Enderi Mäng (Miira)

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, jõudsin ma alles sel pühapäeval esimest korda elus Orson Scott Cardi raamatuni Enderi Mäng. Tõsi, sedagi inglise keeles. Nimelt Kadri kinkis mulle eelmisel aastal sünnipäevaks sarja teise raamatu (Speaker for the dead) ja see oli märguanne. Ära karda! Aga oleks pidanud kartma. Oleks pidanud kartma seda meeletut emotsiooni, mida sari minu jaoks endas kannab. Ja ma kartsingi. Kümme aastat kõndisin ma sellest raamatust kaarega mööda kartes, et ta peegeldab mingite veidrate nurkade alt.

Ja nii veider kui see ka ei ole: õigusega kartsin! Vastikult võimas emotsioon oli raamatusse sisse köidetud. Ja samas: miks ma seda 10 aastat tagasi ei lugenud? See oli oluline ja hea emotsioon ometi. Ja siiski midagi, mis sunnib ikka ja taas endasse süüvima, läbi mõtlema, meenutama. Rääkimata sellest, et selle raamatu pärast õnnestus mul eile keedukartulid põhja kärsatada (ja hiljem hakkasin neist soola välja keetma) ning isegi kala, millel ma kõrval seisin (tõsi, nina raamatus) kõrbes pisut liiga krõbedaks). Ja siis ma võtsin oma söögi ja lugesin edasi ning jätsin mustad nõud Marie virkust ootama ning lugesin rõdul ja kui kell sai südaöö, soovisin lapsele head und ning lugesin edasi... kuni kella kahest sai raamat läbi. Siis sirvisin veel järgmist natuke ning viskasin end unetuna voodisse. Mõtteid oli liiga palju.

Ja Marie, ma tõeliselt soovitan sulle seda raamatut! Tuleb ta lihtsalt eestikeelsena kinni püüda. Ma millegipärast arvan, et ta peegeldab sulle ka, haarab sind endasse ja sunnib... mine tea, ehk isegi kunagi inglise keeles järgesid kätte võtma. ;)

Ehk lugu ühest väikesest poisist, kes ei mahtunud süsteemi. Ajastul, mil inimkond on kaugelt liiga palju siginud ja tugevad kontrollorganid annavad loa vaid kahe lapse sünniks peres, on tema kolmas. See põlatud kolmas, keda keegi ei taha, kes on ülearune sellel tillukesel maakeral. Kolmas, kes saab võimaluse haridusele ainult selle pärast, et ta on liiga andekas raiskamiseks, mis omakorda tähendab, et ta on momentaalselt põlatud nende poolt, kes on legaalsed ja grammivõrra rumalamad või julmemad või... Ja kergelt kõõrdivaadatud nende poolt, kes ei julge või ei taha hierarhiast mööda vaadata.

Nojah, igatahes ei saanud süüdistada sõjakooli Enderi isoleerimises – ta oli isoleeritud juba märksa varem – olles geenius, olles kolmas, olles varjatud vihje oma vanemate usklikule päritolule (see usu teema häiris mind juba lõpuks). Ja ta isoleeris ennast ise, et ei peaks nägema valu vanemate hingamises ega tajuma täie sügavusega oma venna ja eakaaslaste kiuslikkust ega märkama, et eakaaslastel on tavaliselt sõbrad...

Aga ta oli hea poiss. Täpselt nii hea kui tal lubati olla ning paremgi veel. Olla jalamatt polnud kõige hullem, kuid olla surnud – seda ta ei tahtnud. Ja siis ta võitles. Võitles kõigega, mis tal oli ning natuke enamagagi – vabandust – palju enamagagi. Kõik vaid selleks, et jääda ellu ja võita kord suureks kasvanuna see näkane sõda tulnukputukatega, keda ta ka ei tahtnud tappa, sest ta ei tahtnud tappa kedagi.

Ja ta võitis iga lahingu, mille elu talle ette pani (või suured, kes tema piire näha tahtsid). Võitis iga lahingu vastikuse hinnaga, põlguse hinnaga oma mina suhtes ning kaotusvaluga löödud vastase üle.

See kõik oli vaid mäng. Julm mäng kadettide treenimiseks. Mäng, millega lapsi õpetati võitlema; mäng, millega manipuleeriti; mäng, millel lasti voolata südame ja südametunnistuse vastu kuni viimaks ei jäänud järgi midagi. Isegi mängu mitte...