Ilusad (olendid, pimedus, varsti ehk ka kaos...)

Sarja esimese raamatu kohta sai GoodReadsi kirja selline tekst:

Mingil põhjusel jäi see raamat koos oma järjega mulle mullu pihku. Laenasin need sõbra raamaturiiulist, kuid siis sattusin paari äärmiselt sita noorteka peale ja tuju hajus sootuks. Peaaegu aasta otsa tõstsin raamatuid ühe laua pealt teise peale ja püüdsin välja mõelda, kas viia kohe tagasi või siiski lugeda mingil hetkel... Ja siis uue aasta alguses kilkas töökaaslane, et tahab kindlasti õhtul filmi vaadata. Muigasin talle ja rääkisin, et raamat seisab mul juba aasta otsa lauanurga peal ja ma endiselt ei tea, kas ma tahan seda lugeda või mitte. Aga noh, vaatasin ka filmi - täielik pask oli! Täpselt selline, kust jookseb välja, et filmitegijad ei suutnud otsustada, kas teha nõiafilm või armastusfilm ja igaks juhuks hoidsid mõlemad liinid väga pinnapealsete ja sisutühjadena.

Võtsin raske südamega raamatu ja üllatusin! Üllatusin positiivselt. Lugu on kirjutatud küll minavormis, kuid Jumal tänatud!, vähemalt minevikus.Mitte pärsi blogistiil, vaid midagi veidi steriilsemat ja pisut läbimõeldumat. Justkui kirjutaks peategelane oma seiklustest koolikirjandit, mis peab kannatama ka pedagoogi valvsat pilku. Muidugi oli see plinkiv-roosa armastuslugu ja muidugi olid head-pahad kohati liiga klišeelikult paigas jne... Aga sellegi poolest oli tegemist täitsa meeldiva meelelahutuskirjndusega teismelisele lugejale. Ma pole küll päris sihtgrupp, kuid nii mõnelegi lapse klassiõele julgeksin soovitada kui "parem kui su viimati loetud raamat".

Kui nüüd veel tollest esimesest raamatust rääkida, siis tuleb nentida, et Ameerika on Ameerika ja omal veidral moel suudavad nad käituda ka mitmetuhande elanikuga linnades sama kõverpeegli alusel, mis toimib meil viie majaga külades. Kõik tunnevad kõiki, kogu su elu ja pisikesed vead on tervele linnale teada. Aga nüüd kujuta veel ette, et see on linn, milles õpetatakse ajaloo tundides vaid Ameerika ajalugu ja sedagi vaid vaatevinklist, et mingit kodusõda polnud, oli Lõuna-Osariikide alistamine ja tegelikult ei kõlba põhja barbarid kassi saba allagi. Selline armas ja kodune linnake oma pirukaküpsetamise võistluste, pühapäevakooli, kirukujärgse klatši, veel klatši, hängimise, keskkooli poppide tüdrukute kambaga (kes on nunnud ja ei valeta kunagi, sest nende emad on linnakese kultuurielu tugisambad)... Meie mõistes tõsiselt õõvastav kohake - usklik, ajudeta ja väikelinna pitseriga.

Aga eile võtsin siis ka sarja teise raamatu ette ja lugesin sellegi läbi. Oli halvem kui esimene, nentisin ma lõpetades. Selle juures hakkas mängima faktor, mis üsna sageli 3-4 raamatuliste sarjade juures mängu tuleb ehk esimene raamat on põhimõtteliselt ikkagi terviklik lugu, jättes teatud allhoovusi järgmiste lugude kirjutamiseks. Teine raamat on aga otseselt ja ilmselgelt "ettevalmistus järgnevaks". Enamasti sarja kõige sisutühjem, igavam ja tüütum lugu. Kriisid said loodud juba esimeses loos, tegelased tutvustatud samuti ning peamine kakelus tuleb alles kolmandas (või neljandas).

Nii oli ka siin - teine oli aeglasem kulgemine, kerge probleemiga. Paar surnut mängisid aktivisti, armastus jooksis karide ja avavee vahet. Ahjaa! Teine raamat on enamasti ka armukadeduse (kolmnurkade-nelinurkade) raamat ja sellegi koha pealt ei suutnud antud sari üllatada.
Aga tegemist oli siiski heas mõttes noorteromaaniga - oli armastust, oli kooliprobleeme, oli põlvkondade vahelist arusaamatust, liigset kaitsmist ja sellest lahti murdmist.

Nüüd jääb vaid loota, et mul õnnestub kuskilt kätte saada ka sarja kolmas ja neljas lugu, sest tahaks ju ometi teada, kuidas see põhikakelus kulgema hakkab. :) Kas ma seda oma lapsele soovitaksin? Isegi vist soovitaks. Vahest natuke liida roosa tema jaoks, samas tõeliseks päästeingliks oli vaatepunkt - läbi teismelise poisi silmade (mis võimaldas kirjutada lisaks armuvalule ja liblikatele ja sädelusele ka korvpallist, lollidest naljadest ja mõnestki muust asjast).