Friday, September 21, 2012

Videviku saaga


Olgu, alustame siis algusest! Algus peaks kõlama nii:
„Püha ema, ma tegin pattu.“
Või peaks veel varasemast ajast alustama, kui laps käis sõpradega kinos ja koju tagasi jõudes teatas, et ta tahab nüüd Videviku saaga läbi lugeda. Praktiliselt kõik nende klassi tüdrukud lugesid seda sarja sel suvel (ka need, kelle jaoks oli Videvik esimene vabatahtlikult kätte võetud raamat). Ja siis ma leidsin, et hariduslikel eesmärkidel tuleb sari ka endal kätte võtta. Lihtsalt selleks, et ma tajuksin veidigi maailma, milles elavad 11-12 aastased tüdrukud.

Huhh, see ei ole ilus maailm! Kuid diil on diil ja kui ma temaga juba alustasin, siis lugesin ma ta ka joonelt lõpuni. Terve nädal maha visatud aega. Terve nädal trükisõnalist soigumist ja võltsmoraali.

Olgu, esmalt keeleline ja jutuvestjale omane pool – terve sari (üle 2000 lehekülje) on kirjutatud läbi teismelise tüdruku silmade. Iseenesest ei ole see ju halb variant AGA see teismeline, kes peaks olema oma emotsioonidega kas põhjas või laes ei tundnud mitte midagi. Ta kirjeldas. Kirjeldada armumist, tundmata? Kirjeldada hirmu, seda edasi andmata? Liiga palju sõnu ja siiski olid õiged neist kuidagi puudu või vahele jäänud. Keel oli lihtne ja algeline – kuuenda klassi lastele täiesti arusaadav ja kiiresti loetav ka inglise keeles. Võrdlused ja epiteedid...? (Golfipalli suurusest pisarast ma parem ei räägigi).

Pärast neljanda raamatu lõppu lugesin ma läbi ka Meyeri poolt kirjutatud (ja lekitatud ja loobutud) Edwardi silmade läbi kirjutatu ning taipasin – kui tädi oleks kohe kirjutanud vahel ühest, vahel teisest vaatenurgast, oleks raamat kõvasti parem saanud. Kui ta oleks välja jätnud need mokk töllakil seismiste kirjeldamised ning dialoogi asemel keskendunud mõtlemisprotsessile, mille käigus üks või teine lahend saabus, siis oleks lugu märksa paremini söödav olnud.

Nonii, esimesed kurjad sõnad on öeldud, kuid sellega kahjuks minu negativism ei piirdu. Nüüd tuleb esitada küsimus: miks ma seda raamatut endast eemale olen hoidnud, teadmata tema täpset sisu? Aga vaat selle pärast, et mul on mingi sisemine alalhoiuinstinkt, millega armastus-vampiirikad täielikku vastuollu lähevad. Inimene, ela! Ela ja naudi seda, mis sul on! Nii palju kui võimalik. Aga Videvik räägib soovist surra selleks, et armastada. Möhh!? Elada selleks, et armastada – sellest saaksin ma aru. Aga ma ei saa aru masohistlikust soovist surra.

Olgu, me jõuame tagasi punkti, millest ma veel rääkinud pole, kuid  karjub tekstis kõvasti ja valusalt – tädi Meyer on ju usklik! Mormoon, kui täpne olla. Ja ma mõistan, et tema jaoks oli surmast armastuse nimel kirjutamine mingi analoog paradiisiga. Ma peaaegu mõistan. Ei, tegelikult vist mitte, kuid ma olen nõus konstanteerima fakti. Ja see usuteema on raamatus terav – kas vampiirid pääsevad paradiisi? Kas inimene peaks olema jalamatt teiste liigikaaslaste ees? Saate isegi aru, et pole päris minu mõttemaailm.

Siis ei saa me ometi kõrvale jätta ka meeste ja naiste vahelisi rolle! Panite te tähele, et iga kord, kui Bella ütles midagi, mis Edwardile haiget võis teha, nägi ta viha mehe silmas. Mitte kunagi kurbust, valu, segadust? Ainult viha välgatas. Oeh, jah, maailm, kus kõik mehed peavad olema suured, targad ja tugevad ning naised kui varjud nende ümber, püüdes oma vägivaldsusele kalduvaid kaasasid mitte vihastada.

