See on postitus, mis on mu sees kripeldanud juba mitmeid kuid. Ma ei hakka praegu ütlema, mis raamat seda põhjustas (kavatsen ka tollest sarjast siiski varsti kirjutada, kahjuks mitte positiivselt) ning ühtlasi vabandan kõikide vähegi humanitaarsemate inimeste ees. Ma ei püüa siin leida ülimat tõde ega üritagi teha mingisugust teadust, vaid üritan lihtsalt natuke seletada minu peas toimuvat lahterdamist ja isiklikke eelistusi.
Ehk siis jutustamisest, viisidest, kuidas üks lugu on kirja pandud ning millega ta köita ja lummata suudab või mitte. Kui võtta ette üks ports fantaasiaraamatuid (millele see blog laias laastus toetub), võib need üldjuhul jutustamisstiili järgi jagada nelja hunnikusse: jutuvestja, vanavanem, blog ja amööb...
Jutuvestja stiil ehk miski, mis on kirja pandud kolmandas isikus ning ajavormilt minevikus. Vanad head muinasjutud on räägitud just nii. Sa võtad raamatu, loed seiklust, mis oma emotsiooni poolest ongi seiklus, vahest midagi filmilikku, kuid kindlasti sügavamat. Ma armastan jutuvestja-stiili! Tõsiselt. Kõikidest ülejäänud eelmainitud stiilidest eristab teda just kõrvalseisja roll, mis annab autorile märksa vabamad käed erinevate tegelaste sise- ja välismaailmade kirjeldamisel. On võimalik anda pilte, kuid muuta poolelt sõnalt vaatenurka ning süvendada kaadrit teiste tegelaste läbi. Muidugi on sel ka oht - halvasti kirjutatud kolmas isik kipub peategelase karakteri nõrgaks või ebaveenvaks jätma, kuid kui autor on karakterid korralikult enda jaoks läbi mõelnud, on tegemist lummava viisiga mõtte edasiandmiseks.Ma ei hakka siia autoreid ja raamatuid eraldi välja tooma - enamus vanema põlvkonna fantaasia- ja seikluslugudest on just selles stiilis.
Vanavanema stiil - ehk siis esimene neist kolmest minavormis kirjutatust. Ma loodan, et teil kõigil on olnud vähemalt üks vanavanem või muu vanem sugulane, kes suudab nõrkemiseni rääkida oma seiklustest. Tõsi, oli lugusid, mida ma oma vanaisa käest kuulsin sellise hulga kordi, et need mingis teismelise vanuses tüütuks muutusid (kuid hiljema taas lummavaks osutusid), kuid neis lugudes oli alati enam kui üks lugu. Esimene on seiklus ise (olgu see siis kroonust põgenemine, võrriga tüdrukutes käimine, koerale sinepi söötmine või misiganes muu lugu tollest elukogemuse salvest), teine koorus hilisemast elukogemusest (ehk analüüs, oskus enese üle naerda, leida seoseid mõne tänase seigaga...). Kolmas oli kuulajakeskne - kui neid lugusid hoolega kuulata, siis nende rõhuasetustes oli väikeseid variatsioone sõltuvalt sellest, kes veel koos minuga seda lugu kuulas. Need ülemhelid, mis teevad mõnest viiulist imelise kõlaga pilli, panevad helisema ka sel moel kirjutatud lood. Tõsi, mõnel korral olen ma vastamisi sesnud probleemiga, kus jutustamisstiil ja peategelase käitumine ei lähe kokku. Tegemist siis lugudega, kus peategelane jutustab filigraanselt oma lugusid, kus ta käitus nagu täielik idioot (aastaid, ja suurt midagi õppimata)... Raamatutest (meeldivatest selle stiili esindajatest) jookseb kohe silma ette P.Rothfuss "Kuningatapja kroonikad" ja N.Gaiman "Ja tee lõpus on ookean".
Blogi stiil - steriilsel lähenemisel on tegemist eelnevaga väga sarnase stiiliga. Taaskord on keegi minategelane, kes räägib oma seiklustest minevikuvormis, kuid need seiklused ei ole mitte aastate ja aastakümnete tagused, vaid eilsed või tänahommikused. Ehk puudub igasugune filter, analüüs ja mõtestatus. Peategelane nägi, seikles, tundis ja edastas selle kiire blogipostitusena oma lähedastele. See ja järgmisena tulev stiil on just need kaks, mis kipuvad tänases noorte(tõlke)kirjanduses pead kõrgel hoidma. Küllap on siin taustaks seesama noorte sotsiaalne alahindamine (vähemalt ma tahaksin loota, sest teised variandid kõlavad veel hullemini) . Me eeldame, et neil on raskem keskenduda sügavamatele mõtisklustele; me eeldame, et kiire energia müüb paremini... Võimalik, et müübki, kuid olgugi, et kõrbenud rasvas tehtud friikartulid annavad kiiremini vajaliku energia, jääb mingi toiduelamus sellest siiski saamata. Mul on siin üks 13-aastane - ausõna, nad tegelikult on täitsa võimelised nautima ka rikkalikumat buketti (ja nautima seda märksa sügavamalt tollest kiirest ja analüüsivabast teosest). Isiklikult näib too jutustamisviis mulle kergema vastupanu tee leidmisena. Neid on kiirem kirja panna, sest ka autor ei pea liigselt analüüsima ning toimetaja tööks jääbki kirjavigade parandamine, sest tänahommikustele sündmustele pole inimaju veel kolmekordset vihjamissüsteemi, eri hetkede liitmist või vastandamist alla ehitada jõudnud (eksisteerib ajusid, mille puhul ei jõuagi). Lugejana on neil veel üks kohutav puudujääk - kõik teised tegelased on sedavõrd kõrvalised, et neid õieti polegi. Sügavtundelisd stseenid kipuvad jääma pealiskaudseks, sest sel ajal kui peategelane silmad kinni suudlust ootas, ei saanudki ta näha, kuidas stseenikaaslasel väike sõrm hetkeks värahtas, sest... Ma ei pane siia enam raamatuid, sest tõsiselt: mul on midagi isiklikku selle stiili (kui minu isikliku arvamuse kohaselt - sita stiili) vastu.
