Võlur ja nõid.

Selle raamatuni (või õigemini triloogiani) viis mind hoopis Marie, kes selle ühel päeval raamatukogust näppu haaras ja mullegi lugemiseks soovitas. Žanriliselt on kohutavalt raske määratleda raamatu asukohta riiulis. Ühest küljest klassikaline urban-fantasy: üks 17-aastane noormees ja tema 15-aastane õde tuvastavad ootamatult ja jaburalt, et neil on võimeid, mis teevad neist meie mõistes võluri ja nõia. Teisalt on sees klassikalisi sotsiaalulme termineid ja võtteid. Ehk, kui alustada algusest, siis:

Valimised (pea igal pool maailmas) on võitnud üks partei Uus Kord (ääremärkus: see nimetus meenutab mulle alati mingit tobedat ja hirmutavat usuklikki). Vaikselt ja näiliselt "hea ja õige" nimel muutub maailm totalitaarse ühe mehe maailmaks. Kuidagi väga head paralleelid Hitleri Saksamaaga ja Stalini aegse NL-ga ja... jooksid silme eest läbi. Ühtlasi ka repressiivorganid, sunnitöölaagrid, avalikud hukkamised, raamatute põletamised... Te ainult öelge ja ma noogutan kaasa, "jah, oli sees". Kuna tegemist oli lasteraamatuga (keeleliselt keerukuselt ja mõtte edastamise siiruselt pakuks peamist lugejaskonda vanusesse 10-14), siis võite üsna üheselt arvata, et peamiselt on repressiivorganid töös laste vastaselt.

Miks laste? Eks ikka selle pärast, et puberteedile on sisse programmeeritud teatud vastuhakk "sauruste" jutule (ja olgu vägevad selle eest kiidetud!) ning nende fantaasia ja loomingulisus on veel lõpuni kärpimata. Nad veel ei mõtle sellele, "kas nad oskavad". Nad veel ei pidurda end küsimusega, "kas nad peaksid?" Nad lihtsalt lasevad fantaasial lennada ja hauguvad vastu. Kui selline vasttuhaukumine võiks tekitada vastuhaku mõtteid täiskasvanutes. Loomingu vaba lend võiks panna vaimustuma ka suuri, kes püssitoru kartuses taltsaks on muudetud.

Ja sealt algab raamat, kuidas kaks last, kes enda arvates on vaid tavalised lapsed, keset ööd kodus vahistatakse (süüdistatuna võlur ja nõid olemises), paari päeva jooksul selles ka süüdi mõistetakse ning hukkamist ootama saadetakse... Vanasse hullumajja...

- Kui tunned kanget soovi olla vaimuhaiglas, uimastatud või saada elektrilöök, et mõistusele tulla, siis on elu ikka täiega mäda. Sel hetkel oleksin meeleldi loboktoomiaga nõustunud. Selline tunne vist tekibki, kui vabadusest ei oska enam unistadagi.

...ja jätkub põgenemisega maailmas, mis näib kui halb uni, olemata hoopiski unenäo moodi... 

- "Kõigi nende meeleparanduseks, kes on igaveseks kadunud kujutlusvõime eksirännakutesse! Riivatusse unistustehimusse... ja teadmistesse teadmiste pärast!"
- Mu vanainimesekõrvad ähvardavad rahvamurru möirgest kurdiks jääda, nii et pean neid kinni suruma.
- "Karistuseks neile, kes on jätnud lohakile oma kohustused korra ja ühiskonna ees ning naudivad ajaraisku, mandumist ja laisklemist, mida sigitavad need neetud köited!"

Muide, selle raamatu juures hakkas mind häirima see inglise keelest tõlgitud raamatute eripära - ei ole naisvõlureid, on nõiad; ei ole meesnõidu, on võlurid. Eesti keeles on neil kahel sõnal varjund, millest üks kannab hoomamatult positiivsust kaasas (võlur kõigi kuu ja tähtedega ona koonuskübaral) ning teine sajatab mainimatagi halba. Nähh, selle koha peal olen ma vist natuke feminist. Tahan võrdsust! Tahan võluvat võrdsust!

Aga tegelt oli lahe! Mitte niivõrd roosa, kui just helesinine raamat perekonna ühtsusest, sõprusest, headusest, hirmudest, hakkama saamisest, ellu jäämisest ja natuke ka armastusest.