Väljajuuritud

"Halba see ometi teha ei saa," teatasin, kuid seepeale heitis lohe mulle ärritunud pilgu.
"Kahtlemata saab," vastas ta. "Kas sa ei kuulanud, mida ma äsja ütlesin? Terve raamat tuleb ühekorraga loitsuna ette kanda ja kui sul selleks jõudu ei jätku, variseb kogu loits hävitavalt kokku, kui sa end ära kurnad. Olen ainult korra näinud, kuidas seda laususid ühisel jõul kolm võlurit, kes kõik olid õpetanud endast nooremat ja andsid raamatut lugedes käest kätte. See viis nad peaaegu hauda ja nad ei olnud kohe kindlasti nõrkade killast."

Naomi Novik on kogu raamatule taolise needuse/õnnistuse peale pannud. Ei, mitte raamat ei varise koost, ega isegi mitte lugu, mida loed, vaid su oma elu mureneb tasapisi loo vahel nii ebaolulisteks killukesteks, et isegi nõusid pestes tahaks iga puhastatud taldriku järel veel lehekülje jagu lugu neelata.

Ei mingit aeglust ega rahulikkust, vaid iga mõne lehekülje tagant toimub väiksem või suurem pöörang, mis viib läbi paljude legendide ja jalutab siiski täpselt klassikalise fantaasialoo rada. Autor ise on öelnud, et soovis selle looga oma tütrele anda emotsiooni, mille sai lapsena ema jutustatud lugusid kuulates ja see emotsioon oli ka kõrvalseisjale selgelt välja loetav - soe hoolivus, trotslik edasipürgimine ja grammikene õnne. Mõne koha peal mind ehk häiris, et kangelannal polnud ainsatki puudust (ühiskonna poolt etteheidetud plekirida kleidil ja allavajunud soeng ei kvalifitseeru mu meelest puuduseks, kui sa üritad maagiat käsitledes ellu jääda ja samal ajal teisigi päästa).

Peagi kirjutan kuhugi ka täpsemalt (äkki hirvelossi, ja kindlasti goodreadsi, kui keegi on viitsinud sinna eestikeelse väljaande lisada,...), aga praegu siis selline tilluke õrritaja. Olgu vaid öeldus, et lõpetasin kell 4.15 hommikul ja kaks tundi hiljem ajasin end voodist välja, et lapsele hommikukohvi keeta. Kohutav raamat! Absoluutselt ebasoovitav, kui on plaan korralik ööuni magada.