab aja jooksul - oligi määratud kasvama). Täitsa ok lugemisega ulmekas, mis isegi väga ei karjunud.

Siis läks mõni aeg mööda, päris mitmed arutelud jäid tol eelmisel kevadel silma, kus küsimuse all oli ulme kui noortekirjandus või mitte. Samamoodi käis läbi üksikute romaanide kohta vihjeid, et üks või teine on ikka nii noortekas ning läks ühest või teisest lugejast kaarega mööda. Nuh ja kui mu enese esimene romaan sai mitmelt kohalt hinnangu "noortekas", siis pani see mind ainult veelgi teravamalt kõiki taolisi arutelusid vaagima. Ma ise ei kirjutanud noorele lugejale, vaid pigem mõttega "võib sobida ka noorele".

Igal juhul, kui mulle suvel Robert H. Heinleini "Taeva orvud" kätte sattus, tabas mind emotsiooni kordus. Samamoodi põlvkonnalaev, millel üht teist oli tuksi läinud - oli väljaehitamata korruseid ja nurgataguseid, oli kunagiste jamade tõttu unustatud ajalugu. Oli noor peategelane, kes armastas uurida ja ronida laeva sellistes osades, mida korralikule inimesele sündsaks ei peetud. Tõsi, siin olid nö korralikud talupojad ja väljaheidetud mutandid need kaks vastandlikku leeri. Ometigi ei pea keegi Heinleini (ok, kindlasti keegi peab) lastekirjanduseks ega ka noortekaks. See on lihtsalt muhe ulmekas, mille peategelane on algul noor.

Iga leheküljega, mis ma edasi jõudsin, kasvas äratundmine ja veidrate sarnasuste hulk. Tehnilise poole pealt (ehk siis see, mis teeb ühe teadusulme teadusulmeks) oli Heinlein kindlasti kõvasti loogilisem ja selgitavam, kuid emotsioon oli paljuski väga-väga sarnane. Avastus, mida tähendab olla kosmoselaevas, mida tähendab olemine avakosmoses. Heinlein oli oma laeva juhtimise andnud ainult masinate hooleks ning võimaldanud seeläbi laevaühiskonna mandumise kuni maani, kus noor ja terav õpipoiss luges Newtoni seadusi ning kuulis oma mentori seletusi jumaliku armastuse väest. Terav ja muhe lugemine koos üsna vahetu emotsiooniga (lisanaeratus läheb kaksikutele, kelle suurim viga oli selles, et nemad uskusid kõike, mis oli raamatute kirjas - ühtmoodi nii kosmoloogia õpikuid kui ka näiteks Dumas' "Kolme musketäri").

Mõlemad raamatud jõuavad revolutsioonini, mõlemad jõuavad reetmiseni ning mitte just kuigi jätkusuutlike lahendusteni.

Siin maal oli mul tuhat mõtet oma emotsioonidest üks Reaktori artikkel vormida. Noortekirjandus või mitte? Võrrelda üht teisega. tuua välja ühest ja teisest, kuid mu piiratud mõistus ei suutnud piisavalt hästi sõnastada seda, mida ma mõtlesin või öelda tahtsin. Ega ma nüüdki oska, aga blogiformaat on meeldivalt vabam ning mul ongi võimalus see mull siia paljusõnaliselt välja valada.

Aeg läks ning selle aasta alguses sattus minu kätte Alastair Reynoldsi "Aeglased kuulid" ning nagu muu seas ujus mu mõte tagasi mulluste mõtiskluste juurde. Aeglased kuulid pole küll põlvkonnalaev, sest inimesed, kes seal tegutsema asuvad, on täpselt need, kes laevale pandi - peamiselt sõjakurjategijad mõlemast vaenutsenud leerist, muidu retsidivistid ja peotäis "ruumitäidet".

Sõda oli just lõppemas (vaherahu välja kuulutatud, kui mitte veel kuigi jõuliselt kehtiv), peategelane sattus vaenlase kätte ja langes tolle piinamise ohvriks. Viimane asi, mida ta enne minestamist kuulis, oli abi võimalik saabumine. Järgmist korda silmi avades oli ta laevas ja ärkas krüogeensest unest. Üsna kiirelt sai ta teada, et on vanglatranspordis, teadmata, milles paganas teda süüdistatakse või mis üldse juhtunud oli. Teada on ainult, et laeva süsteemid on teinud restardi ning seetõttu on paljud "reisijad" ärganud enne kohale jõudmist (ja palju on ka sulavaid laipu).

Kuna positsioneerimismajakatega ühendust ei saada, arvatakse hetkeks, et ehk läks hüppel midagi valesti ning nad on kurat teab kuhu jõudnud. Mingi aja jooksul saab selgeks, et nad on just seal, kus peavad, ainult et aeg pole enam see, mis oli. Möödunud on tuhandeid aastaid ning abi pole kuskilt tulemas - ses mõttes pole vahet, et nad on "kunagi asustatud olnud" planeedi orbiidil, mitte avakosmoses.

Aga põhjus, miks too raamat mulle mulluse mõttekeerutuse meelde tuletas, seisnes mingis sisulises aspektis. Peategelane, kellest loomulikult saab laeva uus vaimne liider (mille vastu pole mul midagi, sest teiste tegelaste kaudu kirjeldatav lugu oleks tiba igavam), läheneb probleemidele pioneeriliku visaduse ja oktoobrilapse ohvrimeelsusega. Ühel hetkel tuli kange kiusatus oiata, et olen vist kogemata mõne Mehisuse sarja raamatu kätte võtnud. Õnneks pöörati sellele vint peale ning lugu lõpetati hoopis teise tooniga. Pealegi poleks minust vist viisakas soovitada noorele lugejale raamatut, kus on siherdused stseenid sees, kus meditsiinirobot põhimõtteliselt hakklihamasinaks otsustas hakata ja veel mõned taolised.

Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaela murdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle.

Poole raamatu pealt tuli ka väljast poolt aimdus, mis pagan selle meile teadaoleva universumiosaga juhtunud oli, kuid täpsemalt kahjuks mitte (minusugune ootaks nüüd üht täispikka romaani, mis tolle "puhastuse" lahti seletaks).

Ja nüüd oli ka Marie "Inside Outi" läbi lugenud ning vahetasime selle sõbra riiulis järje vastu välja ehk siis Maria V. Snyder ja "Outside In". Olgu kohe algatuseks öeldud, et selle raamatu ulmeline väärtus oli kõvasti madalam kui teistel. Sarja esimese raamatu puhul oli mul tunne, et autor on natuke selle kosmoselaeva teema üle ikka mõelnud, aga siin selgus, et vähemasti kohale polnud kuigi palju jõudnud (või on selle aja sees ununenud, mis kahe käsikirja koostamise vahele jäi).

Tegevus jätkub sealt, kus esimeses pooleli jäi - laevapööre on tehtud ja nüüd tuleb tagajärgedega toime tulla. Kui sa oled mitukümmend tuhat inimest tillukeses laevas mässama pööranud, siis nende rahunemine ei toimu kaugeltki nii kiirelt kui peaks. Kui sind on sünnist saati õpetatud ühtesid või teisi inimesi millekski pidama, siis faktist, et nad pole sellised, piisab küll mässu liikuma saamiseks, kuid mitte rahuolukorras teismoodi mõtlemiseks.

Aga kuidagi tuli see mass allutada ilma, et keegi neist laeva sisse augu lõhkaks või midagi sama nõmedat. Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaela murdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle. Oi, ups, siin ma olen juba olnud! Eelmise raamatuga. Aga ega ma midagi teha saagi - lugemisaegne emotsioon oli kuratlikult sarnane. Ka see pioneerilik targutamine ja "hea olemise" vajadus.

Muhe ja kiire lugemine, kui suudad füüsika ära unustada. Laev oli jabur ning idee iseenesest lahe. Natuke ehk kohati naivistlik, aga mis siis.

Ja kui ma olin siit viimase läbi lugenud, jooksis pähe ,mõte, et kui tõmmata peenike niit iga taolise raamatupaari vahele, mis mõne teisega  sarnaselt töötab, tuleks... Isegi kui ma kasutaksin ainult seda marginaalset raamatute hulka, mille ma ise läbi olen lugenud, tuleks tekkinud kangas õhu läbi laskmiseks liiga tihe.

Ja sinna see läkski! Mõte, mis hakkas arenema tundest, et mingitel hetkedel kipume me lugusid liiga kiiresti YA alla lükkama või oli see hoopis mõte, et YA kirjandust kiputakse liigituse järgi alahindama, valeks pidama või oli see tolles vestluses, kus keegi "tarkpea" viskas, et kogu ulme on YA või...

Noh, eks iga üksik neist mõtetest on oma rolli mänginud ning kuigi ma tahtsin algul nende kahe esimese raamatu järgi just nende mõtete üle mõtiskleda, kleepusid järgmised lood end ise külge ning nüüd, enne kui ma oma loba lõpetan, panen veel ühe lokaalse düstoopia, mille kohta samuti on arvatud nii "ulme" kui "YA ulme" hulka kuulumist. Nuh, eks ta ju natuke lapsikult algaski, kuid loo kirjapanemise viis ning lõppu visatud maasikas viivad ta ilmselgelt YA-riiulilt hoopis "sünnib ka noorele lugemiseks" riiulile (nagu mu meelest kõik siinkirjutatud lood, kuigi nende täiskasvanud lugejaskond võib erineda).

John Wyndhami "Krüüsalised" on kosmosest tagasi maa peale tulnud, olgu pole sinna jõudnudki. Oma postapokalüptilise loo tegevustiku paigutab ta eraldatud nurgakesse, mille elanikud usuvad oma täiendatud religiooni, hoiduvad paaniliselt mutatsioonide eest ning üritavad vähese haridusega elus püsida... Põnev lugu ja kiire lugemine ning ainus, mis mul tollele loole ette heita on, ongi lokaalne düstoopia. Aga see, mida ma tolle termi all silmas pean, tuleb igaühel endal välja lugeda.

Sellegi poolest oli tegemist laheda ja mõtteainet pakkuva seiklusega, mis oma lugemisemotsioonilt seostub eelnevatega päris ilusasti.

Ehk siis võtaks veel ühe mõttearenduse kiirelt kokku. Siinsetest raamatutest kaks esimest võib vist tinglikult loomulikeks düstoopiateks liigitada ning kolmanda loogilise düstoopia alla, neljas oli esimese järg ning viimane lokaalne düstoopia. Nähh, sain ka lahterdatud! Kusjuures mitte ülemäära hästi lahterdatud - ma ei armasta düstoopiaid! Kindlasti mitte selliseid lokaalseid ja poolikuid variante nagu neid viimastel aastatel palju müügihittideks saanud on, kuid põlvkonnlaevaga, mis on juba sadu aastaid teel olnud ning küllap liigub veel vähemasti sama palju, on see kuidagi muhedalt ja sobivalt kaasas käiv. Teistpidi on vist mugav... Hea küll, aitab!