Tuleb tõdeda, et anatoomia tunnidki olid vist mormoonidele keelatud? Aga sellest ma siin ei kirjuta, kuna lugejate seas võib ka alaealisi leiduda. Olgu ainult mainitud, et parasjagu perversseid nalju sai heidetud neil teemadel. Vampiire ju kirjeldati kõvadena kui betoon...

Kui sellest kõigest veel vähe on, siis viimase raamatu eelviimasel leheküljel (kõik on õnnelikult lõppenud (sõna "surnud, kuid liikuv" tähenduses), paarike suundub miilustades oma magamistoa poole ja Bella palub kaasal hetkeks peatuda) on mõttekäik või kirjeldus:
„He looked at me in confusion. As a general rule, I didn't pull away. Okay, it was more than a general rule. This was the first.“

Laps loeb – tahtejõu pealt. Ma ei mõista teda selles osas. Ilmselgelt ka talle ei meeldi need raamatud, sest need venivad nagu tatt, kuid ta loeb neid siiski. Ta tahab teada, mida teavad tema sõbrad.

P.S. Laps loobus teise raamatu alguse paiku ning lasi mul lihtsalt jutustada, mis toimus ja kuidas teemad jooksid ja lahenesid. Hea mitu tundi ooteaega sai sel moel tapetud.

P.P.S. Sügisese lastevanematekoosoleku eel tuli raamat jutuks ning kui päris mitmed vanemad olid vaimustuses, et nende lapsed suvel nii palju lugesid, küsisin mina neilt, kas nad teavad, mida nende tütred lugesid, kas nad tundsid huvi, lugesid ise ja selgitasid teemasid? Selgus, et ma olin ainus. Ma ei leia, et noored ei tohi seda sarja lugeda, kuid ma leian, et selle lugemise juurde peaksid kuuluma arutelud, mis selgitavad neid ülal lahtikirjutatud teemasid. 21. sajandil ei tohiks selline maailm varateismelise mõtteisse selgitusteta jääda. Elu on oluline, arukus on oluline ning oskus enda eest seista samamoodi.

Aga õige vaikselt olen ma nõus tädile au andma selle eest, et ta oma imelihtsa jutukesega on suutnud raamatute juurde suunata ka neid, kes varem ühtegi raamatut lõpuni lugenud pole (kuid nüüd Videviku tuules purjetavad läbi teiste teismelistele suunatud vampiirikate). Pole vahet, millise raamatu abil lugema õpitakse, sest kui lugemisvilumus kasvab, saab sealt edasi minna ka mõistlikuma lektüüri juurde.

7 comments:

  1. Mind häiris sarja juures kah kõige rohkem see lõpplahendus. SPOILERIhoiatus! Et õnnelik lõpp ei seisnenud mitte selles, et Edward saaks kuidagi oma surematusest lahti ja nad vananevad rõõmsalt koos. Ei-ei. Bella sattus paanikasse, kui ta sai 19! aastaseks! Et nüüd on elu sama hästi kui läbi. Edwardiga koosolemise kõrval tundus tema suureks motivaatoriks olema just nooruse ja surematuse ja tugevuse ja kiiruse ja ilu kättesaamine. Ja see, et tema moondumisega võivad kaasneda inimohvrid, et ta võib kellegi tappa, see teda suuremat ei häirinud. Või et ta alles kogemata rasedaks jäädes avastas, et ikka tore oleks lapsi saada ka. Enne see teda üldse ei huvitanud, mis on iseenesest arusaadav, kuna tegu ju alles lapsukesega. Hoolimata Rose'i hoiatustest pälvis see teema talt üksnes õlakehituse. Mis näitab, et ei olnud ju veel täiskasvanud naisega tegu ja kaugelt liiga vara oma elu külmutada.
    Nii et eelkõige ei meeldinud mulle viimane raamat. Ülejäänud olid OK, eriti teine osa, kus Edwardit vähem näha oli (indiaanlased olid toredad). See adrenaliini-najal Edwardinägemuste nägemine jäi küll minu jaoks usutavalt lahti seletamata. Ja miks on raamatutes alati nii, et kui tüdruk tutvub kahe poisiga, kellest üks on armas ja usaldusväärne ja teine ohtlik ja ebastabiilne, siis on kohe ette teada, kummaga tal säde tekib? Mingi loodusliku valiku pealesunnitud reaktsioon?

