Algus pärast lõppu

Tegeleme siis reklaamiga ehk kiidame natuke ühte mu praegust lemmikraamatut. Üllataval kombel on tegu "noorsooromaaniga", mis kirjastuse Tänapäev vastaval võistlusel lausa auhinnatud koha sai. Tegelikult lugesin ma seda küll juba aasta alguses vist, kuid praegu alles avastasin, et ei mina ega ema pole sellest kirjutanud.

"Algus pärast lõppu" on küll eesti autori (Mann Loper) kirjutatud, kuid selle puhul pole vaja karta tavapärast õnnetut lõppu, nagu eesti autoritele nii vastikult tavaline. Enam positiivsemat lõppu ei suuda välja mõelda, kuid pole vaja karta ka seda, et see oleks videviku sarnaselt läila õnnelik. See on kordades parem! Kuigi ka selles raamatus on roosa liin sees, ei seisne õnnelik lõpp selles.

Okei nüüd, kui Videviku tõsimeelsetele fännidele on selgeks tehtud, et raamat ei ole nende maitsele (natuke sügavamõttelisem), saab meelitada kohale ulme fännid. Ehk raamatus on väga tähtsal kohal arenenud tehnoloogia, kuid samas see ei lähe veel nii väga ka meie tänapäeva arvamustega vastuollu. Samuti on üks peategelastest muudetud üliinimeseks, aga mitte nagu vampiir, vaid nanotehnoloogia arengu tulemus. Selles raamatus on kõik tegelased elus; nad annavad vabatahtlikult oma vere teistele :)

Mulle väga meeldis selle raamatu puhul, et tegemist ei ole tavalise teismelistele mõeldud raamatuga. Armume kõik ära -> kõik läheb valesti -> maailm on meie vastu -> armukolmurk -> maailma lõpp (või roosa õhkamine esialgse paari vahel). Ahjaa, ja lugeja on loll!

Kui mõni inimene endiselt kardab žanrit "noorsooromaan", siis veel kord meeldetuletuseks neile, et tegu ei ole tavalise noorsooromaaniga. Ehk peategelasi ei kujutata joodikute ja narkosõltlastena ning kõik ei ole kogu aeg p****s.

Lisame siis oma tavapärase raamatu arvustuse: Väga lahe raaamat! See oli kohati nunnu ja lihtsalt lahe! Tõsiselt hea raamat! Soovitan ka kõigil teistel lugeda :)