Taeva orvud

Tore lugu, aga mul on tõsine hirm inimkonna tuleviku pärast. Ma väga loodan, et inimesed on targemad, kui selles raamatus... kuid isienesest on natuke armaski, kui Newtoni seadusi võrreldakse armumisega:

See illustreerib mu väidet. Sina võtsid kõike sõnasõnalises mõttes, nagu seadusi, mis juhivad elektririistu ja mida võib selles raamatus kõikjal leida. "Kaks keha mõjutavad teineteist jõuga, mis on  võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga." Kõlab nagu lihtne füüsikaseadus, eks? Mitte midagi selletaolist; see oli esivanemate poeetiline kõneviis, kes ei suutnud väljendada läheduse seadust, mis juhib armastuse emotsiooni. Osutatud kehad on inimkehad, mass nende suutlikus armastada. Noortel inimestel on tugevam võime armastada kui vanadel; kui nad pannakse lähestikku, nad armuvad, aga kui lahutatakse teineteisest, läheb see varsti üle. "Mis silmist, see südamest." Niisama lihtne see ongi. Aga sina otsisid sealt mingit sügavamat tähendust.

Muidugi pole teaduste tundmine ainus tore osa.

Raamatul oli ka väga tore "õnnelik" lõpp. Inimkond sai päästetud ja puha. Leiti isegi elukskõlbulik planeet. Minu arusaamade kohaselt küll väike kamp inimesi ei suuda inimkonda päästa, aga mida mina ka tean. Aadam ja Eeva suutsid ju seda, siis miks natuke suurem grupp ei peaks hakkama saama (kuid räägime siiski umbes 10-st inimesest).

Muidugi tuleb veel ära mainida, et feministid ei tohi seda raamatut lugeda. Kogu feministide töö on Heinleini visandatud tulevikus kadunud.

Aga kui kogu eelnev jutt välja jätta, siis väga hea raamat ja soovitan kõigile :D