Nõidade Sõda

Emps rääkis juba mitu aastat kui hea raamat see on, aga mina teda ei kuulanud. Selle raamatu lugemisel tuleb süüdistada kuntstiõpetajat, kuna tema tahtis minna kuntsti muuseumi. Pole minu süü, et buss jõudis pool tundi varem ja ma läksin ajaviiteks raamatukokku.Täiesti juhuslikult nägin ma pealkirja "Emahundi klann" ja ma lugesin esimese raamatu tutvustuse läbi, siis teise raamatu tutvustuse ja lõpuks ka kolmanda raamatu tutvustuse. Raamat tundus põnev juba enne lugemist ja pärast lugemist oli raamat kordades parem.

- "On sinuga kõik korras?"

- Criselda raputas pead.

- "Ei, ei, minuga pole kõik korras. Ma kuulsin just, et sa oled rääkinud ja kohtunud vaimudega, nagu poleks see midagi erilist."

- "Jah."

- "Ja et sa purustasid takistuse, mingisuguse nähtamatu barjääri, mis ei lasknud sul orust välja minna."

- "Jah."

- "Kas on veel midagi, mida sa pole mulle rääkinud?"

- "Ma mõistan loomade keelt ja oskan nendega rääkida."

Criselda pani uuesti pea jääkülma veejoa alla, kuni talle tulid külmavärinad peale.

 Kui raamatus on sellised kohad siis on see hea raamat. Mõnus huumor ei saa kunagi raamatut halvemaks teha.

See sari kokku oli üks lahe vampiirisari, kuigi sõna vampiir ei kasutatud tekstis kordagi. Seal olid igavesti elavad nõiad, kes oma igavese elu säilitamiseks jõid teistsuguste nõiatüdrukute verd. On ju vampiirid! Mina soovitan seda raamatut kõigile, kes loevad fantaasiat ja kelle jaoks pole verised ja võikad stseenid elulise tähtsusega.