Hea uus ilm!

Hea uus ilm! Öelda on nii palju, et alguspunkti leidmine muutub kole keeruliseks. Olgu, alustame algusest. Võib olla ma ei ole selle loo täpne sihtgrupp, kuid võib ka olla, et ma olen täpselt see, kes autoril mõttes oli, kui ta lugu kirja pani. Igal juhul kärises lugu minust läbi, lõhkus midagi ning jättis andmata need kivid, millega olematu taas üles ehitada.

Või tegi seda Shakespeare? Olen ma ju ise kasvanud sarnases refleksiloome keskuses. Mul oli nimelt ääretult kole käekiri, kui ma kooli läksin. On tänaseni selline isikupärane ning mõne meelest kole, teise meelest loetamatu, kuid tol ajal, aastal 1986, arvati, et sellised koleda käekirjaga lapsed peaksid oma käekirja harjutama rohkem kui teised. Kasvatame kõikidele kandilised pead! Iga päev tuli lisaks tavapärastele kodutöödele ka kümme rida mõnest raamatust vihikusse kirjutada. Ühel õppeaastal tegime me seda suisa koolis. Pärast tunde istus ludridevoor klassis ja muudkui kirjutas raamatust vihikusse ümber. Aga mul oli erakordselt väike käekiri ning ma pidin alati pea poole rohkem kirjutama kui teised! Olgem ausad, iga negatiivne kommentaar selle käekirja kohta muutis teksti vihikus häbenevalt veelgi väiksemaks, olles oma tipphetkel loetav vaid siis, kui kirjavahendiks oli erakordselt terava otsaga pastakas.

Ma õppisin armastama luuletusi, sest nendel lõppes rida seal, kus autor ütles! Neid oli nii palju ja nii erilisi ning osa neist suutsid muuta mu käekirjaharjutuse märksa vähem piinarikkaks. Ühel hetkel raalis õpetaja muidugi välja, miks ma luuleraamatuid kasutan ning keelas selle ära, aga tolleks hetkeks oli reflektoorne rahulolu loodud ning hilisem proosatekstiga loodud ümberkirjutamise piin ainult kinnistas sooje tundeid poeesia vastu. Pole siis ime, et kui mu õde tuli koolist ja vandus ning ropendas, sest nad pidid „Hamletit“ lugema ja see on mingi „nõder lugu ja pealegi veel riimitud nagu ei oskaks tegelased normaalselt rääkida“, haarasin ma joonelt raamatu ta käest ja lugesin ise. Seejärel läksin kohalikku raamatukokku ning seal, ühel ülemisel riiulil, olid Shakespeare’ kogutud teosed. 12-aastane mina neelas neid lummaga, mis ilmselt ei erinenudki nii väga palju sellest, millega John Huxley raamatus neid luges – võõrad sõnad, veidrad terminid, kummalised ühiskonnad ning probleemid, millega naiivne laps ei oska samastuda, kuid ilus, nii pagana ilus, hingeminev ja sõltuvusttekitavalt lummav.

Ja siis oli see hea uus ilm, mis puges kõhedusttekitava veenvusega naha alla ja sosistas, et selles me ju elamegi. Me kasutame ehk veidi teist terminoloogiat, kuid introverdi rabelemised selles ekstravertide maailmas on olemuslikult väga sarnased. Kõik on kõigi oma! Hei, sa istud siin ja loed raamatut, järelikult sa ju lausa ootad, et sinuga suheldakse!? Kuule, me oleme samas ruumis, ma siis räägin sinuga! Aa, sa ei taha suhelda, aga nüüd? Mul on suur isiklik ruum ning rohkem kui sageli leian ma end vestluspartnerist taganemas. Selline tants, et vestleme ja ma taganen pool sammu, mille peale tema astub järgmise lause ajal pool sammu lähemale ja mina taganen jälle, tundes vaikivat hirmu läheneva seina saabumise ees.