    ReplyDelete
  2. Mhmh, et kui üritatakse kirjeldada kedagi, kes on nii üdini altruistlik, siis... Noh, seletatav naiivsusega, et pedakond suudab teda iseenda eest kaitsta? Igatahes oli plika kaugelt liiga laps selleks, et maailmast õigesti aru saada (ja sellepärast vajaski endale 100-aastast meest, kes tema eest mõtleks <- mis viib taas mormoonide võltsmoraalini - abielu lapsnaisega on ok ja naisel ei peagi mõistust olema...)

    Ehk kõige enam häiriski igast aspektist läbikumav allaheitlikkus (millel pole headusega mingit seost). Aga noh, ma pole ehk ka parim hindaja ses osas. :P

    ReplyDelete
  3. Mina lugesin Meyeri raamatuid suure õhinaga. Ja mulle need väga meeldisid! Võib-olla meeldisid need seetõttu, et ma polnud varem miskit sellist lihtsalt lugenud. Ei tea, pean vist sarja uuesti ette võtma :P

    ReplyDelete
  4. Mulle ka raamatud meeldisid, kuigi eelkõige see religioonitaustaga moraal hakkas natuke vastu - ja et Edward üritab kõik otsused Bella eest ära teha. Aga nende otsuste hulka kuulus ju ka Bella soov vampiiriks saada! OK, ta oli tõepoolest noor ja kogenematu ja selles mõttes võib-olla veidi vara selliseid elumuutvaid otsuseid teha. Samas mitte see ei olnud minu mäletamist mööda Edwardi vastuväide, vaid tema arusaam, et vampiiriks saamine tähendab hinge kaotamist vmt.

    Mis puutub aga vampiiriks saamise soovi iseenesest, siis ka mind häiris see teema, et 19 on juba muldvana, aga samas ma ei mõista ka teistpidi vananemise idealiseerimist. Kuna tavainimestel pole selles suhtes midagi parata, siis loomulikult tuleb vananemisega leppida ja seda mitte traagiliselt võtta, vaid elu nautida nii palju kui võimalik. Kui aga on võimalus (olgugi et lühikese piinlemise hinnaga - aga ka suurem osa mastaapsemaid raviprotseduure on ju ebameeldivad) valida pikem elu (teoorias igavene, aga mitte keegi ei takista vampiiri oma elu lõpetamast, kui tal kõrini saab), siis mis selles nii halba on? Füüsiliselt igavesti samakujuliseks jäämine ei tähenda ju ka vaimult igavesti lapseks jäämist - st vananemise positiivsem pool (kogemuste, elutarkuste, teadmiste omandamine) säilib, samas kui elu nautimist ei takista vananemisega kaasnevad paratamatud ebameeldivused (haigused, füüsiline nõrkus, võimalik vaimne taandareng). Ma arvan, et teeksin kõhklemata sama valiku.
    Rose'i nõu mittekuuldavõtmise osas ütleksin ainult, et minu kujutlus ideaalsest elust ei vasta absoluutselt Rose'i omale (abielluda toreda mehega, sünnitada palju lapsi ja olla tubli koduperenaine), nii et miks peaks tema kahetsused minu otsust mõjutama? (projitseerisin lugedes sama mõtte ka Bella pähe, võib-olla ekslikult)

    Repliigina - selle armsa ja usaldusväärse või ohtliku ja ebastabiilse vahel valimise osas vastupidiseks näiteks tooksin "Vampiiriakadeemia", kus minu meelest Dmitri vastas pigem esimesele ja Adrian teisele kirjeldusele.

    Uhh, hirmus pikk kommentaar sai, vabandust! :) Ma olen nende teemade üle päris palju mõelnud ja tekkis tahtmine midagi välja ka valada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. äh mõlemad on head Vampiiride Akadeemia ja Videviku saaga

      Delete
  5. Üks raamat veel, kus seesama dilemma natuke ebastandardselt lahenes, oli melissa marri haldjaraamat "wicked lovely" - valik siis toreda vana semupoisi ja põneva uue haldjaprintsi vahel. Võiks ju arvata, et semupoiss on ette kaotanud, aga võta näpust. Teema tuli mul sellepärast muidu pähe, et äsjaloetud kristin kashore "bitterblues" on jälle see tavapärane variant mängus :)

    ReplyDelete