Jäi veel amööbistiil ehk minavormis ja olevikuajas. Tõsi, teisiti võiks seda nimetada ka diktofoniga-spiooni-stiiliks. Pange ennast nüüd nendesse kaheksakümnendate filmidesse, kujutade ette üht spiooni oma diktofoniga edasi liikumas ja samal ajal raportit koostamas. "Külguksest väljus relvastatud vaenlane. Suure tõenäosusega on tal lisaks nähtavale ka viskenoad. Need on siin kandis populaarsed." /diktofon kinni, diktofon tööle/ "Püüan parema ülevaate saamiseks lähemale hiilida." Jah, aga see ei ole loo jutustamine! Amööbistiiliks nimetan ma seda aga põhjusel, et iga vähegi arenenum eluvorm omab enamat. Need on lood, millel pole mingit minevikku ega eelnevat elukogemust, puudub igasugune kujutlusvõime tuleviku osas ja abstraktsus peategelase ümber pöörleva maailma väljast sisse tunnetamisest. Mina lähen, Mina teen, Mina tunnen... Ja eriti sita stiiliesindaja raamatus on sees mõni lause "Ma ei märka, kuidas ta käsi väriseb". Hei, kes see siis oli, kes seda märkas ja kirja pani? Kuidas see siis kirja sai või mil moel peaks see fakt mõjutama lugu, mida see ei saa mõjutada, sest lool ja loo edastataval primitiivsel pildil puudub sellekohane võime?
Aga ükskord...! Jap, mul on tegelikult üks väga kuri plaan selle kirjastiili katsetamise osas. Mine tea, ehk saab kunagi asjagi.
Blogikirjandus on tõesti nagu kiirtoit. Samas on seal seda, mida pole neis viimse detailini lihvitud muinasjuttudes ja muus- ehk siis ehe emotsioon ja värskus, vahetu elamus ja reeglina on nad väga ausad. Jah, keeleline ja sisuline korretuur on puudu, aga intelligentne inimene peaks omama funktionaalset lugemisoskust ja sellest mitte laskma häirida, kui teema ise on huvitav.
ReplyDeleteMa ise pole päris ammu ühtki ilukirjanduslikku asja lugenud, sest mulle ei meeldi muinasjutud ja mingi ulmeline jama, ausat ja usutavat asja jälle väga palju ei ole. Ja kui ongi, siis on need nii halvasti tõlgitud, et lihtsalt sellepärast ei taha lugeda. Inglise keeles lugeda ma lihtsalt ei viitsi. Seega loen ma viimasel ajal ainult elulugusid ja erialast kirjandust. Lihtalt ei ole aega järjekordseks iluirjanduslikuks pettumuseks.
Ja kokkuvõttes pakub päriselu niigi kõriauguni diipe ja südantmurdvaid emotsioone, et polegi vaja neid kirjandusest juurde otsimas käia :)
Huvitav käsitlus (mulle meeldivad need nimetused igale stiilile, tunduvad väga kümnesse olevat). Ilmselt stiilide märkamiseks on vaja läheneda lugemisele natuke analüütiliselt (kas olles ise midagi kirjutanud ja selle üle mõelnud või valmistudes arvustuse kirjutamiseks näiteks), sest mina pean küll tunnistama, et kohati ei oska isegi pärast öelda, millises neist vormidest mingi raamat kirjutatud oli. Mulle tundub, et igas neist stiilidest on võimalik väga hästi kirjutada, juhul kui on kirjutamisoskust - stiili märkan ma pigem siis, kui selle kasutus ei ole õnnestunud. Ja tõsi, jutuvestja stiili on ilmselt kõige lihtsam kasutada. Eriti häiriv on minu jaoks hoopis see, kui autor mitme stiili vahel hüpleb - sellesse ooperisse mahub vist ka sinu tore näide "ma ei märka, kuidas ta käsi väriseb".
ReplyDelete