Süsteem

Tilluke reklaaminurgake: selline näeb siis välja minu esimene romaan. Peamiselt postapokalüptiline, kuid lõiguti ka apolalüptiline ning diskreetsete sammude haaval ka nende kahe vahele jääv ulme. Oh jah, see žanri määramine kõlas nüüd kohutavalt teoreetiliselt, vähemasti loo enese kõrval, kuid andkem nüüd paar vihjet ka loo enese kohta:

Reinita, selle loo peategelane, on natuke minu moodi naine. Tõsi, ta on kaugelt targem ja tugevam kui mina, otsuse- ja enesekindlam ning kindlasti ilusam. Parem kui mina? Noh, selles pole ma enam kindel. Naine, kes armus mehesse, kes kannab ammu väljasurnud linnu nime ühest ammu väljasurnud keelest ning sel moel valib ta nime ka oma pojale - ammu väljasurnud lind ühes ammu väljasurnud keeles. Kuidas saaksimegi eeldada, et kaurid ja hüübid kolmekümne teisel sajandil, tuhat aastat pärast Maailma Murdumist, veel looduses huikaksid? Meie tibatillukesest keelestki pole tolleks ajaks enam järel palju enamat kui mälestus, kuid inimesed, kes sel laiuskraadil elavad, on endiselt kinnised ja põikpäised, koduselt nurgelised. Teisiti siin ju ei saakski ning minu meelest nii ongi hea.

Ja siis on veel Laura, kes on vist ka natuke minu moodi naine, kuid seda ei tea päris täpselt enam mitte keegi. Esiteks elas too hüpoteetiline Laura tuhat aastat enne Reinitat ning teiseks, pole teda õieti loos seeski. Kuigi ma ei tea, kas Laura just ülemäära minu sarnane on, siis igal juhul saan ma väita, et Reinita on pagana palju Laura moodi. Mingite kohtade pealt on Reinita rohkem Laura kui omaenese vanemate moodi ning see ongi kõikide jamade alguseks. Tillukesed ja näiliselt nii ebaolulised markerid nende geenikaartidel on hukutavalt ühtemoodi reastunud.

Lugu sellest, kuidas mõtted, mis ühel hetkel näivad ainsad päästmaks kõike (ning mine sa tea, ehk olidki), võivad aja jooksul väänduda nii, et see toetamise asemel lammutama hakkab. Ma ei taha siia rääkida sellest, mida ma mõtlesin või mida öelda tahtsin. Selle pärast ma ju loo kirjutasingi, et tundus nagu oleks mul sõna või paar öelda, seega jäägu need lugeja avastada. Üks on aga kindel: kui maailm murdub (vahet pole, kas mikro- või makrotasandil), õmmeldakse ta omal moel taas kokku, kuid seda, millised armid neist pistetest jäävad, näitab vaid aeg.

Ei mingit maagiat! (Kui te just inimlikult ekslike otsuste tegemist maagiaks ei pea.) On küll legendid ja hirm, tehnoloogia poolt toidetud hirm. On lood, mis lubavad, et kord tuleb keegi, kes lammutab ühiskonna, koondab enese selja taha õelate ja hiiglaslike lepatriinude armee, ründab kõike ja kõiki. Reaalsus on aga palju pragmaatilisem - koristamist ootavad kodud, mõranevad kruusid, armastust vajavad lapsed ja naeratust ootavad silmad. Seega: ei mingit maagiat!

Nüüd on siis raamat trükikojast väljas ja loodetavasti nädala või pooleteise jooksul ka poelettidel. Kes aga tunneb, et ta nii kaua oodata ei jaksa või lihtsalt terake odavamalt ning koos minupoolse naeratusega raamatut saada soovib, andku teada. (Loodetavasti, kui Kadri haigeks ei jää, olen esmaspäeval ka kaarte mängimas ning teisipäeval võib mind töölt leida.)

Ahjaa, siia lõppu veel tilluke lõik holograafilisest malest käesoleva male aasta meeldetuletuseks (sel mängul on loos üsna suur roll kanda):

Kahurid olid Kauri lemmikvigurid. Aastaid oli ta jälginud tillukest tagasilööki massiivsetes masinates hetkel, mil kuulid lendu tõusid ning peaaegu graatsiliselt rahulikku ja täiuslikku kaart pidi liikuma hakkasid. Esmalt tõusis kahuritoru piisavalt kõrgele, et kuul õigesse kohta maandada, seejärel süttis tilluke süütenöör, kõlas pauk, kahurid hüppasid oma väikese tagasilöögi, kergitasid õhku tillukese suitsunire, kui kuulid, joonistades vahetult kõrvalplatsi pommitades pea poolemeetrise kaare õhku, laskusid vaikselt, paisates lendu muda, verd ja vaenlase kehaosi.