Inimene ei pea iial olema üksi! Kõik on kõigi oma! Meil on teine terminoloogia. Meil on kiirenev sotsiaalne aeg, mida nii paljud peavad paratamatuseks, kuid kas see ikka on? Kas inimene, kes soovib rahulikult millessegi süveneda, on tõesti teistest halvem? On see koht, kus sildistada „autistiks“ või pigem miski, mida ehk võimaldama peaks? Ma lugesin eile artiklit lammutamistoast, kus raha eest on võimalik kuvaldaga vanu nõusid lõhkuda, ja mõtlesin oma isa pragmaatilise mõtlemise teravusele. Kui majas oli kaks teismelist tüdrukut, toodi sügisel koju pikemad halud kui katlasse läksid. Nende halgude pooleks saagimine oli nii meditatsioon kui enda välja elamine samal ajal. Aga see ei vii majandust edasi! Palju paremini liigutab raha, kui sa ostad sisse teenuse halgude saagimiseks ning seejärel lähed ja kulutad enda maandamiseks kuvaldarentimise raha. Ära koo endale isikupärast kampsunit! Osta kampsun kiirmoe poest ning mine seejärel meditatiivsesse treeninggruppi – saad olla teistega koos (ja panna raha ringlusesse). Kõik on kõigi oma! Teeme kõike koos. Ära mõtle! Ära unista! Mine ja tarbi ja ole õnnelik! Ja kui sa ei ole, siis järelikult ei suhtle sa piisavalt, ei kuluta piisavalt, ei ole veel õige. Ilmselt hakkan ma vaikselt maksma selle kolmekordse elu eest, mis täisealisena, kirjanikuna, täiskohaga töö kõrvalt ülikooli minemisega kaasa tuli. Õnneks on lootust, et see saab kevadel läbi ning siis saab taas omaette introvertima hakata – unistamisele, maailmaloomele ja kirjutamisele keskenduda.

Kõik on kõigi oma! Kõik on kõigi hinnata, mõista ja hukkamõista. Kui ei mõisteta, pole loll mitte mõistataja, vaid mõistatuse üles seadja. Kõik on kõigi oma! Niivõrd kõigi oma, et nende teadusharudegagi, mis vaid ühe kultuuriruumi nurgakesega tegeleb, ei peaks teaduse pingelist raha jagama. Folkloristika räägib ju ainult ühest rahvast ja tema mälust, seega soodustab eraklikkust ega saa olla soositud. Pealegi on see vana! Miks peaks kaasaegne maailm millegi sellisega tegelema? Millised on kasumid!? Kuidas saaks seda müüja nii, et tarbija raha välja käiks? Vanaema ümisetud unelaulu eest ei maksa ju keegi. Seda peetakse enesestmõistetavaks, seega juurime sellise majandust pidurdava nuhtluse välja!

See lugu, väidetavalt ulmelugu, kuid hirmuäratavalt realistlik olevikukirjeldus nagu oleks Huxley 1932. aastal omanud väikest binoklit, millega tulevikku vaadata. Ainult, et Huxley andis oma loos väljapääsu, muutis ühe lausega täiuslikult düstoopilise reaalsuse utoopialaadseks. Ma parem ei anna vihjeid, kuid olgu siia öeldud, et ma armastan Huxley loodud Islandit. Ainult üht asja ei suutnud Huxley sealt minevikust saja aasta peale ette näha, mõista või kujutleda. Tema peamistest tegelastest mehed on kõik alfa pluss ja naised beeta miinus. See on üks detail, mis on õnneks muutunud. Meie tänases ühiskonnas, olgu see halb või hea, võib naine kuuluda alfade hulka ning olla sellisena aktsepteeritud nii naiste kui meeste poolt.

Aga minu eriline kiitus läheb hoopis tehnilisele teostusele. Ma naeratasin iga sõna lugemise ajal, sest need olid nii ilusasti kirja pandud. Põhimõtteliselt anti lugejale 100lk loengut maailma toimimise kohta, kuid kuna fookus oli loengut kuulaval tudengil, ei läinud see kuivaks, üksluiseks ega targutavaks. Kohatised lause haaval tegevuspaigavahetused mõjusid lummavalt ja emotsiooni võimendavalt ning isegi lõpulause oli NII ilus, et muutis loo lõpu peaaegu õnnelikuks. Minu sügav kummardus selle teose ees.