Ratsanik Melchior

Kuidagi sattusin ma lugema eesti autori raamatut. Ma ei ole päris kindel kuidas, sest tavaliselt väldin ma eesti autoreid nagu katku, kuid polnud see lugemiskogemus midagi nii hirmsat. Võib äkki teine kordki mõne eesti autoriga riskida :)

"Ratsanik Melhior" algab sellise toreda eepilise fantaasia ja muinasjutu seguna. Tipperdingeli krahv pärandab surivoodil oma lapselapsele sadula, mille taskus on üks võti, hanesule ja pasuna. Seatakse perfektne algus ilusale muinasjutule või siis seiklusjutule, kus suur osa tähtsus oleks maagilistel esemetel. 

Edasi keskendus jutt siis selle lapselapse Melchiori peale. Melchior on noormees, kes otsustas, et ülikoolielu pole tema jaoks. Kui ta seda oma isale teatama läheb, siis tekib tüli ning isa viskab ta kodust välja. Melchior läheb linna ja kohtub kahe huvitava isikuga. Kõigepealt kohtab ta munk Balthasari, kes on määratud tulesurma, kuid vihmaseaduse tõttu pääseb eluga, ja seejärel kohtuvad nad alkeemik Alexiusega. Kolmekesi otsustavad nad seiklema minna. Ega nad väga kaugele ei jõuagi enne kui ohud neid ümbritsema hakkavad. Nad kohtuvad nii heade kui ka pahadega, kohati osutuvad head pahaks ja mõned pahad võivad tulla headele appi.

Raamatusse on toodud sisse ka teisi liine. Kindluseülema ja linnapea peatükkid on alguses natuke salapärased ja küsimusi tekitavad, kuid lõpuks koondub kõik üheks probleemiks kokku. Kindluseülema ja linnapea peatükkides on rohkem poliitikat kui actionit. 

Ainus etteheide, mis mul sellele raamatule on, on ulme vähesus. Alguses mainitud esemed, mis on lugeja jaoks automaatselt suure tõenäosusega maagilised tulevad alles raamatu lõpu poole mängu. Natuke maagiat neis tõepoolest on, kuid minu arust mitte piisavalt. Neljast esemest (sadul, võti, sulg ja pasun) on pealegi ainult kaks maagilised, vähemalt nii palju kui mina suutsin tuvastada. Minu maitse jaoks oli ulmet vähe.

Raamatu tagakaane tekst on ilmselt süüdi minu pettumises ulme osas. Tagakaane tekst ütleb "romaan on üks esimesi kodumaise fantasy tippteoseid". Kuigi ma tean, et "Ratsanik Melchior" on originaalis ilmunud 1991 ja tollal kodumaine fantasy sisuliselt ei eksisteerinudki, siis selline tekst tekitab eelarvamusi. Suuresti oli minu pettumuses süüdi tagakaane tekst. Öelda, et miski on "tippteos" tekitab tugevaid eelarvamusi, milles enamasti ilmselt pettutakse (ma pole veel kohanud ühtegi tippteost, mis minu arust oleks ka laitmatu). Tagakaane tekst ei sea õnneks kõige osas valearvamusi, Eesti seikluskirjanduse kullafondi olen ma tõepoolest nõus selle raamatu asetama.

Kui tagakaane tekst välja jätta, siis ma tahan kiita raamatu vormistust. Peatükid on mõnusad lühikesed ehk eduelamus lugedes on suurem kui tavaliselt. Lühikesed peatükid on minu arust alati paremad kui pikad peatükid. Neid on ka mugavam lugeda mingite lühikeste pauside ajal. Lisaks ma jumaldasin, et iga peatüki alguses oli ühe lausega kokkuvõetud, mis peatükis juhtub. Ma pean küll tunnistama, et ma ise ei viitsinud neid lugeda, sest nii kui nii saan ma ju teada, mis juhtub, aga need on siiski nunnud. Sisukorras on ka need laused välja toodud ehk mingi kindla koha leidmine on palju lihtsamaks tehtud. Kuid kõige tähtsam on siiski see, et need on, minu jaoks, oma olemuselt nunnud.

Kuigi ma virisen, et ulmet on vähe, siis tegu on hea seiklusjutuga. Mul ei hakanud kordagi raamatut lugedes igav, kogu aeg toimus midagi või kohe hakkas toimuma. Kokkuvõttes oli tore keskaegne seiklusjutt, kus headele antakse mitu proovikivi ning lõpuks alistavad kurja.