No nii, nüüd on siis aeg teha järgmine sissekanne autorina. Noorteromaan, sel korral siis puhas noortekas - on teismelised tegelased oma igapäevases soustis (kool, sõbrad, vanemad), aga selle pisikese nihkega, et peategelane ise pole just päris normaalne. Või noh, defineerigem normaalne! Roomet on kümnendat klassi alustav noormees, kelle pea lõikab pigem reaalainetes ning kelle mõistus naerab igasuguse ülemäärase religioossuse ja esoteerika peale. Maailm on lihtne ning peaks alluma füüsikaseadustele. Ja ometi, kõige selle tavapärasuse juures näeb ta surma, näeb elude pikkusi, eesseisvaid ohte ning vältimatuid kukkumisi. Esimese hooga, kui kogu jama alles algas, ei varjanud ta sõpradegi eest oma mõtteid, kuid üks asi viis teiseni ning üsna kibeda südamega jättis ta põhikooli lõpuga koduse Lihula maha, kolis vanatädi juurde Viljandisse ning astus Viljandi Gümnaasiumisse. Selle koha pealt raamat algabki, kuid igasuguseid sisukokkuvõtteid ja põnevaid reklaamlauseid saab mujaltki lugeda.
Eelmise aasta septembris sattusin ma sületäie tõlgitud noortekate peale, mis tekitasid küsimuse, et kuidas pagana moodi on see ikkagi võimalik, et peategelane, kes alguses on täitsa tavaline (ehk keskmisest veidi nohiklikum), avastab endas korraga võimed (teate küll, ikka sellised hullumeelsed võimed - temast saab parim deemonikütt või haakub mingi nõiakogukonnaga või leiab oma vampiirid või...), käib sellegi poolest rahuliku südamega koolis edasi ning mitte keegi ei märka. Olgu, no ei ole eriti sõpru, aga pagan võtaks, kui sa viibid klassikaaslastega päevad läbi lähestikku, keegi ju ikka räägib sinuga vahel, keegi märkab sind eemalt. Sa ei ole maailmas üksi, vahet pole kui suurel määral üks teismeline hing nii arvata võib. Noh ja kuidagi läks nii, et ma tahtsin ise proovida, et kuidas mina siherduse olukorra lahendaksin. Nende punaste kaante vahele see mõte siis saigi.
Ma vist ei pea hakkama rääkima, mis seos mul Viljandiga on, kuid viimase tõuke andis mu armas õde, kes täiesti alatul moel mind mullu Viljandisse linnajooksule lohistas. No, mis see siis ära ei ole, mingi 10,4km!? Selle kas või roomab lõpuni. Ja siis selgus tõsiasi, et kõik võimalikud Viljandi mäed olid raja sisse joonistanud ning minusugune diivanikaunistus tõepoolest roomas pool maad. Surin ja roomasin... Aga seda kauem oli mul aega oma loole mõelda ja keskenduda.
Ja selle mõtlemise tulemusena sündis žanrilises mõttes YA urban fantasi ehk eestikeelsena: noorte fantaasialugu kaasaegse ühiskonna kastmes.
Mine tea, äkki meeldib see lugu kellelegi nii palju ka, et piiks hirvelossi panna.
No comments:
Post a Comment