Salamõtruka õpilane

Lugesin eile raamatu lõpuni (ja soovitan soojalt tütrele... Sepa pärast ja Nosu pärast ja Üleüldse...). Oligi hea raamat, tekitades tundeid ja mõtteid ning neid mõtteid ma praegu parema meelega edastaksingi.

Ma sain raamatu sünnipäevaks. Teate, sünnipäevaks saadud raamatutega on alati paras segadus. Ma mitte iial ei loe neid kohe järgmisel või ülejärgmisel päeval läbi. Pigem seisavad nad esmalt kuid riiulis ning ootavad oma aega. Ma ei teagi, miks. Vahest seetõttu, et neis on mingi pühadus, andes aimu, mida inimesed minust mõtlevad; andes vihje, millisena mind nähakse; teadmine, et vat selliseid ja selliseid lugusid peetakse nii tugevalt mulle sobilikeks. Ja siis ma ei puutu neid juhuslikult, vaid loen mingi teise teadmisega - sooviga õppida tundma ennast rohkem kui raamatut. Rahulikult ja aeglaselt omal ajal, siis kui mina olen selleks valmis.

Nojah, esimene probleem, mis selle konkreetse raamatuga tekkis, oli ajastus. Nimelt kaks kuud pärast mu sünnipäeva, oli mul natuke raha ja ma plaanisin osta ka sarja teise raamatu (olemata endiselt esimest läbi lugenud, kuid usaldades kingitust ja kinkijat), kuid see - see oli täpselt selleks hetkeks läbi müüdud. Nüüd ma ei teagi, mis saab. Tahaks juba järgmist osa lugeda ju...

Teine teema, mis konkreetse looga tekkis, oli raamat ise. Ütlen ausalt, ma üritasin kolm korda seda lugema hakata. Kolmandal korral alles suutsin ma jõuga end läbi pressida neist esimesest tapvalt igavatest, lonkavalt kirjutatud/tõlgitud esimesest paarikümnest lehest läbi. Ma vihkan mina-vormis kirjutatud raamatuid. Päriselt! Nende raamatutega jääb alati suuri lünki, mida pole võimalik täita. On ainult üks karakter ning teiste karakterite peegeldused läbi subjektiivsete silmade, mille on kirja pannud kirjaniku isikliku subjektiivsusega käekesed. Liiga palju filtreid! Ja see puudujääk sunnib mind hiljem uuesti ja uuesti mingeid lõike üle lugeda, soovides leida autori poolt mõeldud karakterit, leida selle hirmud, rõõmud, motivaatorid. Ja enamasti neid ei olegi kirjas. Isegi mitte ridade vahel! Eile jäin ma esimest korda mõtlema, kui paljude selliste lugude puhul on tegemis:
a) sooviga arendada üks karakter ning näidata nii põhjalikult kui võimalik tema arenemislugu selleks, kelleks ta viimaks saab;
b) hirmuga, et teisi karaktereid ei pruugita liiga korrektselt luua suuta ning teadliku põgenemisega ühe tegelase subjektiivsusesse (nagu vabandusse oma suutmatusest);
c) lihtsalt inimliku rumalusega ning täieliku põhjendamatusega iseendale?
Ok, ma tean, et mina-vorm on viimastel aastatel muutunud kahtlaseks trendiks nagu ülikitsad teksad, nagu paadininalised kingad mõne aasta eest ja labidaninalised veidi enne seda. Sa lähed poodi ja tead, et märksa tõenäolisem on leida mugavust nurgast, mis sulle ei meeldi, iseloomuga ei sobi ja välja kanda ei oska. Muud lihtsalt polegi. Kahtlane trend nagu... nagu elulooraamatud... Ups! Need ju ongi elulooraamatud. Tõsi, väljamõeldud elude memuaarid, kuid siiski pelgalt memuaarid, jäädes alati auklikuks, lünklikuks, subjektiivseks ning oma erapooletuse puudumisega ärritavaks. Igatahes näib, et keskmine tarbija soosib neid lugusid ning seetõttu on kirjastajad valmis neid ka välja andma.

Kolmas mõte, mis mind eile painama hakkas, oli seotud "pahadega". Ma jäin pikaks hetkeks mõtisklema, miks, pagana pärast, on fantaasiaraamatutes pahad tihtilugu lihtsalt lollid või hullud? Ja alles pärast kartulite koorimist ja nende lugemise kõrval keema unustamist (ärge mu lapsele öelge, sest ma suutsin õhtusöögi tegelikult päästa), suutsin ma jõuda järeldusele, mis ajas mind naerma, sundis endale tuhka pähe raputama ja sundis tunnistama, et ma olen ikka idioot, et nii pika elu jooksul pole kordagi mõelnud ilmselgele. Kirjanikud on samamoodi tavalised inimesed. Tavalised oma pisikeste rõõmude ja muredega. Inimesed, kes ei puutu igapäevaselt kokku kriminaalsete geeniustega, kuid näevad, nii nagu mina ja teisedki, enda ümber pidevalt laastamistööd, mida suudab tekitada idiootsus. Lihtne lollus, mõistmatus, suutmatus endast kaugemale näha. Ja kui palju aega igapäevaselt kulub reaalselt selle rumaluse peletamisele oma ümbrusest, selle kahjude likvideerimisele! Ikka ilmub keegi, kes trambib elevandi kombel su lillepeenras sooviga tappa sääsk, kes istus ühe karikakra õie serval...

Aga lugu ise oli hea ja armas ja südamlik. kui ta poleks olnud elulooraamat, siis küllap ma oleksin nautinud seda veelgi enam, kuid isegi nüüd: oli see vast elu; oli see vast elulugu! Ja ma ootan kannatamatusega päeva, mil mul õnnestub küüned taha ajada sarja järgmistele raamatutele (mida ma oleksin soovinud oma riiulisse, kuid ilma teiseta ei näi kolmas enam üldse nii imelise ideena).